Loomataudide ennetamine

Rakendusmeetmete koostamisel arvestatakse liikide kaupa loomade ja karjade arvu ning riskipõhiselt loomataudide alast olukorda nii Eestis kui mujal.

Rakendusmeetmed kinnitatakse PTA peadirektori käskkirjaga.

Rakendusmeetmete täitmisega seotud vahendite maksumus ja menetluskulud (näiteks proovide võtmine ja uurimine, karja kontrollimine, marutaudi vastu vaktsineerimine),  kaetakse riigieelarvest. Loomapidaja on kohustatud tagama võimalused rakendusmeetmete täitmiseks (näiteks looma fikseerimine, rakendusmeetmete teostaja ohutuse tagamine, juurdepääs järelevalveobjektile) ning vajalikud transpordikulud.

Riiklike loomatauditõrje programmide rakendusmeetmed sisaldavad vaktsineerimiste ja diagnostiliste uurimiste mahtusid ning karjade kontrollide planeerimist.

Vaktsineerimised hõlmavad peamiselt metsloomade (rebased, kährikud) ja koduloomade (kassid, koerad) vaktsineerimisi marutaudi vastu.

Diagnostiliste uurimiste eesmärk on tuvastada haiguste võimalikku esinemist, tõendada nende mitteesinemist Eestis ning nende avastamisel kiire reageerimisega tagada inimeste tervise kaitse haiguste eest, mis on inimesele ja loomale ühised (näiteks salmonelloos).

Diagnostiliselt uuritakse loomadel järgmisi loomataude:

• teatud eriti ohtlikud loomataudid (näiteks linnugripp, sigade katkud, lammaste katarraalne palavik);
• loomataudid, mille uurimine on vajalik riigi loomataudivabaduse taotlemiseks (näiteks leukoos) või säilitamiseks (näiteks brutselloos ja tuberkuloos);
• nakkushaigused, millesse võivad haigestuda ka inimesed (näiteks salmonelloos, trihhinelloos);
• muud loomatudid (näiteks Schmallenbergi viirushaigus), mis võivad põhjustada loomakasvatusele olulisi kahjusid (toodangu langus, sigivuse langus, abortide ja surnult sündide arvu tõus jm).

Loomakasvatusettevõtete kontrolle viiakse läbi vähemalt kord kolme aasta jooksul. Farme, kus toodetakse piima turustamise eesmärgil, kontrollitakse aga vähemalt kord aastas. Kontrolle viivad läbi volitatud veterinaararstid või järelevalveametnikud ning kontrollide kohta koostatakse alati kontrollakt, mille koopia jääb loomapidajale.

Igal aastal koondab PTA rakendatud meetmete kohta andmed kokku, et neid analüüsida ning saada ülevaade Eesti loomataudialasest olukorrast.

Tänu aastate jooksul rakendatud meetmetele võib Eesti loomataudialast olukorda pidada heaks. Eriti ohtlikke loomataude on esinenud väga harva, muude nakkushaiguste levikut on suudetud edukalt kontrolli all hoida.

Viimase poolesaja aasta jooksul on Eestis diagnoositud suu- ja sõrataudi (1982), sigade klassikalist katku (1994), Newcastle´i haigust kodulindudel (2007) ja viiruslikku hemorraagilist septitseemiat kasvanduse kaladel (2011), sigade Aafrika katku (alates 2014). Sigade Aafrika katk hakkas Eestis levima 2014. aastal, mil haigus diagnoositi metssigadel. 2015. a juulis jõudis haigus juba ka seafarmidesse. Aastatel 2015-2018 diagnoositi sigade Aafrika katk kokku 27 seafarmis, viimane juhtum kodusigadel diagnoositi 2017. a septembris. 2020. aasta jaanuaris andis  Maailma Loomatervise Organisatsioon (OIE) Eestile kodusigade sigade Aafrika katku vaba maa staatuse.

Veiste tuberkuloosi ning lammaste ja kitsede brutselloosi ei ole diagnoositud väga pika jooksul, veiste brutselloosi viimased juhtumid jäävad 1960ndatesse aastatesse. Eesti on tunnistatud ametlikult veiste, lammaste ja kitsede brutselloosi ning veiste tuberkuloosi vabaks riigiks.

Veiste leukoos oli tõsiseks probleemiks eelmise sajandi teisel poolel, mil nakatunud oli umbes pooled Eesti veistest. Tänasel päeval on haiguse levik saadud kontrolli alla ning nakatunud loomi avastatakse üksikutel juhtudel.

TSEd (nn hullu lehma tõbe) pole Eestis kunagi diagnoositud.

Sagedamini diagnoositakse Eestis salmonelloosi ja metsloomadel trihhinelloosi ning harvemini leptospiroosi.

Mesilastel on diagnoositud varroatoosi ja ameerika haudmemädanikku.

Marutaudi viimane laiaulatuslik puhang sai alguse Eestis 1968. aastal, mil haigus levis nakatunud rebaste ja kährikkoerte vahendusel üle kogu riigi territooriumi. Sellest ajast alates on surnud marutaudi sadu kodu- ja metsloomi aastas. Raskeim oli haigusalane olukord 2003. aastal, kui laboratoorselt tuvastati marutaudi nakatumine surma põhjustajana 813 loomal.

Tänu aastate jooksul teostatud metsloomade suukaudsele marutaudivastasele vaktsineerimisele on suudetud taudi levikule piir panna. Viimane marutaudijuhtum, mida võis otseselt seostada nakkuse levikuga Eesti loomapopulatsioonis, esines 2008. aasta märtsis Harjumaal. Päris viimane marutaudijuhtum diagnoositi Eestis 2011. aasta jaanuarikuus, kui leiti nakatunud kährikkoer Põlvamaal Värska vallas.

Et geograafilise paiknemise tõttu ei saa marutaudi Eestis tõenäoliselt kunagi hakata lugema mineviku probleemiks, jätkatakse metsloomade suukaudset marutaudivastast vaktsineerimist riigi piirialadel, et vältida haiguse taaslevikut metsloomade vahendusel. Kohustuslik on ka lemmikloomade vaktsineerimine.

2013. a  kuulutas Eesti end vastavalt OIE reeglitele marutaudivabaks riigiks.

Taudivabadused

Vastavalt Euroopa Komisjoni rakendusmäärusele (EL) 2021/620, on Eesti ametlikult vaba mitmetest loomataudidest.