Liha ja kala

.

Lihakehade kvaliteediklasside määramise eesmärgiks on lihakeha väärtuse objektiivne hindamine.

Kvaliteediklassid on kehtestatud veise- sea- ja lambarümpade hindamiseks.

Rümpade kvaliteediklassidesse määramine on vajalik EL-i turusekkumise meetmete ning veise- ja vasikaliha-, sealiha- ja lambalihasektoris hindade registreerimiseks, et parandada turu läbipaistvust.

Rümpade kvaliteediklassidesse määramine annab loomapidajatele ühtsed alused tapale viidud veiste, sigade või lammaste eest makstava hinna määramiseks. Selleläbi loomapidajate õiglase ja erapooletu tasustamise. Samas stimuleerib rümba eest kvaliteedi alusel maksmine tootma kvaliteetsemat liha.

Rümbad jaotatakse S-E-U-R-O-P süsteemi alusel klassidesse, kusjuures S tähistab kõige lihakmat ja P kõige vähem lihakat rümpa.

Rümpade klassifikatsioon tagab EL-i riikides ühesuguse hinnainfo kogumise ja töötlemise.

Kvaliteediklasside määramist toimetatakse tunnistatud lihakäitlemisettevõttes, kus tapetakse aastas keskmiselt üle 55 kaheksa kuu vanuse või vanema veise, üle 200 nuumsea või üle 80 lamba nädalas.

Kvaliteediklassidesse määramise plussid:

  • annab objektiivse pildi turul kaubeldava liha kvaliteedist;
  • tootjale on tagatud õiglane ja üheselt arusaadav tasu;
  • aitab kaasa liha kvaliteedi paranemisele (põhirõhk tailiha osakaalu suurendamisel);
  • paremini tasustatav kvaliteetliha stimuleerib talunikke rohkem kasvatama lihatõugu veiseid;
  • lihatööstuses võimaldab paremini organiseerida tootmist, töötlemist ning turustamist;
  • aitab paremini korraldada lihahindade kogumist ja nende võrdlust;
  • muudab hinnanoteeringud Eestis ja kogu EL-is ühtlaselt arusaadavaks ja võrreldavaks;
  • lihtsustab turu-uuringute ja -analüüside tegemist;
  • võimaldab tapaettevõtetel turutoetusmeetmes (eraladustamine, sekkumiskokkuost, eksporditoetused) osalemist.

Kvaliteediklasside määraja peab olema Põllumajandus- ja Toiduameti poolt koolitatud tunnustatud.

Kvaliteediklasside määraja tegevust kontrollib järelevalve raames Põllumajandus- ja Toiduamet.

2019. aasta jaanuari seisuga kasutavad SEUROP-süsteemi veiserümpade kvaliteediklasside määramisel:

  • AS HKScan Estonia
  • Atria Eesti AS
  • OÜ Saaremaa Lihatööstus
  • ARKE Lihatööstus AS

Linnuliha turustusnormid hõlmavad inimtoidu nõuetele vastavat kodukana, kalkuni, pardi, hane ja pärlkana liha, mis ei ole töödeldud muul viisil peale külmtöötlemise.

Linnuliha klassifitseeritakse vastavalt lihakusele ja välimusele A- või B-klassi ning turustatakse värskena, külmutatuna või kiirkülmutatuna.

Linnurümbad ja jaotustükid peavad vastama järgmistele miinimumnõuetele ning olema:

  • terved, võttes arvesse esitusviisi;
  • puhtad, ilma võõrlisandi, mustuse ja vereta;
  • ilma kõrvallõhnata;
  • ilma nähtavate vereplekkideta;
  • ilma väljaulatuvate murtud luudeta;
  • ilma suurte muljumisteta.

Täiendavad nõuded A-klassi lihakehadele on:

  • hea kehaehitus;
  • vähesel hulgal sulgi ja suletüükaid;
  • muljumised ja värvimuutused märkamatud;
  • külmakahjustused märkamatud.

Kodulinnuliha märgistus peab sisaldama järgmisi andmeid:

  • kvaliteediklass;
  • värske kodulinnuliha puhul selle koguhind ja kaaluühikuhind;
  • turustusseisund;
  • soovitatav ladustustemperatuur;
  • tapamaja või lihalõikusettevõtte loa number;
  • imporditud linnuliha puhul märgis päritolumaa kohta.

Õigusaktid:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1308/2013, 17. detsember 2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (VII lisa V osa)

Komisjoni määrus (EÜ) nr 543/2008, 16. juuni 2008, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1234/2007 (teatavate kodulinnuliha turustusnormide kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad

Määratletud riskiteguriga materjali (edaspidi SRM) käitlemise veterinaarnõuded on kehtestatud, et kaitsta inimese ja looma tervist transmissiivseid spongiformseid entsefalopaatiaid (edaspidi TSE) põhjustavate haigustekitajate leviku eest.

TSE-d on kõik loomadel esinevad infektsioosse proteiini ehk priooni tekitatud spongiformsete ajukahjustustega kulgevad ning surmaga lõppevad haigused nagu lammastel skreipi ja veistel spongiformne entsefalopaatia (edaspidi BSE) ehk hullu lehma tõbi.

TSE leviku ennetamise üheks meetmeks on SRM-i nõuetekohane käitlemine, et välistada SRM-i sattumine inimese ja looma toiduahelasse. SRM-i kuuluvad organid ja koed, millised on BSE tekitaja ülekande riski suhtes olulisemad ja kuuluvad seetõttu hävitamisele.

SRM-i käitlemise veterinaarnõuded on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 999/2001, millega sätestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad.

Riigid on BSE ohu alusel jaotatud 3 kategooriasse. Komisjoni otsuses nr 2007/453, millega määratakse BSE ohu alusel liikmesriikide, kolmandate riikide või nende piirkondade BSE staatus, on loetelud:

  • väheolulise BSE ohuga riikidest (Eesti kuulub väheolulise BSE ohuga liikmesriikide hulka);
  • kontrollitud BSE ohuga riikidest;
  • määratlemata BSE ohuga riikidest.

SRM-i määratlus

Väheolulise BSE ohuga liikmesriigist pärit veiste koed ja organid, mis kuuluvad SRM-i loetellu:

  • üle 12 kuu vanuste veiste seljaaju ja kolju, sealhulgas aju ja silmad ning välja arvatud alalõug.

Kontrollitud või määratlemata BSE ohuga liikmesriigist või kolmandast riigist pärit veiste koed ja organid, mis kuuluvad SRM-i loetellu:

  • üle 12 kuu vanuste veiste seljaaju ja kolju, sealhulgas aju ja silmad ning välja arvatud alalõug;
  • üle 30 kuu vanuste veiste selgroog, välja arvatud sabalülid, kaela-, rinna- ja nimmelülide oga- ja ristjätked ning mediaansed ristluuharjad ja ristluutiivad, kuid sealhulgas spinaalganglion;
  • igas vanuses veiste mandlid, peensoole viimased neli meetrit, umbsool ja soolekinnisti.

Lammaste ja kitsede puhul (olenemata, kust nad pärit on) loetakse alates 30.07.2018 SRM-iks alljärgnevad koed ja organid:

  • üle 12 kuu vanuste ja igemest väljunud jäävlõikehambaga lammaste ja kitsede kolju, sealhulgas aju ja silmad, ning seljaaju.

SRM-i käitlemise veterinaarnõuded

  • SRM tuleb eraldada veiste, lammaste ja kitsede tapmise ja töötlemise ajal tapamajas. Veiste selgroogu ja lammaste/kitsede seljaaju on lubatud eraldada tegevusloaga lihalõikusettevõttes.
  • SRM-i sisaldavale rümbale/rümbaosale kannab lihakontrolli teostav veterinaararst TSE templijäljendi.
  • Kohe peale eraldamist tuleb SRM värvida värvainega või kui asjakohane, siis muul viisil märgistada.
  • SRM kuulub 1. kategooria loomsete kõrvalsaaduste hulka, seega SRM-i tekkimise kohtades peavad kogumisnõud olema kohase märgistusega.
  • SRM-i sisaldavad loomsed kõrvalsaadused tuleb ettevõttest väljastada 1. kategooria loomsete kõrvalsaaduste töötlemise ettevõttesse.
  • Juhul, kui veiste selgroog kuulub SRM-i hulka, peab veiste selgroogu sisaldavate rümpade/rümbaosade etiketile kandma selgelt nähtava punase triibu.
  • Rümpade/rümbaosade ettevõttest väljastamisel tuleb lihapartiiga kaasasoleval äridokumendil esitada täiendav teave selgroo eemaldamist vajavate (st selgroog kuulub SRM-i hulka) veiserümpade/ rümbaosade kohta.

Farmis väikeses koguses tapetud kodulindude ja jäneseliste liha käitlemist ja turustamist reguleerib põllumajandusministri 23.12.2005. a määrus nr 127 „Farmis tapetud kodulindude ja jäneseliste liha väikeses koguses  käitlemise hügieeninõuded“.

Mida määrus reguleerib?

Määrus reguleerib farmis väikeses koguses kodulindude ja jäneseliste tapmise ning saadud liha turustamise tingimusi.

Selle määruse mõistes:

  • kodulinnud on tehistingimustes peetavad linnud, sealhulgas kodulindudeks mitte peetavad linnud, keda siiski peetakse tehistingimustes koduloomadena, välja arvatud silerinnalised linnud (jaanalind, emu);
  • jäneselised on küülikud, jänesed ja närilised.

Väike kogus on:

  • vähem kui 10 000 kodulinnult  või 3000 jäneseliselt pärinev liha aastas või mitme liigi peale kokku mitte rohkem kui 10 000 looma aastas.

Kodulindude ja jäneseliste liha võib turustada (müüa või anda muul viisil tasuta või tasu eest üle):

  • otse tarbijale;
  • jaekaubandusettevõttele sh toitlustusettevõttele, kes turustab selle liha oma Eestis asuvast jaekaubandusettevõttest, sealhulgas toitlustusettevõttest, otse lõpptarbijale.

Millised tingimused peavad olema enne tegevuse alustamist farmis loodud?

  • Farm on PRIA-s registreeritud;
  • farmis peetavad kodulinnud ja jäneselised on terved;
  • farmis peetakse arvestust kasvatatavate kodulindude/jäneseliste kohta;
  • farmis on sobilik ruum või ruumid lindude/jäneseliste uimastamiseks, veretustamiseks, sulgede kitkumiseks/nülgimiseks, siseelundite eemaldamiseks ja rümpade töötlemiseks;
  • liha jahutamiseks on ruum või selleks ettenähtud jahutatav keskkond;
  • käitlemisruumis on tagatud tingimused liha hügieeniliseks käitlemiseks;
  • töötaja on läbinud toiduhügieenikoolituse ja tunneb kodulindude/jäneseliste tapmise ja  liha käitlemise hügieeninõudeid;
  • töötaja on terve ja tal on kehtiv tervisetõend;
  • koostatud on enesekontrolliplaan.

Mis osadest peab koosnema farmis väikeses koguses kodulindude/jäneseliste liha käitleva ettevõtte enesekontrolliplaan?

Liha ohutu käitlemise tagamiseks peab enesekontrolliplaanis olema esitatud vähemalt:

  • farmis asuvate  toidukäitlemise ruumide põhiplaan koos seadmete ja sisseseade paigutusega;
  • väljastatava liha kirjeldus (termiline seisund, pakendamise viis, säilitustingimused);
  • kodulindude/jäneseliste tapmise ja liha käitlemise tehnoloogiline skeem koos tehnoloogia lühikirjeldusega;
  • liha  käitleva töötaja hügieeninõuded;
  • ruumi ja seadmete, sisseseade koristamise plaan;
  • joogivee uuringu plaan;
  • temperatuuride kontroll liha jahutusruumis, väljastatava liha temperatuuri kontroll;
  • kahjuritõrje plaan;
  • tapmisel tekkivate loomsete kõrvalsaaduste käitlemine;
  • liha pakendamisel kasutatavate pakkematerjalide nõuetekohasuse tagamine;
  • farmis tapetud lindude/jäneseliste kohta arvestuse pidamine ja väljastatud liha jälgitavuse tagamine.

Mida peab tootja enne tegevuse alustamist tegema?

Kui kõik tingimused kodulindude/jäneseliste tapmiseks ja liha käitlemiseks on loodud, tuleb enne tegevuse alustamist esitada farmi asukohajärgsele maakonna PTA keskusele majandustegevusteatis.

Mida teeb PTA keskus?

Peale majandustegevusteatise saamist annab PTA keskuse juht tootjale kirjalikult teada kodulindudele/jäneselistele veterinaarkontrolli läbiviimist teostama hakkava veterinaararsti nime ja kontaktandmed. PTA keskuse ametnik viib ettevõttes läbi nõuetele vastavuse hindamise.

Millised nõuded on tapetavatele kodulindudele/jäneselistele?

  • Kodulinnud/jäneselised on terved;
  • üle 50 kodulinnuga farmi puhul on kodulinnud  2-3 nädalat enne tapale saatmist uuritud Salmonella spp suhtes negatiivse tulemusega;
  • veterinaararst on teostanud tapaeelse kontrolli ja kodulinnud/jäneselised tapale lubanud.

Millal peab veterinaararsti kodulindude/jäneseliste tapmisest teavitama?

Tootja peab veterinaararsti kodulindude või jäneseliste tapmisest teavitama vähemalt 72 tundi enne tapmise algust.

Mis tingimustel võib liha ettevõttest väljastada?

  • Tootja on farmi asukohajärgsele maakonna PTA keskusele esitanud kalendriaasta kohta andmed peetavate kodulindude ja jäneseliste arvu ja kodulindude liigi kohta ning andmed kavandatava tapetavate kodulindude või jäneseliste arvu kohta; 
  • liha on läbinud veterinaarkontrolli;
  • liha on jahutatud vähemalt temperatuurini 4 ºC ning veo ajal on tagatud külmaketi katkematus;
  • lõpptarbijale või toitlustusettevõttele ettenähtud liha märgistusel on esitatud vähemalt: toidu nimetus, netokogus, minimaalne säilimisaeg, säilitamistemperatuur, toidukäitleja nimi ja aadress;
  • kodulinnuliha pakendi märgistusel on esitatud kodulinnu päritolu andmed;
  • väljastatava liha kohta on koostatud saatedokument, millel näidatakse tootja nimi ning farmi asukoht ja aadress, farmi registreerimise number, loomaliik ning looma tapmise kuupäev, liha säilitamise tingimused ja säilivusaeg, rümpade arv ja netomass ning kauba saaja nimi ja kontaktandmed.

Mis arvestust peab tootja pidama?

  • Tootja peab arvestust farmis kasvatatavate kodulindude ja jäneseliste kohta ning säilitab turustatud koguste kohta koostatud saatedokumente vähemalt ühe aasta;
  • tootja peab kuupäevalist arvestust tapetud kodulindude ja jäneseliste arvu kohta, näitab ära turustatud liha saaja nime või turustamise koha asukoha ja aadressi ning turustamiseks väljastatud rümpade arvu.

Tapamajades, hakkliha ja lihavalmistisi tootvates ettevõtetes on mikrobioloogiliste proovide võtmine reguleeritud komisjoni määrusega (EL) nr 2073/2005, toiduainete mikrobioloogiliste kriteeriumide kohta.

Punaseliha tapamajades tuleb võtta proove veise-, sea-, lamba- ja kitserümpadelt. Igal proovivõtul võetakse proovid viielt juhuslikult valitud rümbalt enne rümpade jahutamist. Rümba proovivõtukohad tuleb valida riskipõhiste põhimõtete järgi, vastavalt kasutatavale tapatehnoloogiale. Eesmärgiks on võtta proovid kohtadest, kus saastumise võimalus on suurim ning igal proovivõtul tuleb võtta proovid kindlaksmääratud kohtadest.

Hakkliha ja lihavalmistisi tootvates ettevõtetes tuleb võta proove hakklihast ja lihavalmististest.

Hakklihast ja lihavalmistisest võetud proov peab koosnema viiest osaproovist.

Proovivõtu sagedus on üks kord nädalas. Iga nädal peab muutma proovide võtmise päeva, et tagada proovivõtmine kõigil nädalapäevadel.

Hakkliha ja lihavalmististe proovide võtmisel E. coli ja aeroobsete mikroorganismide kolooniate arvu analüüsideks ning rümpadelt proovide võtmisel Enterobacteriaceae ja aeroobsete mikroorganismide kolooniate arvu analüüsideks võib kontrollimise sagedust vähendada kahe korrani kuus, kui kuuel järjestikusel nädalal on saadud rahuldavad tulemused.

Hakkliha, lihavalmististe ja rümpadelt proovide võtmisel Salmonella analüüsideks võib sagedust vähendada kahele korrale kuus, kui kolmekümnel järjestikusel nädalal on saadud rahuldavad tulemused.

Põllumajandus- ja Toiduamet vabastab väikese tootmismahuga lihakäitlemisettevõtted eespool kirjeldatud komisjoni määruses (EÜ) nr 2073/2005 sätestatud proovivõtu sagedusest ja  sätestab alljärgnevad proovivõtu sagedused:

Searümpadelt proovivõtu sagedus vastavalt nädala tapamahule:

  • 1 - 10 siga – 1 proovivõtt aastas;
  • 11 - 40 siga – 2 proovivõttu aastas;
  • 41 - 70 siga – 3 proovivõttu aastas;
  • 71 - 100 siga – 4 proovivõttu aastas;
  • 101 - 130 siga – 6 proovivõttu aastas;
  • 131 - 280 siga – 12 proovivõttu aastas.

Veiserümpadelt proovivõtu sagedus vastavalt nädala tapamahule:

  • 1 - 5 veist – 1 proovivõtt aastas;
  • 6 - 10 veist – 2 proovivõttu aastas;
  • 11 - 15 veist – 3 proovivõttu aastas;
  • 16 - 20 veist – 4 proovivõttu aastas;
  • 21 - 25 veist – 6 proovivõttu aastas;
  • 26 - 50 veist – 12 proovivõttu aastas.

Lamba- ja kitserümpadelt proovivõtu sagedus vastavalt nädala tapamahule:

  • 1 - 7 lammast/kitse – 1 proovivõtt aastas;
  • 8 - 14 lammast/kitse – 2 proovivõttu aastas;
  • 15 - 21 lammast/kitse – 3 proovivõttu aastas;
  • 22 - 28 lammast/kitse – 4 proovivõttu aastas;
  • 29 - 35 lammast/kitse – 6 proovivõttu aastas;
  • 36 - 70 lammast/kitse – 12 proovivõttu aastas.

Hakklihast, v.a toorelt söömiseks ettenähtud hakklihast, proovivõtu sagedus vastavalt nädala tootmismahule:

  • kuni 15 kg – ei kohaldata proovivõtmist;
  • 16 -150 kg  – 1 proovivõtt aastas;
  • 151 - 1000 kg – 1 proovivõtt kolme kuu jooksul;
  • 1001 - 2000 kg – 2 proovivõttu kolme kuu jooksul.

Lihavalmististest proovivõtu sagedus vastavalt nädala tootmismahule:

  • kuni 15 kg – ei kohaldata proovivõtmist;
  • 16 - 150 kg – 1 proovivõtt aastas;
  • 151 - 1000 kg – 1 proovivõtt kolme kuu jooksul;
  • 1001 - 2000 kg – 2 proovivõttu kolme kuu jooksul.

Kui ettevõtte tootmismahud ületavad eespool näidatud tootmismahtusid, tuleb ettevõttes proove võtta vastavalt määruses 2073/2005 sätestatud proovivõtu sagedusele.

Tootmismahtude arvutamine toimub reaalselt ettevõttes toimunud loomade tapmise, hakkliha, lihavalmististe valmistamise perioodi alusel. Kui ettevõte valmistab lihavalmistisi aastas näiteks üksnes 12 nädalat (3 kuud), siis nädala tootmismahu arvutamise aluseks võetakse 12 nädalat, mitte 52 (aasta) nädalat.

Veise-, sea-, lamba- ja kitserümbalt võetud proove tuleb uurida alljärgnevatele  mikrobioloogilistele näitajatele:

  • aeroobsete mikroorganismide arv;
  • Enterobacteriaceae;
  • Salmonella

Hakkliha tuleb uurida alljärgnevatele mikrobioloogilistele näitajatele:

  • aeroobsete mikroorganismide arv;
  • E. coli;
  • Salmonella

Lihavalmistisi tuleb uurida alljärgnevatele mikrobioloogilistele näitajatele:

  • E. coli;
  • Salmonella

1.04.2021 hakkab kehtima maaeluministri 25.02.2021 määrus nr 21 „Ettevõtte ehituse, projektlahenduse ja seadmete hügieeninõuded toidu väikesemahulisel käitlemisel“.

Määrusega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 852/2004 II lisa ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa kohandatud ehituse, projektlahenduse ja seadmete hügieeninõuded väiketapamajale.

Väiketapamaja on tapamaja, kus tapetakse loomi või käideldakse ulukeid:

  • üksnes osa tööpäeva jooksul või
  • kus tapetakse loomi ja käideldakse ulukeid kogu tööpäeva jooksul, aga mitte igal tööpäeval nädalas, ning kus tapetakse:
    • kuni 1000 loomühikule (edaspidi LÜ) vastaval arvul loomi aastas;
    • kuni 150 000 kodulindu, jäneselist või väikeulukit aastas.

Väiketapamajas on lubatud liha lõigata tapamaja struktuuri kuuluvas ruumis (st lihalõikuseks puudub eraldi ruum), kui tapamajas tapetakse:

  • kuni 200 LÜ vastaval arvul loomi aastas;
  • kuni 150 000 kodulindu, jäneselist või väikeulukit aastas.

Loomühikute suurus loomliikide kaupa:

Nõuded väiketapamajadele leiab järgmisest dokumendist:

Hakkliha ja lihavalmistisi tootvates ettevõtetes on mikrobioloogiliste proovide võtmine reguleeritud komisjoni määrusega (EL) nr 2073/2005, toiduainete mikrobioloogiliste kriteeriumide kohta.

Hakkliha ja lihavalmistisi tootvates ettevõtetes tuleb võtta proove hakklihast ja lihavalmististest.

NB! Proovivõtul tuleb järgida viie osaproovi võtmise nõuet (st üks esinduslik proov koosneb viiest osaproovist).

Proovivõtu sagedus on üks kord nädalas. Iga nädal peab muutma proovide võtmise päeva, et tagada proovivõtmine kõigil nädalapäevadel.

Hakkliha ja lihavalmististe proovide võtmisel E. coli ja aeroobsete mikroorganismide kolooniate arvu analüüsideks võib kontrollimise sagedust vähendada kahe korrani kuus, kui kuuel järjestikusel nädalal on saadud rahuldavad tulemused.

Hakkliha ja lihavalmististe proovide võtmisel Salmonella analüüsideks võib sagedust vähendada kahele korrale kuus, kui kolmekümnel järjestikusel nädalal on saadud rahuldavad tulemused.

Põllumajandus- ja Toiduamet annab võimaluse vähendada väikese tootmismahuga jaekaubandusettevõttel eespool kirjeldatud komisjoni määruses (EÜ) nr 2073/2005 sätestatud proovivõtu sagedust ning sätestab järgmised proovivõtu sagedused:

Hakklihast, v.a toorelt söömiseks ettenähtud hakklihast, proovivõtu sagedus vastavalt nädala tootmismahule:

  • kuni 15 kg – vabastatud proovivõtmise nõudest
  • 16-75 kg – 1 proovivõtt aastas;
  • 76-150 kg – 2 proovivõttu aastas;
  • 151-1000 kg – 1 proovivõtt kolme kuu jooksul;
  • 1001-2000 kg – 2 proovivõttu kolme kuu jooksul.

Lihavalmististest proovivõtu sagedus vastavalt nädala tootmismahule:

  • kuni 15 kg – vabastatud proovivõtmise nõudest
  • 16-75 kg – 1 proovivõtt aastas;
  • 76-150 kg – 2 proovivõttu aastas;
  • 151-1000 kg – 1 proovivõtt kolme kuu jooksul;
  • 1001-2000 kg – 2 proovivõttu kolme kuu jooksul.

Kui ettevõtte tootmismahud ületavad eespool näidatud tootmismahtusid, tuleb ettevõttes proove võtta vastavalt määruses 2073/2005 sätestatud proovivõtu sagedusele.

Tootmismahtude arvutamine toimub reaalselt ettevõttes toimunud hakkliha, lihavalmististe valmistamise perioodi alusel. Kui ettevõte valmistab lihavalmistisi aastas näiteks üksnes 12 nädalat (3 kuud), siis nädala tootmismahu arvutamise aluseks võetakse 12 nädalat, mitte 52 (aasta) nädalat.

Hakkliha tuleb uurida alljärgnevatele mikrobioloogilistele näitajatele:

  • aeroobsete mikroorganismide arv (NB! Seda kriteeriumi ei kohaldata jaemüügietapis toodetud hakkliha suhtes, kui toote kõlblikkusaeg on alla 24 tunni);
  • E. coli;
  • Salmonella

Lihavalmistisi tuleb uurida alljärgnevatele mikrobioloogilistele näitajatele:

  • E. coli;
  • Salmonella.

Teatavatele soolase vee kalaliikidele on kehtestatud ühised turustusnormid, mille eesmärk on parandada toodete kvaliteeti ning määratleda nende ühesugused kaubanduslikud omadused kogu ühenduse turul. Eestis on ühiste turustusnormidega hõlmatud liikideks kilu, räim ja tursk.

Ühised turustusnormid hõlmavad:

  1. Värskuskategooriad:
  • EKSTRA;
  • A;
  • B;
  • kõlbmatu.
  1. Suuruskategooriad:

Suuruskategooriaid määratakse kala kaalu või kalade arvu järgi kilogrammis, arvestades kalaliigi bioloogilist miinimumsuurust ning püügipiirkonda.

Ühistele turustusnormidele mittevastavaid tooteid võib kasutada muuks otstarbeks kui otseselt inimtoiduks, näiteks kalajahu, kalaõli, lemmikloomatoidu, ravimite ja kosmeetikatoodete valmistamiseks.

Eelnimetatud nõudeid ei kohaldata selliste väikeste tootekoguste suhtes, mida rannakalurid müüvad otse jaekauplejatele või tarbijatele.

Tarbijate teavitamise nõuded

Kohustuslik teave:

  • liigi tootenimetus ja selle teaduslik nimi;
  • tootmismeetod;
  • piirkond, kust toode on püütud või kus see on kasvatatud ning kalapüügil kasutatud püügivahendi liik;
  • teave selle kohta, kas toode on sulatatud;
  • minimaalne säilivuskuupäev, kui see on asjakohane.

Nimetatud nõuded ei kehti väikeste tootekoguste suhtes, mis müüakse vahetult pärast püüki kalalaevalt otse tarbijatele kokku kuni 50 euro eest päevas.

Vabatahtlik lisateave:

  • kalapüügi- või  vesiviljelustoote püügikuupäev;
  • kalapüügitoodete lossimise kuupäev või teave sadama kohta, kus tooted lossiti;
  • üksikasjalikum teave kalapüügivahendi alaliigi kohta;
  • merel püütud kalapüügitoodete puhul üksikasjad riigi kohta, mille lipu all kõnealused tooted püüdnud laev sõidab;
  • keskkonnateave;
  • eetilist või sotsiaalset laadi teave;
  • andmed tootmismeetodite ja –tavade kohta.

Teabe esitamisel võib kasutada QR koodi. Märgistusel ei ole lubatud esitada sellist teavet, mida ei ole võimalik kontrollida.

Infovoldik

Õigusaktid:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1379/2013, 11. detsember 2013, kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1184/2006 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 104/2000

Nõukogu määrus (EÜ) nr 2406/96, 26. november 1996, milles sätestatakse teatavate kalandustoodete ühised turustusnormid

Kalapüügi- ja vesiviljelustoodete liikide tootenimetuste loetelu

Viimati uuendatud 06.05.2021