Tõuaretus

Põllumajandusloomade aretuse eesmärgiks on suurendada loomakasvatuse majanduslikku tasuvust ja konkurentsivõimet, loomakasvatustoodangu kvaliteeti ning loomakasvatustootmise keskkonnasõbralikkust.

Eesmärgi saavutamiseks on oluline põllumajandusloomade jõudlusvõime ja geneetilise väärtuse suurenemine ning genofondi säilimine. Tulemuseks on Eesti riigi usaldusväärsuse tagamine põllumajandusloomade aretusvaldkonnas nii Euroopa ühisturul kui suhtlemisel kolmandate riikidega.

Põllumajandusloomade aretuse valdkonda reguleerib põllumajandusloomade aretuse seadus ning ELi määrused ning otsekohalduvad ELi õigusaktid.

Aretusühingud

Enne aretustegevuse alustamist on vajalik aretuse valdkonna tegevusluba. Nõue tegevusloa kohta tuleb ELi tõuaretuse määrusest 2016/1012.

Tegevusloa saamise tingimuseks on piisaval arvu aretajate soov tegeleda kindla tõu aretusega ning piisava arvu aretusloomade olemasolu.  Koos tegevusloa taotlusega tuleb esitada vähemalt ühe tõu aretusprogrammi kavand.

Eestis on 14 tegevusloaga aretusühingut, mille liikmed osalevad üle 30 erineva tõu aretusprogrammi elluviimises.

Aretustoetuste kohta saate infot siit.

Põllumajandusloomade aretuse seaduse kohaselt tuleb tegevusloa taotlemiseks esitada Põllumajandus- ja toiduametile sellekohane taotlus. Taotlusel peab olema märgitud (Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 19 lg 2 järgi):
• juriidilisest isikust ettevõtja puhul nimi ja registrikood, selle puudumise korral asukohariigi asjakohane identifitseerimistunnus (registreerimisnumbriga võrdsustatav numbri- või tähekombinatsioon), füüsilisest isikust ettevõtja puhul nimi ja registrikood, selle puudumise korral isikukood või sünniaeg ning isikut tõendava dokumendi nimetus ja number.
• ettevõtja kontaktandmed (telefoninumber, elektronposti aadress ja postiaadress). Eestis tegutseva aretusühingu peakorter peab üldjuhul asuma Eestis.
• teise lepinguriigi või kolmanda riigi ettevõtja puhul asukoha aadress, kui see erineb postiaadressist;
• tegevusala seadusest tulenev nimetus ning äriseadustiku § 4 lõike 6 alusel kehtestatud klassifikaatori kohane nimetus ja kood.
• taotlusele allakirjutanud isiku nimi ja kontaktandmed (telefoninumber ja elektronposti aadress), juriidilise isiku puhul ka esindusõiguse aluse nimetus (juhatuse liige või volitus);
• kui ettevõtja soovib, et talle antava tegevusloa kehtivusaega piirataks võrreldes seaduses ettenähtuga, siis tegevusloa soovitud kehtivusaeg;
• ettevõtja hoolsuskohustuse täitmise kava, kui ettevõtja on selle esitamiseks käesoleva seaduse alusel kohustatud;
• kui ettevõtja soovib tegevusluba kasutada ka tütarettevõtja tegevuses, siis selle tütarettevõtja ärinimi, registrikood ja asukoha aadress.

Koos taotlusega tuleb esitada taotlus vähemalt ühe  aretusprogrammi heakskiitmiseks koos kõnealuse aretusprogrammi kavandiga. Kui tõusiseselt on eristatud mitu alampopulatsiooni, peab iga alampopulatsiooni kohta olema selle aretuseesmärgile vastav aretusprogramm.
Aretusprogrammi nõuded on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/1012 (tõupuhaste aretusloomade, ristandaretussigade ja nende aretusmaterjali aretuse, turustamise ning nende liitu sissetoomise suhtes kehtivate zootehniliste ja genealoogiliste tingimuste kohta, millega muudetakse määrust (EL) nr 652/2014, nõukogu direktiive 89/608/EMÜ ja 90/425/EMÜ ning tunnistatakse kehtetuks teatavad õigusaktid tõuaretuse valdkonnas) artiklis 8.
Ohustatud tõugu looma tõuraamatu pidamisel tuleb lähtuda lisaks maaeluministri 1. jaanuari 2019. aasta määruses nr 83 (Nõuded ohustatud tõugu põllumajandusloomade aretusprogrammi jaoks piisava aretusloomade arvu määramiseks) sätestatud nõuetest.

Ohustatud tõugu põllumajanduslindude aretusprogramm peab vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1012 artikli 8 lõikes 3 sätestatud nõuetele ning aretusprogrammis peavad sisalduma järgmised osad:
  1) põllumajanduslindude välimiku, jõudlusomaduste ja muude iseloomulike tunnuste kirjeldus;
  2) andmed põllumajanduslindude populatsiooni suuruse kohta ning populatsiooni paiknemise ja struktuuri kirjeldus;
  3) tõu säilitamise meetodite kirjeldus;
  4) tõu propageerimise kord;
  5) jõudluskontrolli läbiviimise kord;
  6) põllumajanduslindude jõudlusandmete ja geneetilise väärtuse hindamise tulemuste kasutamise kord;
  7) põllumajanduslindude ja aretusmaterjali aretuseks sobivaks tunnistamise kord.

Tegevusloaga aretusühing peab oma andmed kandma loomatauditõrje seaduse § 11 lõike 3 alusel asutatud põllumajandusloomade registrisse.
Kui aretusühing on juba saanud tegevusloa, siis iga järgmise aretusprogrammi või aretusprogrammi olulise muudatuste heakskiitmiseks esitatakse taotlus ainult aretusprogrammi heakskiitmiseks, uut tegevusluba taotlema ei pea.

Ühingutest lähemalt, tõuaretusprogrammid

Eesti Ahhal-Tekiini Assotsiatsioon omab tegevusluba alljärgnevates aretusvaldkondades:

  • Ahhal-tekiini tõugu hobuste tõuraamatu pidamine;
  • Ahhal-tekiini tõugu hobuste jõudluskontrolli läbiviimine.


Lisainfo:
Tel: 52 11607
E-post: akhaltekest@hotmail.com
akhalteke.ee

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu omab tegevusluba alljärgnevates aretusvaldkondades:

  • eesti holsteini, eesti punase ja lihaveiste tõuraamatu pidamine;
  • lihaveiste jõudluskontrolli läbiviimine ja geneetilise väärtuse hindamine;
  • pullide aretuseks tunnustamine ja kunstliku seemendusalase töö korraldamine;
  • sperma varumine, töötlemine, säilitamine ja turustamine.

Lisainfo:
Tel: 48 73 181 ; 4890681
E-post: must@estpak.ee
etky.ee

Eesti Maakarja Kasvatajate Selts omab tegevusluba alljärgnevates aretusvaldkondades:

  • eesti maatõugu veiste tõuraamatupidamine;
  • eesti maatõugu veiste, kui ohustatud tõu säilitamine.

Lisainfo:
Tel: 44 300 35
E-post: ekselts@gmail.com
maakari.ee

Eesti Tõusigade Aretusühistu omab tegevusluba alljärgnevates aretusvaldkondades:

  • eesti suurt valget tõugu sigade aretusprogrammi täitmine;
  • eesti maatõugu sigade aretusprogrammi täitmine;
  • pjeträäni tõugu sigade aretusprogrammi täitmine;
  • ristandaretussigade aretusprogrammi täitmine.

Lisainfo:
Tel: 74 93 144
E-post: estpig@estpig.ee
estpig.ee

Eesti Hobusekasvatajate Selts omab tegevusluba alljärgnevates aretusvaldkondades:

  • araabia täisvereliste, trakeeni, tori, eesti raskeveo ja eesti tõugu hobuste tõuraamatu pidamine;
  • trakeeni, araabia täisverelist, eesti raskeveo, tori ja eesti tõugu hobuste jõudluskontrolli läbiviimine;
  • tori tõugu universaalsuuna populatsiooni, eesti raskeveo ja eesti tõugu hobuste, kui ohustatud tõugude säilitamine.

Lisainfo:
Tel: 44 66 995
Faks: 44 66 066
E-post: ehs@ehs.ee
www.ehs.ee

Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts omab tegevusluba alljärgnevates aretusvaldkondades:

  • Eesti sporthobuste tõuraamatu pidamine;
  • Eesti sporthobuste jõudluskontrolli läbiviimine;
  • Eesti ratsaponide ja väikeponide tõuraamatu pidamine;
  • Eesti ratsaponide ja väikeponide jõudluskontrolli läbiviimine.

Lisainfo:
Tel: 671 6033
Fax: 671 6033
info@estsporthorse.ee
estsporthorse.ee 

Eesti Traaviliit omab tegevusluba alljärgnevates aretusvaldkondades:

  • eesti soojavereliste traavihobuste tõuraamatu pidamine;
  • eesti soojavereliste traavihobuste jõudluskontrolli läbiviimine.


Lisainfo:
Tel: 677 1677
E-post: info@hipodroom.ee
hipodroom.ee/

Eesti Linnukasvatajate Selts omab tegevusluba järgmises aretusvaldkondades:

  • eesti vuti kui ohustatud tõu säilitaja;
  • eesti vuti jõudluskontrolli läbiviija.

Lisainfo:
E-post: linnukasvatajateselts@gmail.com

Vana-Tori Hobuse Ühing omab tegevusluba alljärgnevates aretusvaldkondades:

  • tori tõugu hobuste vana-tori suuna tõuraamatu pidamine;
  • tori tõugu hobuste vana-tori suuna jõudluskontrolli läbiviimine.

Lisainfo:
Tel: 5646 4349
E-post: info@vana-torihobune.ee
vana-torihobune.ee

Eesti Tõulammaste Aretusühing tegevusluba järgnevateks tegevusteks:

  • eesti tumedapealise lambatõu tõuraamatu pidaja - 2015-2021;
  • eesti tumedapealise lambatõu jõudluskontrolli läbiviija - 2015-2021;
  • eesti valgepealise lambatõu tõuraamatu pidaja - 2015-2021;
  • eesti valgepealise lambatõu jõudluskontrolli läbiviija - 2015-2021.

Lisainfo:
Tel: 510 5029
E-post: wasala@hot.ee

Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit omab tegevusluba tegutsemiseks:

  • eesti tumedapealise lambatõu tõuraamatu pidajana 2015-2021 a;
  • eesti tumedapealise lambatõu jõudluskontrolli läbiviijana 2015-2021 a;
  • eesti valgepealise lambatõu tõuraamatu pidajana 2015-2021 a;
  • eesti valgepealise lambatõu jõudluskontrolli läbiviijana 2015-2021 a;
  • dorperi tõugu lammaste tõuraamatu pidajana;
  • dorperi tõugu lammaste jõudluskontrolli läbiviijana;
  • lleynni tõugu lammaste tõuraamatu pidajana;
  • lleynni tõugu lammaste jõudluskontrolli läbiviijana.

Lisainfo:
Aretuse 2
Märja alevik
Tartumaa 61406

Tel: 742 2579
E-post: kontor@lammas.ee

 Eesti Tõugu Hobuse Kasvatajate ja Aretajate Selts omab tegevusluba alljärgnevates aretusvaldkondades:

  • eesti tõugu hobuste tõuraamatu pidamine 2015-2020 a
  • eesti tõugu hobuste jõudluskontrolli läbiviimine 2015-2020 a
  • eesti tõugu hobuste kui ohustatud tõu säilitamine 2015-2020 a

Lisainfo:
Tihuse
Hellamaa küla
94741 Muhu vald
Saaremaa

Tel: 514 6552
E-post: eestihobuseselts@gmail.com
eestihobu.ee

Kihnu Maalambakasvatajate Selts omab tegevusluba alljärgnevates aretusvaldkondades:

  • Kihnu maalamba tõuraamatu pidamine;
  • Kihnu maalamba jõudluskontrolli läbiviimine.

Lisainfo:
Tel: 5342 7359
E-post: tloomaarst@gmail.com
kihnumaalammas.eu

MTÜ Eesti Vutt omab tegevusluba järgmistes valdkondades:

  • eesti vuti, kui ohustatud tõu säilitamine;
  • eesti vuti jõudluskontrolli läbiviimine.

Lisainfo:
Tel: 5346 7690, 583 66310
E-mail: info@vutt.ee

Aretusühingul, kes tegeleb ohustatud tõugu loomade aretusega, on kohustus esitada iga aasta 30. juuniks Põllumajandus- ja Toiduametile analüüsi aretusprogrammi täitmise kohta eelmisel aastal.

Ohustatud loomatõud

Ohustatud tõugu loomade loetellu on kantud eesti hobune, tori hobusetõu universaalsuuna ja vana-tori suuna alampopulatsioon, eesti raskeveohobune, eesti maatõugu veis ja eesti vutt. Nende tõugude puhul on aretusvalikutel suur tähtsus tõu säilimisele.

Tõug või eristatud osa ühte tõugu kuuluvate loomadest loetakse ohustatuks, kui aretuses kasutatavate emasloomade arv on alla tuhande või isasloomade arv alla kahekümne ja emaslindude arv alla kümne tuhande või isaslindude arv alla tuhande.

Ohustatuks loetakse kohalikku päritolu põllumajanduslooma tõug, mille päritolu ja populatsiooni olemasolu on teaduslikult tõestatud ning mille aretus on Eestis kestnud veiste ja hobuste puhul vähemalt 50 aastat, sigade, lammaste ja kitsede puhul vähemalt 30 aastat. Erinevad nõuded aretuse kestusele tulenevad erinevast põlvkondade pikkusest ehk vanemate keskmisest vanusest järglaste sünnimomendil.

Ohustatud tõugude puhul on lubatud ainult puhasaretus, sugulastõuge võib kasutada ainult piiratud aja jooksul ühekordsel ristamisel teaduslikult tõendatud sugulusaretuse vältimiseks.

Eesti hobune on iidse põlvnemisega tõug, mille päritolu kohta puuduvad täpsed andmed. Ta kuulub põhja-metsahobuste rühma. Siinsed söötmis- ja pidamistingimused ning karm looduslik valik muutsid eesti hobuse vähenõudlikuks, vastupidavaks ja kasvult väikeseks. Kõige vanemad kirjalikud andmed eesti hobuse kohta pärinevad XI sajandist.

Eesti hobust väga palju välja veetud ja temaga on parandatud paljusid teisi tõugusid. 12.-13. sajandil vedasid Eestist hobuseid välja peamiselt Novgorodi kaupmehed. Rootsiaegne hobuste massiline väljavedu ja sõjaväe kehvemate hobuste väljavahetamine-mahajätmine sõdade ajal nõrgestas eesti hobuse tõukoosseisu eriti tunduvalt.

13. sajandil kasutati eesti hobust sõjahobusena, eriti palju rootsi ajal lahingutes, Peeter I hindas seda hobust väga kõrgelt ja palju hobuseid viidi Venemaale.

Kuni 18. sajandini oli eesti hobune levinud talupoegade ainukese hobusetõuna Liivi-ja Eestimaa kubermangus. Oma tugeva veojõu, vastupidavuse ja vähenõudlikkuse tõttu omandas ta ülevenemaalise kuulsuse.

Sihikindel eesti hobust aretus algas 1921. aastal, mil Haapsalus asutati tõuselts ja hakati pidama tõuraamatut. Eesti hobust aretatakse peamiselt puhasaretuse teel. Veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi aastail 1921…1938 Eestisse 13 soome täkku, kellest väljapaistvamate liinide rajajaks kujunesid Vuhti 136 E, Taru 149 E ja Lari 23 E. Kohalikest, aborigeense põlvnemisega täkkudest on tänaseni aretuses Ahti 228 E, Raspel 70 E , Taube 60 E ja Eni 8 E liin.

Tüübilt kuulub eesti hobune sammuhobuste rühma.

Eesti hobune on madalajalgne, pika kere ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune.

Eesti hobuse iseloom on eriti sümpaatne, ta on elav, aga rahulik, elurõõmus ja asjalik, temperament energiline. Midagi ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste osavõtmatu ükskõiksuse vahel.

Eesti hobune on hästi kohanenud siinsete söötmis-ja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse ja vastupidavuse poolest. Tähtsaim eesti hobuse võimetes on aga see, et ta saab väga hästi hakkama ilma jõusöödata, ei vaja vähemalt lumest lumeni õieti talligi.

Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole. Värvuselt on eesti hobused keskmiselt 25,8% kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid, 10,0% kollased, 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod. Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal.

Eesti hobused paistavad silma suhteliselt suure veojõu ja kiiruse poolest. Tänapäeval on eesti hobune universaalne väikehobune, keda saab kasutada laste ratsahobusena ja pere- ning turismihobusena.

Eesti hobune on kantud põllumajandusloomade ohustatud tõugude loetellu ning FAO maailma ohustatud tõugude nimekirja.

Ajalugu

1739 Keisrinna Anna andis korralduse osta õuedaamidele ja ka suurvürstinnale enesele hulk paremaid eesti hobuseid.

1848 Esimesed võimisvõistlused (veovõistlused) talupoegade hobustele Kuressaares.

1855 Teadliku hobusekasvatuse algus Eestis. Liivimaa aadlikonvendi koosolekul tõstetati üles küsimus, kuidas päästa eesti hobust hävingust ja otsustati eesti hobuse säilitamiseks ja tema parandamiseks asutada hobusekasvandused.

1856 Asutati Tori riiklik hobusekasvandus, mille eesmärk oli aretada heade omadustega, vastupidavat, vähenõudlikku, kiiret eesti hobust, keda ähvardas kadu teiste tõugudega segamine ja ka paremate hobuste väljaveo tõttu.

1860 Tori Hobusekasvanduses sündis kõrb eesti tõugu täkk Vapsikas, kes 1865. aasta näitusel Riias vedas munakiviteel 358-puudast koormat (vanker maha arvatuna).

1867 Eesti tõugu helekõrb täkk Vapsikas saadeti tsaaririigi kulul Pariisi rahvusvahelisele näitusele, kus ta vedas koormat kaaluga 6160 kg, s.o. üle 15 korra oma kehakaalust rohkem (141 cm kõrge ja 401 kg raske) ning teenis esimese koha eest aurahaks hõberaha.

1870 Karl v. Hahn asutas Saaremaal Uue-Lõvele erahobusekasvanduse. See kasvandus ei täitnud küll eesti hobuse aretamise huvisid, kuid mõjutas oma tegevusega hobusekasvatust Saaremaal. Täkkudena kasutati põhiliselt Riiast toodud araabia-orloviverelisi ristandtäkke, kes olid väga hinnatud ka kohalike talunike seas. Kasvanduses eksisteeris 38 aastat ja tema tegevusest jäi eesti hobusele pärandina kollane-linalakk ja võik värvus.

1902 Saaremaal Uuemõisas asutati riiklik eesti hobuse kasvandus, mille eesmärgiks oli aretada eesti hobust puhasaretuse teel. Kasvandusele anti üle või müüdi Uue-Lõve kasvanduse eesti hobused.

1916 Alustati esimest korda eesti hobuste märkimist.

1920 Korraldati esimene suguloomade märkimine Saaremaal.

1921 Asutati Eesti Maahobuste Kasvatajate Selts. Seltsi põhikiri registreeriti 2 augustil 1921.a. seltsi ülesandeks sai eesti hobuse tõuraamatu pidamine.

Eesti hobuse aretuse sihiks sai hobuse aretus sammuhobuse suunas, s.t. muuta ta suuremaks ja raskemaks. Nii osutus vajalikuks sisestavaks ristamiseks (verelisamiseks) kasutada suuremakasvulist soome hobust, kes põlvneb eesti hobusega ühisest põhja-metsahobusest.

1922 Anti välja esimene eesti hobuse tõumäärustik.

1929 Seltsi üldkoosolekul täiendati põhikirja ja selts kujundati ümber koordineerivaks keskseltsiks, uue nimetusega “Eesti Hobuste Tõuselts”. Anti võimalus luua kohtadel eesti hobuse aretuse ühinguid tõuseltsi töö abistamiseks. Viljandimaal Pilistveres asutati Eesti Hobuste Kasvatajate Ühing.

1942 Harjumaale Niitvälja mõisa organiseeriti (1942…1943.a.) eesti hobuse kasvandus, kuhu Saaremaalt osteti täkk TÕNN 175E. Sõjaolude tõttu polnud eesti hobuste koondamine Niitväljale siiski võimalik.

1943 Eesti Hobuste Tõuselts organiseeris eesti hobuste osakonna Saaremaale, Kuressaarde.

1944 2. novembril kinnitati rahvakomissar G. Abelsi poolt Eesti Hobuste Tõuseltsi põhikiri, mille alusel töötas selts tegelikult juba 1941.aastal.

1947 ENSV Ministrite Nõukogu 17. novembri määruse nr. 858 ja NSVL Ministrite Nõukogu kinnitusel moodustati Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi Hobusekasvatuse Valitsuse koosseisus Saaremaal Pihtla vallas eesti tõugu hobuste Riiklik Sugutäkkude tall ja Hobusekasvandus. Määrati kindlaks talli teeninduspiirkond, kinnitati põhimäärus (05. jaanuar 1949. a) ja tööplaani põhinäitajad eesti hobuse alal. Ülesandeks oli komplekteerida sugutäkkude tall 40 sugutäkuga. Hobuste jõudluse katsetamine viidi üle 25 kilomeetri pikkusele distantsile.

1993 FAO klassifikatsiooni järgi määrati eesti hobune kategooriasse "ohustatud tõug".

1997 Tõuaretusprogrammi eesmärgiks seati aborigeense eesti hobusetõu säilitamine puhtatõulise aretuse teel. Hobuseid oli statistika andmetel alles veel umbes 443.

2000 Asutati Eesti Hobuse Kaitse Ühing (18. august 2000 a.). EHKÜ koondab nii eesti hobuse kasvatajaid kui ka kõiki neid, kes tunnevad muret eesti hobuse tuleviku pärast. Ühingu põhieesmärgiks sai eesti tõugu hobuse püsimajäämise tagamine Eestis ja tegevuse teiseks eesmärgiks seadis ühing Eesti traditsioonilise maakultuuri ja külaelu toetamise. Eesti tõugu hobuseid oli Saaremaal statistika andmetel umbes 400 ja EHS-I aastaraamatu andmetel 421.

2003 1. september 2003. a infoleht hobusekasvatajatele "Oma Hobu".

2008 Eesti tõugu hobuste tõuraamatu andmetel sündis 255 varssa, mis on suurim varssade arv viimase 30 aasta jooksul.

Eesti raskeveohobune on tüse, tugeva konstitutsiooniga, hästi arenenud lihaste ja tugeva luustikuga külmavereline hobune, kes on aretatud peamiselt Rootsist ja Belgiast sissetoodud ardennide ning kohalike hobuste ristamise teel.

Esimesed ardennid imporditi Eestisse akadeemik A. F. Middendorffi algatusel 1862. aastal Belgiast ja paigutati Tori Hobusekasvandusse. Lisaks on ajaloo vältel tõu aretuses kasutatud ardenni hobuseid mitmetelt maadelt (Rootsi, Holland, Belgia). Ardenni tõugu hobused aklimatiseerusid Eesti kliimas hästi, nende järglased muutusid kohalikes looduslikes ning majanduslikes tingimustes konstitutsioonilt kuivemaks ja kergemaks, (sh suurus märgatavalt ei vähenenud), ning moodustasid ristamisel kohaliku hobusega iseseisva tõurühma, mis erineb nii eksterjöörilt, jõudluselt kui ka konstitutsioonilt Belgia ja Rootsi ardennidest.

Esimese maailmasõja ajal tõuaretustöö soikus, kuid elavnes taas 1921. aastal, kui asutati Rakveres Ardenni Hobuste Tõuselts ja hobuseid hakati märkima tõuraamatusse.

Ardennide peamiseks levikualaks kujunesid Lääne- ja Ida-Eesti maakonnad. Peamiseks põhjuseks sellele on antud piirkonna lubjarikas mullastik, mis tagab liblikõieliste poolest rikkaliku taimestiku, mis omakorda sisaldab küllaldaselt kaltsiumi, fosforit ja valku varavalmiva raskeveohobuse normaalseks kasvamiseks, arenemiseks ja sigimiseks.

Eesti raskeveohobune on välimikult keskmise suurusega tüse ja madalajalgne põllumajandushobune. Pea on keskmine kuni suur ja sammuhobuse kohta üsna kuiv. Otsmik on suhteliselt lühike, nina pikk, kael lühike ja lihaseline, turi madal ja lai, selg lai ja lühike, mõnikord nõgusavõitu. Rind on sügav ja lai, roided hästi kaardunud. Laudjas on iseloomulikult renjas ja luip ning suurte mõõtmetega, jalad on lühikesed, laia seisuga, suurte sõrgatsituttidega. Tõug paistab silma hästi arenenud lihastiku, tugeva tüseda luustiku ning kuiva konstitutsiooni poolest. Välimiku puudustest on sagedasemad pehme selg, toores konstitutsioon, kitsas käik, pehmed sõrgatsid, saabeljalgsus ja lamedad rabedasarvelised kabjad.

Eesti raskeveohobused on rahuliku temperamendiga, energilised ja healoomulised. Värvuselt jagunevad hobused järgmiselt: raudjad 58%; kõrvid 36%, kimlid 4% ja mustad 2 %. Värvustest on suurenemas kõrbide hobuste osakaal.

Eesti raskeveohobused on füsioloogiliselt ja majanduslikult varavalmivad. Heades söötmistingimustes arenevad noorhobused kiiresti, kusjuures nende keskmine ööpäevane massi-iive on üle kilogrammi. Sageli saavad noorhobused täiskasvanuks juba enne kolme aastat. Sugulise kasutamise iga ulatub täkkudel 1618 ja märadel 1416 aastani. Eesti raskeveohobuse viljakus on madalam kui tori ja eesti tõul.

Eesti raskeveohobuse tõu tervislik seisund on hea. Hobuste keskmine eluiga ulatub normaalsete pidamistingimuste juures 2225 aastani ning hobuste eluea vähenemist viimastel aastatel ei ole tõestatud.

Põlvnemiselt ja tüübilt on eesti raskeveohobusega sarnane leedu raskeveohobune ja läti ardenn, kes on samuti aretatud belgia veohobuse ja kohaliku tõu ristamise teel.

Kuni 2008. aastani olid peamiseks aretus- ja säilitusmeetodiks aretuseesmärgi saavutamisel tõu puhtatõuline aretus koos sisestava ristamisega. Sugulastõugudena olid tõus lubatud kasutada rootsi ardenn, belgia ardenn, nõukogude raskeveohobune ja leedu raskeveohobune. Lisaks kasutati aastatel 2002005 eriprogrammi raames vladimiri raskeveo tõugu täkku VEZDEHOD.

Alates 2008. aastast on ohustatud tõugude säilitamisel lubatud vaid puhasaretus, kuid aastatel 20182022 on genofondi rikastamise ja sugulusaretuse vältimise eesmärgil lubatud eesti raskeveo tõu aretuses kasutada ühekordseks ristamiseks rootsi ardenni tõugu hobuseid.

Ajalugu

Eesti raskeveo hobuse tõug on aretatud kohaliku hobuse baasil vältava ristamise teel ardenni tõugu täkkudega. Tõuraamatu pidamist alustati aastal 1922. Kuni 1953. aastani oli tõu nimetus eesti ardenn. ENSV põllumajandusministri 28. augusti 1953. aasta käskkirja 255 alusel nimetati tõug eesti raskeveo tõuks tõumärgiga ER.

1862 Akadeemik A. Middendorf algatusel imporditi Eestisse esimesed ardennid Belgiast (10 mära ning 2 täkku) ja hobused paigutati Tori Hobusekasvandussesse.

XIX sajandi lõppu ja XX sajandit iseloomustab koordineerimata ardenni täkkude import ja kasutamine mõisnike poolt.

1911 Asutati Baltimaade Külmavereliste Hobuste Kasvatajate Selts, mille eesmärgiks oli koordineerida ardenni hobuste aretust. Seltsi tegevus lõppes mõne aasta pärast seoses I Maailmasõja algusega.

1913 Rühm Virumaa mõisnikke ostis Rootsist ardenni tõugu noorhobuseid, mis paigutati Virumaa ja üksikud ka Harjumaa mõisatesse. Sellega pandi alus ardenni hobuste kasvatamisele Põhja-Eestis. Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon lõpetas mõisnike tegevuse Eestis.

1920 Eesti Vabariigi Põllutööministeeriumi poolt korraldati ülemaaline hobuste registreerimine, et kindlaks teha tõumaterjali hulk ja leviku piirkonnad. Tõuhobuste registreerimine näitas, et ardennid olid kõige rohkem levinud Põhja-Eestis, vähemal määral leidus neid ka Tartu- ja Võrumaal.

Hobuste registreerimisandmete põhjal soovitas Põllutööministeerium oma otsusega aretada Eestis kolme hobusetõugu: eesti, tori ja ardenni hobust.

1921 Ardenni hobuse kasvatajad asutasid Virumaa Hobusekasvatuse Seltsi, mis hiljem nimetati Ardenni Hobuste Tõuseltsiks. Tõuseltsi poolt alustati ardenni hobuste kandmist tõuraamatusse ning korraldati sihipärast ardenni hobuste aretustööd. Ardenni Hobuste Tõuseltsi tegevus katkes II Maailmasõja käigus.

1922 Võeti vastu esimene ardenni hobuste tõumäärustik ja avati Eesti ardenni hobuste tõuraamat. Tõuraamatusse märgiti ardenni tüübilisi 314 aasta vanuseid hobuseid, kelle kõrgus turjalt oli täkkudel 148164 cm, märadel 146160 cm ning kämbla ümbermõõt täkkudel vähemalt 21 cm ja märadel 20 cm. Lisaks hinnati hobuseid tõuraamtusse märkimisel veel põlvnemise, välimiku, käigu, iseloomu ja tervise järgi. Vastavalt hinnangule jaotati hobused I, II või III klassi. Tõuraamat jagunes kaheks osakonnaks: puhtatõulised hobused (tõumärk A) ja ristandhobused ( Eesti ardenni tõumärk EA).

1922/1923 Tõuraamatusse võeti 51 eesti ardenni täkku ja 207 mära. Tõumaterjali soetamisel omasid erilist tähtsust Rootsist imporditud täkud. 19131924. aastal Rootsist imporditud ardenni täkkudest märgiti 1922.1923. aastal tõuraamatusse järgmised täkud: Aviso 7 A, Alenius 8A, Lothar 9 A, Harras 19 A ja Etual 38 A.

1923 Riigi abiga osteti 2 täkku Rootsist ( Orkett 45A , Orpheus 46A), 1 täkk Hollandist ( Don Juan 47 A) ja 4 täkku Belgiast ( Orfroy 48 A, Tabac 49 A, Jannot d`Aubreme 50 A, Coquet 51 A). Ka järgnevatel aastatel jätkus riigi toetus tõumaterjali ( täkud, märad, noorhobused) impordiks, peamiselt Rootsist. Kokku imporditi aastatel 19231935 103 ardenni tõugu hobust.

1925 Lõpuks kuulus riigi eesti ardenni sugutäkkude nimekirja 15 täkku. Riigi toetusega osteti aastatel 1923-1925 täiendavalt 31 eesti ardenni mära ja märavarssa.

1931 Tori Hobusekasvanduses alustas tegevust ardennide osakond, kus oli ette nähtud 10 mära ja 12 täkku.

1948 Rakveres asutati Eesti Raskeveohobuste Riiklik Aretustõulava. Tõulava jätkas ardenni hobuste tõuraamatu pidamist. Tegeleti aretustöö organiseerimisega kolhooside ja sovhooside tõufarmides.

1953 Sugutäkkude vähesuse tõttu imporditi Mordva ANSV-st ja Vladimiri oblastist 10 nõukogude raskeveo täkku, et kasutada neid eesti raskeveohobuse aretuses sisestavaks ristamiseks. Iseseisva liini moodustas Rambatan 1006 NR.

1953 28. augustil nimetati Eesti NSV põllumajanduse ministri käskkirjaga nr. 255 eesti ardenni hobune eesti raskeveohobuseks ( tõumärk ER).

1968 18. aprillil kinnitati eesti raskeveo tõug Eesti Hobusetõugude Tõuaretuse Nõukogu otsuse põhjal puhtatõuliseks ja lõpetati märade kandmine tõuraamatu eri osadesse.

1991 Taasiseseisvunud Eestis toimus eesti raskeveohobuste aretustöö üleminek erakasvanduste ja üksikute hobusekasvatajate kätte üle Eesti. Tõuhobuste arv vähenes kriitilise piirini. Eesti Hobusekasvatajate Seltsi poolt jätkub Eesti raskeveohobuste tõuraamatu pidamine ja aretustöö korraldamine.

2003 Ohustatud tõugude nimekirja lisandusid tori ja eesti raskeveo hobune. Kinnitati eesti raskeveo tõugu hobuste säilitus- ja aretusprogramm.

2005 Ohustatud tõugu looma pidamise toetust hakati maksma ka eesti raskeveo tõugu hobuste pidamise eest.

2008 01.01.2008 hakkasid kehtima muudatused Põllumajandusloomade aretuse seaduses. Peamiselt puudutasid need uute tõugude tõuraamatute tunnustamist ning ohustatud tõugude säili­tamisega seonduvat. Seaduse uues sõnastuses on keelatud ohustatud tõu aretuses teiste tõugude kasutamise, mis tekitas vajaduse tori tõu säilitus-aretusprogrammi muutmiseks.

05.06.2008 kinnitati eesti raskeveo tõugu hobuste säilitusprogramm muudetud kujul. Sugulastõugude kasutamine on nüüdsest lubatud vaid põhjendatud lisataotluse alusel.

Tori hobuse aretamine on tihedalt seotud Tori Hobusekasvandusega, mis asutati 1856. aastal. Kasvanduse eesmärgiks seati esialgu kohaliku eesti hobuse parandamine, ning alles hiljem hakati aretama uut põllumajanduslikku hobusetõugu. Tori hobusetõug kujundati keeruka uudikristamise teel.

Esimestel aastakümnetel aretati Tori Hobusekasvanduses eesti hobust puhtalt ja ristati araabia ning soome tõuga. Ristamise tulemused ei rahuldanud põllumajanduse nõudeid, sest saadud ristandid olid heterogeense eksterjööriga, liiga temperamentse iseloomuga ja vähese kompaktsusega. Ka eesti hobuse ristamine ardennide ei andnud soovitud tulemusi. Tarbehobuste saamiseks hakati omavahel ristama mitmesuguseid importtõuge. Paremaid tulemusi andis Poolast ostetud ristandtäkk Hetman, keda kasutati kasvanduses sugutäkuna 18921912 aastani. Hetman oli põllumajandushobuse tüüpi paraja suurusega (turjakõrgus 155 cm, rinna ümbermõõt 184 cm ja kämbla ümbermõõt 22,5 cm), madalajalgne, pika kere ja eriti pika laudjaga, suure jõudluse ja tugeva pärandamisvõimega. Hetman kujunes tori hobusetõu esiisaks ja esimese aretusliini rajajaks.

Tähtsat osa tori hobusetõu kujundamisel etendasid eesti, norfolgi traavli, idafriisi ja bretooni tõugu hobused. Viimaseid kasutati alates 1937. aastast tori hobuse kehamassi ja kompaktsuse suurendamiseks ning suguluspaarituse tagajärgede kõrvaldamiseks ja vältimiseks. Bretooni hobuste vere lisamine Hetmanist põlvnevatele liinidele suurendas tori hobuse kehamassi, kompaktsust, rinna mõõtmeid ja lihaste massi, kuid säilitas tema elava iseloomu ja hea liikuvuse.

Alates 1973.a. hakati tori hobuse aretuses kasutama hannoveri hobuse tõugu. Eesmärgiks oli anda osale tõust kiirushobuse omadusi, nii et teda oleks võimalik kasutada spordis ja hobiratsutamises. Sama eesmärki taotleti tori hobuse hilisemal ristamisel trakeeni tõuga.

Tori hobuse välimikku iseloomustavad järgmised omadused: pea on keskmise suurusega, laia otsmikuga, harvemini: nõgusa või kongninalise profiiliga. Kael on keskmise pikkusega, sirge, rind sügav ja lai. Turi ja selg on keskmise pikkusega, üsna laiad ja lihaselised, lanne lühike, lai, hästi lihastunud. Tühemik on väike, laudjas pikk, keskmise laiusega kuni lai ja lihaseline. Laudja kuju on tõule iseloomulikult ovaalne ja libajas, mõnel liinil ka renjas. Kõht on silinderjas, piht ja reied lihastega hästi kaetud. Jalad on tugeva ehitusega, hästi arenenud kõõlustega, liigesed laiad ja tugevad, kabjad keskmise suurusega ja tiheda vastupidava kabjasarvega. Välimiku puudustest täheldatakse ebakorrapärast jalgade ehitust, kitsast seisu, koond- ja harkvarbalisust, eetsirandmelisust, kooskandsust, pehmet sõrgatsit, mõnikord nõgusavõitu selga ja kitsast rinda. Kitsa jalgade seisuga kaasneb kitsas käik ja riivlus.

Tori hobune on elava temperamendiga, healoomuline ja suure veotahtega. Ta on vähenõudlik ja kasutab hästi kohalikke söötasid. Füsioloogiliselt ja majanduslikult on tori hobused varavalmivad. Kolmeaastaselt on võimalik neid rakendada tööle ja hakata kasutama suguhobustena. Noorhobused on kergesti õpetatavad. Tööl kasutatakse tõuhobuseid 20... 23 eluaastani. mitmekülgsed. Hobused on vastupidavad keskmistel ja rasketel töödel ning heade tööomadustega ka kergel veol ja sõidus. Maksimaalse veojõu võistlustel on tori hobused näidanud head veotahet ja suurt veojõudu.

Tänapäeval on tõusiseselt eristatud kolm erineva aretuseesmärgiga aretussuunda ja moodustunud on kolm alampopulatsiooni- aretussuune hobuste alampopulatsioon, universaalsuuna hobuste alampopulatsioon ja vana-tori suuna hobuste alampopulatsioon. Neist kaks viimast loetakse ohustatuks ning on arvatud ohustatud tõugude loetellu. Alates 2008. aastast on ohustatud tõugude puhul lubatud vaid puhasaretus.

Tori hobuse tõuraamatu pidamist alustati aastal 1921. Tori tõu määrustik kinnitati ja tori tõug tunnustati tõuks Eesti Vabariigis 05.juuni 1925.a., kui Eesti Põllutööministri käskkirjaga muudeti tori-roadsteri tõu nimetus tori tõuks. Tõug tunnustati NSV Liidu Ministrite Nõukogu poolt ametlikult 1950.aastal (NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrus 26.märtsist 1950.a., nr.1256).

Ajalugu

1856 Asutati Tori Hobusekasvandus, mille esmaseks eesmärgiks oli algul kohaliku hobusetõu parandamine, hiljem aga hakati aretama uut põllumajanduslikku hobusetõugu.

18561888 Esimese ajajärgu eesmärgiks seadis Liivimaa aadelkond ülesandeks säilitada kohalik eesti hobune puhtana, kuid seejuures tõsta tema kasvu. Kasvandus orienteerus kiiretraavi hobuste aretamisele. Tori hobusekasvanduse jaoks osteti 8 kohaliku tõu täkku ja 50 mära. Soomest toodi 10 soome tõugu mära ja 3 täkku, Würtenbergi hobusekasvandusest Saksamaalt imporditi 3 araabia täkku. Saadud ristandid olid ilusad välimiku poolest, kuid vähekõlblikud kasutamiseks põllumajanduses (väikese eluskaaluga ning nõrgad)

1862 Belgiast toodi Tori hobusekasvandusse 10 ardenni tõugu mära ja 2 täkku, kelle abil loodeti suurendada kohaliku hobuse kasvu.

1888 Venemaalt imporditi orlovi traavel-täkk Jantar (paigutati Kastre erakasvandusse), kelle kahe silmapaistvama poja (Heldenknabe II ja Hyperion) järeltulijad edendasid suurt osa tori tõu loomisel.

1889 Alustati puhtavereliste täkkude kasutamist tori tõu loomisel, kuid ka see ristamine ei andnud positiivseid tulemusi ning ei jätnud tori tõusse mingeid jälgi.

1894 Poolast osteti Tori hobusekasvandusse täkk Hetman (kasutati kasvanduses sugutäkuna aastatel 1892…1912). Hetmani isaks oli norfolk-roadsteri tõugu täkk Stuart ning emaks teadmata päritoluga hunteri tüüpi mära (suur, võimas universaaltüüpi ratsahobune). Hetman oli värvuselt raudjas, lauguga otsal, võimsa tugeva kehaehitusega, hästiarenenud kehaga, lihastiku ja jäsemetega. Hetman omas head iseloomu ning sõiduomadusi. Väiliku puudusena esines Hetmanil saabeljalgsus.

Hetman andis ühetüübilisi järglasi, kes paistsid silma söötade hea kasutamise, energilise temperamendi ja hea vastupidavuse poolest töös. Hetmani järglaskonda võis ühesuguse eduga kasutada nii põllu- ja transporditöödel kui ka ratsahobusena.

18951914 Ajavahemikul toodi Eestisse pidevalt sisse uusi norfolki tõugu suguloomi (kokku 23 sugutäkku), keda kasutati laialdaselt tori tõu aretuses.

1906 Arvestades Hetmani kasutamise positiivseid tulemusi, toodi Tori hobusekasvandusse veel Hetmani tüübile lähedase välimikuga 3 norfolki täkku (Nonparel, Hakney-Duke of Scagglethorpe ja Veighton Squiere). Sissetoodud täkud omasid olulist mõju tori tõu aretuses.

1912 Saksamaalt imporditi Eestisse idafriisi täkk Meinhard 43T (1922.a. veel täkud Tello ja Arend 64 T). Idafriisi täkkude kasutamist põhjendati sellega, et need tõud on tüübi ja päritolu poolest lähedasemad. Idafriisi täkud leidsid ulatuslikku kasutamist nii hobusekasvanduses kui talupidamistes. Idafriisi “vere juurdelisamine” tõule osutus hiljem ebaõnnestunud eksperimendiks.

19181925 Aretustöös puudus sihikindlus ning süsteemistud ristamised eri tõugudega viisid selleni, et tori hobune kujutas endast veo- ja ratsahobuste tõugude keerulist segu. Sõltuvalt kasutatud tõu domineerivast mõjust, esines tõus raskeveo tüüpi, väheliikuvaid, toore ja jämeda konstitutsiooniga hobuseid, traavel-ja ratsahobuste tõugude omaduste ülekaalu juures esinesid väga kerged traavlitüüpi hobused; osade hobuste juures olid ülekaalus kohaliku eesti tõugu hobuste omadused; palju tuli ette mitte tüübilisi ja kehaehituselt mitte harmoonilisi hobuseid.

1920 Viljandis asutati Tori Hobuste Tõuselts, kes tegi aretustööd eelkõige talupoegade hobuste hulgas.

1922 Kinnitati tori-roadsteri hobuste tõumäärustik, asutati tõuraamat.

1925 05.06.1925 kinnitati tori hobuste tõumäärustik ning Põllutööministri käskkirjaga muudeti tori-roadsteri tõu nimetus tori tõuks, millega tunnustati Eesti Vabariigis tori tõug.

1926 Tõuaretustöö Tori Hobusekasvanduses sai kindla suuna: hobusekasvanduse ette seati ülesanne aretada hästi arenenud kehaga, tugeva luustikuga ja kõõlustega, kohalikele tingimustele kohandatud söötmise, pidamise ja kasutamise ning heade tõuomadustega universaalset tüüpi põllumajanduslik hobune. Seatud eesmärgi saavutamiseks valiti välja ja toodi kasvandusse sõjast alles jäänud Hetmani pojad Harri 41 T, Harun 42 T ja Hofrihter 45 T. Tori Hobusekasvanduse märade koosseisust praagiti välja kõik mitte küllaldaselt tüübilised märad, kelle põlvnemises kuni 3- põlveni olid kiirushobused, ardenni ja hiljem ka idafriisid.

Tõu aretustöö juhtijaks ja organiseerijaks oli Eesti NSV teeneline teadlane M. Ilmjärv (Tori Hobusekasvanduse juhataja aastatel 1926…1947), kes eraldas soovitavad komponendid tõus, moodustas põhilised liinid ja kõrvaldas õige paaride valikuga hobuste olulisemad puudused.

1933 Võeti vastu tori hobuste tõumäärustik

19361937 Sugulusaretuse pikaajaline kasutamine tõus hakkas mõjutama hobuste tervist ja välimiku iseärasusi. Sugulusaretuse kahjulik mõju ilmnes selles, et tori hobuste hulka hakkasid ilmuma nõrgajalgsed, kergemad, halvasti arenenud kehaga hobused, kes olid vastuvõtlikumad mitmesugustele haigestumistele. Hobustel esines sagedamini künahaukamist, tagumiste jalgade saabeljalgsust, laudja luipsust, keha- ja eriti laudja- ja puusade lihaste puudulikku arenemist.

Tõu aretuses tekkis vajadus uue tõu kasutuselevõtmiseks. Vaja oli leida tõug, mille abil oli võimalik tõsta tori tõu elujõulisust ja konstitutsiooni tugevust, suurendada hobuste massiivsust ja parandada välimikku, kuid millega ristamine ei muudaks tori hobuse juba väljakujunenud tüüpi.

Sobivaks leiti olevat postjer-bretagne tõug ning Tori Hobusekasvandusse toodi 5 täkku (Uhke, Virk, Tugev, Sammur ja Loots), kelle järglased paistsid silma korrapärase välimiku, hästi arenenud lihastiku ja tugeva ning terve konstitutsiooni poolest.

Selleks, et säilitada tori hobuste juures kohanemisvõime kohalike sööda ja kliimatingimuste suhtes, vastupidavust ja teisi väärtuslikku omadusi, toimus samal ajal tori hobuste ristamine kohaliku eesti tõuga. Tori hobusetõug kujundati keeruka uudikristamise teel.

1950 26.03.1950. a. kinnitati NSVL Ministrite Nõukogu määrusega nr. 1256 tori tõug ning tõug kinnitati NSV Liidu Põllumajandusministeeriumi poolt üleliiduliseks parandajaks hobusetõuks.

1951 Kinnitati tori tõu hobuste tõuaretusplaan. 01.01.1951.a. seisuga oli Eestis 50 000 tori tõugu hobust.

1971 Tori tõu tõuaretusplaan

1973 Täiendati tori tõu tõuaretusplaani, ning tõu aretuses võeti kasutusele hannoveri tõug, eesmärgiga anda ühele osale tõust kiirushobuse omadusi, nii et temaga saaks teha sporti ja ratsutada meelelahutuseks.

1996 Tori tõu aretusplaan (sporthobuse suund)

2003 Ohustatud tõugude nimekirja lisandusid tori ja eesti raskeveo hobune. Koostati ja kinnitati tori tõugu hobuste säilitus- ja aretusprogramm.

2005 Ohustatud tõugu looma pidamise toetust hakati maksma selliste tori tõugu hobuste pidamise eest, kelle mõlemad vanemad on tori tõugu. Põlvnemise nõuet ei rakendatud vaid varem kui 1996. aastal sündinud märade osas.

2008 01.01.2008 hakkasid kehtima muudatused Põllumajandusloomade aretuse seaduses. Peamiselt puudutasid need uute tõugude tõuraamatute tunnustamist ning ohustatud tõugude säilitamisega seonduvat. Seaduse uues sõnastuses on keelatud ohustatud tõu aretuses teiste tõugude kasutamise, mis tekitas vajaduse tori tõu säilitus-aretusprogrammi muutmiseks.

05.06.2008 kinnitati tori tõugu hobuste säilitus-aretusprogramm, kus on sisse toodud uued mõisted: tori tõugu hobuste universaalse suuna hobuste säilitusprogramm ning tori tõugu hobuste aretussuuna hobuste aretusprogramm. Universaalse suuna raames on lubatud vaid puhasaretus, aretussuuna raames on lubatud sisestav ristamine sugulastõugudega. Tõuraamatu osad on erinevatel populatsioonidel eraldatud.

2009 15.01.2009 kirjutas põllumajandusminister alla määruse nr 6 (jõustunud 26.01.2009), millega muudeti ohustatud põllumajandusloomade tõugude loetelu, nii et ohustatuks on kuulutatud vaid tori hobusetõu universaalsuuna hobuste populatsioon.

2012 tunnustati Vana-tori tõuraamat ning tõusiseselt eristus kolm erineva aretuseesmärgiga aretussuunda.

2019 jõustus põllumajandusloomade aretuse seadus ja mõnevõrra muutusid aretusühingutele ja aretusprogrammidele esitatud tingimused. Seaduse tähenduses nimetati tõusiseselt eristatud aretussuundasid, millel on erinev aretuseesmärk, alampopulatsioonideks. Tori hobuse tõus on kolm alampopulatsiooni- aretussuuna hobuste alampopulatsioon, universaalsuuna hobuste alampopulatsioon ja vana-tori suuna hobuste alampopulatsioon. Kahe viimase alampopulatsiooni aretuseesmärk on tõu säilitamine ning need tõusisesed alampopulatsioonid on arvatud ohustatud tõugude loetellu.

Kuni XIX sajandini pidasid Eesti talupojad oma karjades aborigeenseid veiseid. Veiste liha- ja piimajõudlus oli väga väike ning sissetulekut saadi peamiselt teravilja müügist ning veiseid peeti vaid sõnniku saamise eesmärgil. Linnade ja tööstuse arenedes kasvas aga linnaelanike arv ning sellega seoses suurenes nõudmine piima ja liha järele. Aretama hakati spetsiaalseid piima- ja lihatõuge.

XIX sajandi alguses levis maailmas arusaamine, et puhasaretuse juurutamine ei suurenda lehmade jõudlusvõimet ega paranda eksterjööri, paremaid tulemusi loodeti saavutada eri tõugu veiste ristamise abil. XIX sajandi algul hakati Lääne-Euroopast Eestisse importima erinevatest tõugudest pärinevaid suguloomi, keda paaritati peamiselt omavahel ning pulle kasutati ka kohalike aborigeensete lehmade paaritamiseks.

Massilisem tõuloomade import hoogustus aastatel 1850–1875. Eestisse toodi sisse kõiki Euroopas tuntumaid veisetõuge. Paljud imporditud väiksearvulised tõupopulatsioonid degenereerusid (mandusid) kiiresti ning segunesid kohaliku karjaga. Sissetoodud tõugude mõjul hävines kohalik veisekari Eestis sel perioodil peaaegu täielikult.

Sihikindlam aretustöö eesti maatõu loomiseks kohalikust aborigeensest karjast algas 1910. aastal, kui Soomes erihariduse saanud A. Lilienblatt’i (1880-1914) eestvedamisel hakati tõu aretuses regulaarselt kasutama lääne- soome tõugu sugupulle.

1913. aastal alustati prof. E. F. Liskutini eestvõtmisel eesti maakarja uurimist. Korraldati ekspeditsioon tüüpiliste kohalike veiste leidmiseks. Ekspeditsiooni käigus otsiti allesjäänud aborigeenseid veiseid ning kokku mõõdeti viies maakonnas 1315 veist. Aborigeenseid veiseid iseloomustas nende väike kasv: turjakõrgus 109–113 cm (keskmiselt 111,5 cm), küütselgsus ja sarvilisus.

Kuna eesti aborigeensed veised olid väikest kasvu, väikese eluskaaluga, vähe arenenud lihastikuga, madalajalgsed ning mitmevärvilised, siis 1920. aastal asutatud Eesti Maakarja Kasvatajate Selts seadis eesti maatõugu veiste aretuse eesmärgiks aretada olemasolevast veisest:

  1. kohalikele oludele vastav,
  2. keskmise kehamassi ja tugeva kehaehitusega,
  3. vastupidav,
  4. suure toodanguvõimega (sh. säilitada tõule omast kõrget rasvasisaldust),
  5. hea söödatasuvusega,
  6. nudipealine,
  7. valkjaspunane piimakari.

Seatud eesmärkide saavutamiseks korraldati karjade uurimist ja jätkati tõumaterjali ostmist Soomest.

Kohalikku aborigeenset veisekarja parandati intensiivselt erinevate veisetõugudega (eesti punane veisetõug on aretatud kohaliku maakarja ristamisel angli, põhja- lesvigi ja taani punase tõuga, aretustöö alguseks arvatakse XIX sajandi teist poolt; eesti holsteini veisetõu aretust alustati XIX sajandi esimesel poolel, kui Eestisse toodi tõuloomi peamiselt Hollandist ja Ida-Friisimaalt; eesti maatõu sihipärasem aretus sai alguse 1910. a kui tõu aretuses hakati kasutama lääne-soome maatõugu) ning endisest aborigeensest veisest sai alus tänapäevaks väljakujunenud kolmele kohalikule veisetõule Eestis.

Aretustöö tulemusena suurenesid maakarja veiste põhilised kehamõõdud (rinna laius ja sügavus, laudja pikkus ja laius ning rinna ümbermõõt), loomad muutusid suuremaks ja tugevemaks.

Loomade arvu vähenemisega sõjajärgsetel aastatel (19441949) ning sellega seoses tekkinud tõu sugulusaretuse taseme suurenemise ärahoidmiseks kasutati 1956–1961. a verevärskenduseks eesti maatõule tüübilt ja välimikult sarnast džörsi tõugu, mis on tuntud oma kõrge piima rasva- ja valgusisalduse poolest.

Kuna lääne-soome pullide kasutamise tulemusena saadud beeži värvusega nudi veis meeldis Eesti karjakasvatajatele, siis jätkus aktiivne aretustöö eelkõige lääne-soome tõu kasutamisega ning ka edasine aretustöö baseerus põhiliselt sissetoodud loomadel ja nende järglastel.

Sugulusaretuse vältimiseks on püütud leida lahendust äär hiri, viitsi ja punasekirju holsteini pullide kasutamisega, kuid soovitud tulemusi ei saadud. Seetõttu jätkati taas lääne-soome tõu kasutamist. 1990.aastal kasutati tõu aretuses taas Taani päritoluga džörsi tõugu pulle ning 90ndate teisel poolel võeti aretuses kasutusele rootsi maatõugu pullid.

Aretusloomade sihipärase valiku ning lääne-soome tõu pikaajalise kasutamise tulemusena on endisest kohalikust aborigeensest veisest välja kujunenud tänapäevaks eesti maatõuna tuntud üldjuhul valkjaspunane (esineb ka teisi värvuseid) sarvedeta veis.

Veiste koguarv Eestis on aastate jooksul tunduvalt vähenenud ja kuigi eesti maatõugu lehmi on võrreldes teiste tõugudega arvuliselt vähem, pole tõug siiski oma osatähtsust kaotanud, vaid püsib kindlalt 0,4–0,5% piires kõigist Eesti veisetõugudest.

Ajalugu

Eesti maatõugu veis on kantud ohustatud taimesortide ja loomatõugude loetellu ning FAO ohustatud tõugude nimekirja.

Kuni XIX sajand Eesti talupojad kasvatasid taludes kohalikku aborigeenset veisekarja.

XIX sajandi algus Lääne-Euroopast hakati Eestisse sisse tooma erinevatest tõugudest pärinevaid suguloomi. Pulle kasutati ka kohalike aborigeensete lehmade paaritamiseks.

1850–1875 Hoogustus tõuloomade import Euroopast. Eestisse toodi sisse kõiki Euroopas tuntumaid veisetõuge. Sissetoodud väikesearvulised tõupopulatsioonid aga degenereerusid kiiresti ja segunesid kohaliku karjaga.
Kohalik aborigeenne veisekari hävines Eesti territooriumil peaaegu täielikult.

1898 Mõisates alustati tõuveiste loendusega. Loenduse tulemusena selgus, et parandatud maatõugu oli Eestis 7,6 % ja parandamata maatõugu 14,1 %.

1909 Karjakontrolli ja sugupulliühisusi organiseeris A.Lilienblatt (1880–1914), kes määrati Põhja-Liivimaa Põllumeeste Seltside Kesktoimkonna poolt karjakasvatuse instruktoriks. Alustati loomade registreerimist, korraldati katsekarju, teostati vaatlusi.

1910 Algas sihikindlam aretustöö eesti maatõu loomiseks kohalikust aborigeensest karjast. A.Lilienblatt’i eestvedamisel hakati aretuses regulaarselt kasutama lääne-soome maatõugu sugupulle. Osteti esimene maatõugu sugupull Soomest.

1913 Alustati Eesti maakarja sihipärast uurimist prof. E. F. Liskuni eestvõttel. Korraldati ekspeditsioon tüüpiliste kohalike veiste leidmiseks. Ekspeditsiooni käigus mõõdeti kokku 1315 veist. Mõõdetud lehmi iseloomustas nende väike kasv, nõrgapoolne ja väljaarendamata kehaehitus, mitmevärvilisus ja sarvilisus. Välismaiste tõugudega võrreldes oli kohaliku veise eeliseks tema parem kohastumus Eesti kohalike tingimustega ning piima kõrge rasvasisaldus.

Asutati esimesed maatõu katsekarjad. Nendeks said Pärnumaalt Pärivere, Parisselja, Ruukli ja Raagitse karjad, Viljandimaalt Anni talu ja Tartumaalt Vahi talu karjad.

1914 Hakati kandma maatõugu loomi tõuraamatusse. Tõuraamatu ülesandeks oli karjapidamise arendamise eesmärgil registreerida tõuveised paremate suguloomade valikuks ja nende põlvnemise, jõudlusvõime ning muude omaduste kohta andmete kogumine.
Eeltõuraamatusse kanti esimesed loomad Vahi talu karjast ja Anni talu karjast 20 ja 21.augustil 1914 a.

1918 Ilmus esimene eeltõuraamat, millesse olid kantud 1914 kuni 1917. a tõuraamatusse võetud veiste andmed.

1920 Asutati Eesti Maakarja Kasvatajate Selts (edaspidi EK Selts).

Eesti maakarja aretuse eesmärgiks seati aretada aborigeensest veisest kohalikele oludele vastav, keskmise kehamassi ja tugeva kehaehitusega, vastupidav, suure toodanguvõimega (sh. kõrge rasvasisaldusega), hea söödatasuvusega, nudipealine valkjaspunane piimakari. Jõudluskontrolli andmetel oli Eestis aastal 1920/21 233 eesti maatõugu lehma (keskmine toodang 1619 kg piima).

EK Seltsi eestvedamisel korraldati karjade uurimist ja jätkati tõumaterjali ostmist Soomest.

1923 Ilmus ülevaade "Eesti maakari ja selle tõuparandus".

1925 Ilmus "Eesti maakarja eeltõuraamat II ".

1928 Ilmus "Eesti maakarja tõuraamat III".

1930 Ilmus "Eesti maakarja tõuraamat IV" ja P.Kallit´i raamat "Eesti maakari".

1931 Ilmus "Eesti maakarja tõuraamatu eeliitosakond". Jõudluskontrollis oli 1651 lehma, piimatoodang 2703 kg.

1939 Aretustöö tulemusena olid suurenenud lehmade peamised kehamõõdud (rinna laius ja sügavus, laudja pikkus ja laius ning rinna ümbermõõt). Eesti maatõugu lehmad olid kehaehituselt muutunud tüsedamaks ja tugevamaks.

1941 Arreteeriti ja mõrvati EK Seltsi sekretär Peeter Kallit. Saksa okupatsiooni ajal (kuni aastani 1944) tegeles maatõu aretustööga EK Seltsi konsulent E. Ridamäe.

1942 Eestimaa rekordlehm Toomas Vaasi eesti maatõugu lehm Moira, Aadura talust, aastatoodang 6336 kg piima, 4,48% piimarasva ja 283,7 kg piimarasva.

1947 Alates 1914. aastast oli Tõuraamatusse kantud kokku 8685 veist, (7178 lehma ja 1507 pulli).

1948 Toimus eesti maatõu eriuurimine ekspeditsiooni näol.
Ilmus trükis viimane “Eesti maakarja tõuraamat, XV" köide, mille koostasid E. Ridamäe ja J. Pullissaar.

1955 Sugulusaretuse vältimiseks Imporditi Taanist 2 eesti maatõule tüübilt ja välimikult sarnast dzörsi tõugu pulli Lasse CEK 34 ja Abild CEK 39.

1961 Maatõu parandamiseks ja verevärskenduseks imporditi veel 3 dzörsi tõugu pulli. D˛örsi tõu kasutamisega suurenes lehmade piimat rasvasisaldu 0,4% võrra ja valgusisaldus 0,2% võrra, paranes lehmade udara ja nisade kuju.

1964 Jõudluskontrolli all 873 lehma (s.o 0,6% kogu jõudluskontrolli all olevatest lehmadest), piimatoodang 2588 kg.

1965 Jätkus aktiivne aretustöö lääne-soome tõu kasutamisega. Soomest imporditi 20 tiinet lääne-soome maatõugu mullikat ja 2 pulli.

1967 Soomest imporditi veel 50 tiinet lääne-soome maatõugu mullikat ja 6 pulli. Järgnev aretustöö baseerus põhiliselt sissetoodud loomadel ja nende järglastel.

1970 Jõudluskontrolli all oli 1131 maatõugu lehma, s.o. 0,5 % lehmade koguarvust. Lehmade keskmine piimatoodang 3003 kg, piima rasvasisaldus 4,28%.

1980 Jõudluskontrolli all oli 984 maatõugu lehma, s.o. 0,4 % lehmade koguarvust. Lehmade keskmine piimatoodang 3394 kg, piima rasvasisaldus 4,27%.

1982 Sugulusaretuse vältimiseks püüti lahendust leida äär˛ hiri, viitsi ja punasekirju holsteini pullide kasutamisega, kuid soovitud tulemusi ei saadud.

1983 Soomest imporditi 23 tiinet lääne-soome maatõugu mullikat ja 2 pulli.
Eesti maatõu aretusbaasiks kujunes Pärivere sovhoos Pärnumaal, mida aastatel 1957...1987 juhtis direktorina Mihkel Kallaste.

1985 Eesti maakarja keskmine toodang oli 3631 kg piima, 4.47% piimarasva ja 162 kg piimarasva. Jõudluskontrollis oli eesti maatõugu lehmi 984.

1989 Ain-Ilmar Leesmenti eestvõttel taastati Eesti Maakarja Kasvatajate Selts. Sekretär-eriteadlasena asus tööle A. I. Leesment.

1990 Tõu aretuses kasutati taas Taani päritoluga 3 dzörsi pulli spermat, mille tulemusena tõusis tõu piima rasvasisaldus ja valgusisaldus.
Jõudluskontrolli all oli 566 maatõugu lehma, s.o. 0,2 % lehmade koguarvust. Lehmade keskmine piimatoodang 3512 kg, piima rasvasisaldus 4,38% ja valgusisaldus 3,40%.

1994 Aretuses võeti kasutusele Norra päritoluga Rootsi maatõugu pull Frippe EK 170.

1995 Jõudluskontrollis oli 555 maakarja lehma s.o. 0,4% kõikidest lehmadest. Keskmine toodang 2897 kg piima, 4,51% piimarasva ja 3037% piimavalku.

1998 Alustati embrüoprogrammiga.
Saku Maaviljeluse Instituudi Mikrobioloogia laboratooriumis (Riho-Jaak Sarand ja Tiina Leisner) alustati uurimist maatõu piima sobivust juuretisena hapupiima, jogurti ja juustu tootmiseks.

1999 Aretuses võeti kasutusele taas rootsi maatõugu pull (Quatro EK 201).

2000 Aasta kokkuvõttes oli jõudluskontrollis kokku 443 lehma (0,4% kogu lehmade arvust)keskmise toodanguga 3936 kg piima, 4,78% piimarasva ja 3,49% piimavalku.

Tõuaretuses jätkati lääne-soome pullide sperma ostmist ja kasutamist.

Eesti vuti tõug kinnitati 9. detsembril 1988. aastal. Vutitõu aretustöö kestis Kaiaveres Tabivere lähedal Jõgevamaal alates 1978. aastast. Kaarepere metsakatsejaama põldvutifarm oma 45000 linnuga oli omataoliste seas Euroopa suurim. 1. jaan 1991 oli farmis 33800 lindu. 1990 munesid vutid Kaiaveres 6,3 milj muna. Keskmiselt saadi ühelt linnult 309,1 muna aastas. Parima linnu aastatoodang oli 327 muna, kehakaal keskmiselt 169-190 g, munakaal 12 grammi.
Eesti vutitõug on ainuke Eestis aretatud põllumajanduslik linnutõug. Omaaegses Nõukogude Liidus oli see ainuke tõuks tunnustatud vutipopulatsioon, kelle munejate lindude koguarvuks Nõukogude Liidu piirides loeti tõu tunnustamisel (1987. a.) 72 000 lindu.

Esimesed vutid toodi Eestisse 1966. a. prof. C. Ruusi initsiatiivil. 1976. a toodi Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi töötajate initsiatiivil Kaiaverre vaarao tüüpi vutid Moskva lähedasest koondisest “Kompleks”. 1977. a. alustati Kaiavere farmis uurimistöödega vuttide pidamise, söötmise ja hiljem uue vutitõu loomisega. Viimane kestis alates 1980. a. kuni 1987. a. aastani, uue eesti liha-munatüüpi vutitõu tunnustamiseni. Töörühm uue tõu loomisel oli alljärgnev: töörühma juht prof. H. Tikk, töörühma liikmed V. Neps, R. Laur ja prof. R. Teinberg.

Eesti vutid on ümara kehaga, lühikese saba ja kehaga, lühikese saba ja kaelaga. Selja eesosa on kõrgem, moodustades kühmu. Sulestiku põhivärvus on tuhmjas ookerpruun, tumepruunide vöötidega. Sulestiku dimorfism on selgelt väljenduv. Isasvutil on kurgualune ja põsed pruunid, pugu ümbrus ookerpruun, pea peal 3 kollakasvalget triipu. Hoosuled on tumepruunid, heledate vöötidega. Jalgade värvus varieerub heleroosat kuni kollakashallini. Nokk on mustjaspruun heleda otsaga. Kloaagi ümbruse nahk on roosa.

Emasvuttidel on nokaalune ja põsed helehallid, pugu ja rind hallikaspruunid tumedate tähnidega. Nokk on heledam kui isasvuttidel, hallikaspruun. Jalad on heleroosad, kloaagi ümbruse nahk sinakashall. Noorlinnud sarnanevad algul emaslindudega, sulestiku värvus on aga ühetoonilisem.

Eestis vutte peetakse Eestis Rene Treieri tõuvutifarmis Jõgeva maakonnas Äksis. Vähesed vuttide harrastuskasvatajad Eestis ei ole tõuaretuses määravad. R. Treieri tõuvutifarmis toimub vutimunade täistsükliline tootmine. Farmi moodustavad eriruumid inkubatsiooniks, noorvuttide kasvatamiseks ja vutimunade tootmiseks. Noorvutte kasvatatakse allapanul, munejad vutid peetakse puurides.

Tõuaretustöö aluseks vuttidega on nende individuaalne munevuse kontroll. Ilma emasvuti munatoodangu andmeteta ei ole võimalik ei perekondade moodustamine, liinialustajate väljaselgitamine ja liinide moodustamine.

Eesti vutitõu ja selle kõrgete produktiivomaduste säilitamiseks on vajalik kiiresti parimate produktiivsusnäitajatega lindude väljaselgitamine, et uuesti üle minna liinaretusele. Perekonnaaretus, liinaretus ja liinide ühendamine tagaksid praeguse eesti vutitõu produktiivsusnäitajate tõusu 1987. a. tasemele umbes 10 vutipõlvkonna
(ca 5 aastat) selektsioonitöö järgi.

Kuivõrd eesti vutitõu loomisel said kõik need etapid läbitud, kaasa arvatud arvutiprogrammide koostamine ja arvutite kasutamine selektsioonitöös, ei tohiks eesti vuttide produktiivomaduste taastamise ja säilitamise programmi käivitamine olla väga raske. Vajalik oleks esialgseks parimate munejate väljaselgitamiseks paigutada individuaalpuuridesse ca 300 emasvutti ja 100 isasvutti. Emasvutid paaritatakse
peale 3-kuise munemisperioodi individuaalselt haudemunade saamiseks välimiku ja etioloogia alusel valitud isasvuttidega.

Ajalugu

1966 Prof. C. Ruusi initsiatiivil toodi Eestisse esimesed vutid.

1976 Algas eesti vuti tõu aretamine Kaarepere Metsakatsejaama Kaiavere vutifarmis.

Zagorskist toodi Eestisse 700 vaaraopõldvutti.

1977 Lisaks vaarao vuttidele toodi Primorski oblastist Eestisse ka jaapani vutid. Sissetoodud vaarao ja jaapani põldvuttide populatsioonid olid ebaühtlase kehamassi (110–170 g) ja madala munatoodanguga (200–230 muna). Sissetoodud populatsioonide vahel kasutati jõudlusnäitajate parandamiseks sisestavat ristamist.

1979 Ristandpopulatsiooni emasvutte ristati poola päritoluga inglise valgete munatüüpi isaspõldvuttidega, kelle munatoodang oli 3045 muna võrra suurem.

1988 Vaarao ja jaapani vuttide baasil loodud uus liha-munatüüpi vutitõug nimetati 9. detsembril eesti vutiks. Tõu autoriteks olid H. Tikk, V. Neps, R. Laur, R. Teinberg.

Aretustöö käigus selgitati välja vuttide produktiivsusnäitajate vahelised seosed. Selgus, et mida vanemana muneti esimene muna, seda suuremaks osutus munatoodang, ja mida kergem oli emasvutt 40-päevaselt, seda rohkem sai temalt mune. Emasvuti kehamass munemise lõpul polnud usutavas seoses munatoodanguga ja muna keskmine mass ei seostunud teiste munemisbioloogiliste näitajatega.

1993 Eesti vuti tõug kantakse Ülemaailmsesse säilitamist vajavate linnu- ja loomatõugude nimistusse (Word Watch List for Domestic Animal Diversity 2nd Edition).

Likvideeriti Kaiavere vutifarm.

1996 Kuna elanikkonna nõudlus vutimunade järele vähenes, siis seoses sellega vähenes ka põhikarja lindude arv ning sellega seotud suletud populatsiooni inbriidingust tekkiv tootmisvõime vähenemine viis vutikasvatuse madalseisu ja oma tegevuse lõpetas Matjama vutifarm. Ainsana säilisid eesti vutid Rene Treieri väikefarmis.

2001 Eesti vutt kantakse Eesti ohustatud tõugude nimekirja.

R. Treieri vutifarmis alustati 12. märtsil jõudluskontrolli eesti vutitõu taastamiseks F0 põlvkonna 108 emasvutiga. Nende järglased moodustasid F1-põlvkonna, kellega viidi läbi jõudluskontroll 10. septembrist kuni 01. oktoobrini. Tulevased perekondade ja liinide alustajad selguvad populatsiooni F3 põlvkonnast.

Vuttide F0 põlvkonna individuaaljõudluskontrollil ilmnes, et mitmed eesti vutid munevad päevas ka 2 muna. Ilmnenud nähtuse kontrollimiseks korraldati 2328. aprillini kontrollkatse, mille vältel 2 katsetöötajat korjasid munad iga tunni tagant 5 ööpäeva jooksul. Ilmnes, et 5 päeva jooksul munesid dublette 108-st emasvutist 44, seejuures munesid neist 8 emasvutti sama aja jooksul 2 dubletti ja üks emasvutt isegi 3 dubletti (Kaiavere vutifarmis 1984. aastal läbi viidud eesti vuttide aretustöös sellist nähtust ei täheldatud). F1-põlvkonna dublette munevate vuttide keskmine munatoodang ületas tavamunejaid vutte, mistõttu jätkati dublettmunejatega selektsioonitööd, eeldusega hiljem nende baasil kujundada vastav liin.

Aprilli- ja maikuu jooksul analüüsiti munevate vuttide (hiljem ka noorvuttide) söötmist. Muudeti mitmeid segajõusööda põhiparameetreid nii kogemuslikul kui ka lindude söötmisteooria alusel. Töötati välja vutipopulatsioonile sobiva segajõusööda koostis. 

2002 Jätkub programm eesti vutitõu geneetiliste ressursside taastamiseks ja säilitamiseks. Korrati individuaalset munemiskontrolli 108 vutiga. Vuttide keskmine munemisintensiivsuseks saadi katsete tulemusel 94,7% ja vuttide keskmine kehamass 238 g.

Katsetati individuaalhautamise läbiviimist pappsõrestikuga raamidel. Valitud süsteem halvendas ventilatsioonitingimusi ja tibude koorumisprotsent jäi madalaks (64,7%). Probleemiks kujunes ka plastikkatte kerguse tõttu vilgaste vutitibude segimineku vältimine nende koorumisraamilt väljavõtmisel.

Vuttide märgistamiseks kasutati ornitoloogide poolt soovitatud jalarõngaid. Probleemseks kujunes aeganõudev töö koorunud tibudele jalarõngaste sobivaks seadmisel ning suuremate jalarõngastega ümbermärgistamine nende 7. elupäeval.

Läbiviidud katsete tulemusel moodustati aasta lõpuks 8 perekonda ja jätkati nende munemisintensiivsuse jälgimist. Individuaalsel jõudluskontrollil häid tulemusi näidanud emasvutte kasutati ka R. Treieri vutipopulatsiooni uuendamiseks. See aitas farmis emasvuti keskmise munatoodangu tõsta 282 munalt 319 munale aastas.

2003 Jätkati 8 selektsioonipere (F4) produktiivsusomaduste kontrollimist. Munemisintensiivsus oli eri peredes mõneti ebaühtlane. Vutimunade kaal oli keskmiselt 13,1–13,7 g.

Kontrollkatsete läbiviimisel selgus, et parima kooruvusega olid eesti vuttide tibud, suurima kehamassiga peale kooruvust prantsuse vutitibud. Ristandvuttide eeldatavalt 30-grammist kehamassi suurenemist ei saavutatud. Ristandvutid oli eesti vuttidest 18,4 g võrra raskemad ja parema söödakasutusega. Samuti oli ristandvuttide tapasaagis kõrgem võrreldes eesti vuti broileritega. Ristamiskatse tulemusena suurenes vutibroilerite kehamass vähendamata nende munemisintensiivsust.

Arvestades eelmiste aastate negatiivseid kogemusi, katsetati selektsioonhautamise läbiviimist perede kaupa eraldi traatkorvikestes. Ka seekordne katse ebaõnnestus tänu koorunud tibudele iseloomuliku tugeva peitumis- ning läbipugemisrefleksi tõttu. Mõned tibud hukkusid, topituna oma pea läbi traatvõrgu silmade.

Jätkati lahenduste leidmist vuttide märgistamiseks. Prooviti tibusid peale koorumist märgistada perede kaupa kasutades värvi Plasti-Kote. Värv püsis peal ligikaudu 7 päeva, peale mida linnud märgistati jalarõngastega.

Jätkati katsete läbiviimist eesti vuttide lihaomaduste parandamiseks.

2004 Säilitusprogrammi raames viidi läbi selektsioonitöid eesti vuttide munemisintensiivsuse suurendamiseks ja lihaomaduste parandamiseks.

Eesti vuti muna mass on jõudluskontrolli läbiviimise käigus suurenenud keskmise kaaluni 13,513,6 g. Sagenenud oli ülisuurte munade (16–19 g) esinemine, mille tõttu tuleb lindude karjast väljalangemise vältimiseks aretustöös edaspidi pöörata suuremat tähelepanu munatoodangu ning munade keskmise massi ühtlikkusele.

Viimati uuendatud 20.04.2021