Marutaudi kohta leiad infot siit.

Trihhinelloos ehk keeritsusstõbi on liha- ja kõigetoidulistel loomadel, mereimetajatel, hobustel, lindudel ja inimesel täiskasvanuna peensooles ja vastsena lihaskoes parasiteerivate Trichinella perekonna ümarusside tekitatud haigus.

Haigus kulgeb loomadel valdavalt ilma märgatavate haiguse tunnusteta. Inimesed põevad intensiivse nakkuse korral raskelt, on surmajuhtumeid.

Keeritsussid parasiteerivad kodu- ja metssigadel, koertel, kassidel, karusloomadel, ilvestel, rebastel, kährikutel, huntidel, mäkradel, rottidel jpt loomadel ning inimesel. Neid on leitud ka vaaladel, hüljestel jt mereimetajatel ning hobustel ja lindudel.

Keeritsusside peremeeste loetelus on üle 130 loomaliigi.

Täiskasvanud keeritsussid asuvad peensoooles, vastsed vöötlihastes. Vastsete meeliskohad on vahelihas, keel, mälumislihased, roietevahelised lihased, säärelihased.

Lisainfo

Trihhinelloosi uurimiseks kasutatakse tehisseede meetodit.

Nakatumise vältimiseks ei tohi süüa toorest või vähetöödeldud (kuumutatud, soolatud, suitsutatud, külmutatud) lihast valmistatud roogasid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haiguse levikuteed

Loomad ja inimene nakatuvad tavaliselt teiste lihasööjate ja kõigesööjate keeritsussivastseid sisaldavat toorest või vähekuumutatud liha süües. Eestis on inimesed nakatunud ja haigestunud metssea-, karu-, mägra- ja kodusealiha söömisel.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Loomadel ei ole haiguse tunnused tavaliselt märgatavad. Koerakutsikatel ja kassipoegadel võib esineda kõhulahtisust ja oksendamist.

Inimesel kulgeb haigus tihti raskelt ja võib lõppeda surmaga.

Põistangtõbi e ehhinokokoos on Echinococcus perekonda kuuluvate paelusside poolt põhjustatud parasitaarhaigus.

Täiskasvanud paelussid parasiteerivad kiskjatel (rebane, kährikkoer, koer, kass hunt jm)

Vastsena parasiteerivad Ehhinokokid nn vaheperemeesteks olevate taime- ja kõigetoiduliste loomade (hiired jt väikeimetajad, aga ka veised, lambad, sead jm) organismis. Üksikjuhtudel võib vaheperemeheks olla ka inimene.

Kui suur on nakatumise oht Eestis?

Kuigi põistangtõbi on levinud üle maailma, on inimesel Eestis diagnoositud ehhinokokoosi üksikjuhtudel: viimase 20ne aasta jooksul 5 korral, neist kaks inimest said nakkuse väljaspool Eestit. Seega on inimese põistangtõppe nakatumise tõenäosus Eestis väga väike.

Samas näitavad vähesed olemasolevad andmed ehhinokokkide levimuse kohta Eestis, et põistangtõbi on meie kiskjaliste hulgas üsna levinud.

Kuidas vältida nakatumist?
  • Vii regulaarselt lemmikloomadel läbi ennetav ussivastane tõrje!
  • Peale loomadega kokku puutumist pese hoolikalt käsi!
  • Väldi suurtes kogustes pesemata metsa-andide söömist!
  • Keeda enne tarbimist looduslikest veekogudest võetud vett! Kuumtöötlemisel parasiitide munad hävivad.
  • Pärast metsaskäiku pese esimesel võimalusel käed vee ja seebiga puhtaks!

Haiguse levikuteed

Mõne millimeetri pikkused täiskasvanud paelussid parasiteerivad põhiperemeheks olevate lihatoiduliste loomade (rebane, hunt, koer, kass) peensooles. Lihatoiduliste loomade väljaheidetega satuvad ehhinokokkide munad väliskeskkonda. Parasiidi munade, mis võivad väliskeskkonnas püsida nakatumisvõimelistena kuid, sissesöömisel nakatuvad vaheperemeesteks olevad loomad. Lõpp-peremeesteks olevad lihatoidulised loomad nakatuvad vaheperemeeste elundeid süües.

Inimeste nakatumine toimub parasiidi munadega saastunud käte vahendusel (näiteks nakatunud kodulooma silitades) või saastunud toidu tarbimisel.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Lihatoidulistel loomadel kulgeb haigus kergelt, sageli haigustunnuseid ei esinegi.

Vaheperemeesteks olevatel loomadel (sh inimesel) kulgeb ehhinokokoos sageli raskekujuliselt (vahel lõppeb surmaga), sest parasiidi munadest kooruvad vastsed tungivad läbi sooleseina teistesse organitesse (sageli maksa, ka kopsu, ajju) ning tekitavad iseloomulikke kasvajataolisi põisjaid moodustisi.

Koerte katk on väga nakkuslik viirushaigus, mida iseloomustub palavik, hingamisteede ja seedetrakti põletik, silmapõletik, kopsupõletik, nahalööve ja närvinähud.

Koerte katkuviirus on patogeenne paljudele koerlastele, kärplastele, pesukarulastele.

Haigusele on eriti vastuvõtlikud kõikide loomaliikide kutsikad ja noorloomad, täiskasvanud haigestuvad umbes 2-5 korda harvemini.

Haiguse peiteaeg on 3-7 päeva või kauem.

2019 aasta lõpust senini Eesti eri piirkondades diagnoositud nii koertel kui rebastel taas mitmeid koerte katku juhtumeid.

Haiguse levikuteed

Nakkusallikaks on haiged loomad, kes eritavad tekitajat juba peiteajal ning ka peale haiguse läbi põdemist. Viirus eritub organismist ninanõre, pisarate, väljahingatava õhu, uriini ja roojaga. Viirus võib edasi kanduda ka saastunud esemete, riiete, söödaga.

Lisainfo

Haiguse ennetamiseks on olemas vakstiin ning koerte ennetav vaktsineerimine katku nakatumisse vältimiseks on soovitatav.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haigust iseloomustab kahe faasiline palavik. Esimene palavik (39,5 – 41, 0 °C) kestab 8-48 tundi. Seejärel palavik langeb mõneks päevaks ja järgneb uus palavikuhoog. Haiged loomad on isutud, uimased, värisevad, ninapeegel on kuiv.

Kulu järgi eristatakse ägedat, alaägedat või kroonilist. Tabanduva organsüsteemi alusel eristatakse kopsu-, soole-, närvi- ja segavormi.

  • Kopsuvormi korral eritub ninast limast nõret, mis hiljem muutub mädaseks. Eritise kuivamisel tekivad ninaavade ümber koorikud. Loom hingab läbi suu, aevastab, köhib ning kratsib käppadega nina. Silmanurgast eritub algul ilmast, hiljem mädast nõret, mille kuivamisel silmalaud kleepuvad.
  • Soolevormi korral haiged loomad oksendavad, neil on vahelduv kõhulahtisus.
  • Paljudel juhtudel kulgeb katk närvivormina, mis võib tekkida nii iseseisva vormina kui ka soole- ja kopsuvormi tüsistusena. Haigetel loomadel vaheldub loiduse seisund erutusega, esinevad üksikute lihasrühmade krambid, liigutused on koordineerimatud, esinevad epilepsiahood.
  • Nahavormi korral tekib villiline lööve reite sisekülgedel, kõrvadel, kõhuseinal, suu ja nina piirkonnas. Villide lõhkemisel tekivad pruunid korbad.

Leptospiroos on leptospiirade poolt põhjustatav inimeste ja loomade nakkushaigus, mida iseloomustavad aneemia, kollasus ning naha ja limaskestade nekroos.
Haigusele on vastuvõtlikud kõik koduloomad ja linnud vaatamata vanusele, kuid kõige sagedamini põevad noorloomad.  Loomulikes tingimustes haigestuvad sagedamini veised, sead ja koerad, harvemini hobused, lambad ja teised liigid.

Haiguse levikuteed

Leptospiroos on looduskoldeline märjemate alade haigus, kõige paremad kohad leptospiirade elukohaks on seisvad veekogud, lombid, tiigid, sood, niiske pinnas.

Koduloomad võivad nakatuda ka näriliste või nende eritistega saastunud söötade söömisel.
Inimene haigestub tavaliselt nahavigastuste kaudu puutudes kokku haigusetekitajaid sisaldava materjaliga.

Haiguse peiteaeg on 2-20 päeva.

Lisainfo

Koeri on võimalik leptospiroosi vastu vaktsineerida ning soovitatav on seda teha, eelkõige loomade puhul, kes liiguvad rohkelt looduses.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Vaata lisainfot ka Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehelt.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Koertel tekib palavik, isutus, loidus, oksendamine, suurenenud on janu, võib tekkida lonkamine. Sageli esineb verine kõhulahtisus, kuid on ka täheldatud kõhukinnisust. Koertel võib naha ja limaskestade kollasus puududa. Limaskestadel tekivad haavandid.

Kassidel esineb leptospiroosi kliinilisse vormi haigestumist väga harva. Leptospiirad võivad kahjustada kassi silmi (uveiit), neere, maksa, suguelundeid ja kesknärvisüsteemi.

Salmonelloos on koduloomade ja –lindude nakkushaigus, mille alaägeda kulu korral tekib veremürgistus, pikaldasema kulu korral aga seedetrakti põletik, mõnikord ka liigesepõletikud ja kopsupõletik.
Salmonelloosi peiteaeg on 2-8 päeva ning sõltub vastupanuvõimest ning haigustekitaja tõvestatavatest omadustest.

Haiguse lveikuteed

Salmonelloosi tekitajad on keskkonnas laialt levinud. Nakkusallikaks võivad olla kas kliiniliselt haiged loomad või haiguse kliinilise läbipõdemise järgsed  mikroobikandjad loomad. Loomad võivad jääda pärast haiguse läbipõdemist mikroobikandjateks veel pikaks ajaks.

Lisainfo

Selleks, et vältida nakkuse ülekandumist lemmikloomalt inimesele, tuleb lemmikloomadega, eriti roomajatega, suhtlemisel pöörata tähelepanu hügieenile s.h. tihedalt pesta käsi ning vältida keskkonna saastumist lemmiklooma väljaheidetega. Lemmikloomadena peetavad roomajad tuleb hoida eemal köögist ning pindadest, mis puutuvad kokku toiduga.

Haiguse kahtlusest informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Inimesel põhjustab Salmonella spp. toidumürgitust, mida iseloomustavad kõhulahtisus ja palavik, oksendamine, pea- ja kõhuvalu. Inimene haigestub salmonelloosi tavaliselt saastunud toiduainete vahendusel.

Kasside ja koerte nakatumise korral haiguse kliinilised tunnused tavaliselt puuduvad.

Arvestama peab, et lemmikloomadest on roomajad väga tihti salmonelloosi kandjad, kuid ise nad kliiniliselt ei haigestu.

Toksoplasmoos on rakusisese alglooma Toxoplasma gondii tekitatud imetajate ja lindude tõbi, mis tihti kulgeb ilma haiguse tunnusteta. Tiinete loomade nakatumisel võib esineda aborte, surnultsünde, elujõuetuid ja vigaseid järglasi.

Toksoplasmoos on kasside, lammaste, kitsede, sigade jt loomade ning lindude ja inimese haigus.

Haiguse levikuteed

Liha- ja kõigetoidulised loomad (peale kassi) nakatuvad kas kassidelt pärit toksoplasmadega või teiste loomade toksoplasmasid sisaldavat liha ja siseelundeid süües. Kassid nakatuvad kas väliskeskkonnas olevate toksoplasma vastsetega või toksoplasmasid sisaldavat teiste imetajate (eriti näriliste) või lindude liha ja siseelundeid süües. Toksoplasmade paljunemine toimub kassi organismis.

Inimene võib nakatuda kokkupuutel kassi roojaga saastunud pinnase, käte või esemetega.

Toksoplasmoosi võib saada ka toore- või väheküpsetatud sea-, lamba- või veiselihasöömisel.

Lisainfo

Ennetamisel on tähtis vältida toore või vähetöödeldud liha söömist ning kontakte kasside roojaga saastunud pinnase, esemetega.

Kasuks tuleb sagedane käte pesemine. Lihas olevad parasiidid hävivad liha keetmisel ning sügavkülmutamisel.

Haiguse kahtlusest informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Valdav enamus juhte loomadel kulgeb ilma haiguse tunnusteta. Noorloomadel võivad esineda palavik, köha, nõrevoolus ninast, lihasevalud ja –värinad, kopsu- ning maksapõletik.

Kassidel võib esineda kõhulahtisus, kõhnumine, kopsupõletik ja ajupõletik.

Inimesel kulgeb toksoplasmoos gripilaadselt. Paljudel juhtudel haigustunnuseid ei ilmnegi. Rasedate esmanakatumisel haigestuvad tihti looted, esineb aborte ja lapsed võivad sündida hälvetega.

Inimeste riskigruppide hulka kuuluvad rasedad, kes varem pole toksoplasmoosi põdenud ning immuunpuudulikkusega isikud.

Brutselloos on loomade, lindude ja inimese krooniline nakkushaigus, mida iseloomustavad abort ning põletikud suguteedes ja liigestes.

Haigusele on vastuvõtlikud kõik koduloomad, samuti inimene.

Haiguse levikuteed

Noorloomad nakatuvad tavaliselt suu kaudu, täiskasvanud loomad aga ka suguteede kaudu ja läbi nahavigastuste. Haigusetekitajaid võivad levitada ka närilised.

Haiguse kahtlusest informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haiguse peiteaeg on 2 – 4 nädalat.

Koerad ja kassid põevad haigust tavaliselt ilma kliiniliste tunnusteta, linnud on haiguse suhtes resistentsemad.

Borrelioos on Borrelia perekonna mikroobide poolt põhjustatav inimeste ja koduloomade haigus, millele on iseloomulik liigesepõletikud, immuunkahjustus, neerude ja närvisüsteemi kahjustumine. Haigustekitaja levib puukide kaudu.

Haigusele on vastuvõtlikud koerad, kassid, hobused, veised ja inimene.

Koerte haigestumise risk borrelioosi on viimastel aastatel suurenenud.

Lisainfo

Borrelioosi tekitaja ei tungi puukidest looma organismi kohe pärast nende kinnitumist. Seega on oluline looma naha pinda jälgida puukide esinemise suhtes ja leitud puugid kiiresti eemaldada looma kehalt.

Haiguse ennetamiseks on näidustatud regulaarne puugitõrjevahendite kasutamine puukide aktiivsusperioodil.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Koertel on sagedasemaks haiguse tunnuseks palavik, isutus, uimasus, lonkamine koos liigeste valulikkuse ja tursega või ilma selleta. Võivad kahjustuda süda, neerud ja närvisüsteem.

Toksokaroos on karnivooridel peensooles parasiteerivate kutsikasolkme Toxocara canis`e ja kassisolkme Toxocara mystax`i (cati) tekitatud kutsikate või kassipoegade solkmetõbi, millele on iseloomulikud uimasus, seedehäired, kõhnumine ja närvinähud. Haigus võib põhjustada surma.

Toksokaroos on lihatoiduliste loomade haigus.

Vastuvõtlikud on:

  • Toxocara canis: koer, hunt, rebane, karusloomad
  • Toxocara mystax: kass, ilves
Lisainfo

Nakatumise vältimiseks on oluline hoida puhtust, teha näriliste tõrjet, kõrvaldada hulkuvad koerad ja kassid ning hoida koerad ja kassid eemal laste mänguväljakutelt.

Kutsikatele soovitatakse anda ussirohtu kahe, nelja ja 12 nädala vanuselt (tugeva nakkuse korral ka kaheksanädalaselt) või alustades kahenädalastega, korrata ussirohu andmist kolmenädalaste vahedega kuni kolme kuu vanuseks saamiseni.

Emastele koertele on soovitatav  anda ussirohtu enne paaritamist, kümme päeva enne poegimist ja 1-2 korda imetamise ajal.

Üle 12 nädala vanustele koertele antakse ussirohtu kolm korda aastas.

Kassipoegadele antakse ussirohtu esimest korda kolme nädala vanuselt.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Toksokaroos on kõige sagedasem ja haiguse kulg kõige raskem kuni kuue kuu vanustel loomadel. Täiskasvanud loomad on parasiidikandjad.

Eestis on kutsikatel ja kassipoegadel sageli solkmed.

Nõrga ja keskmise parasiidi tabanduse korral on kutsikad isutud, esineb vahelduv kõhulahtisus, kõhu suurenemine, aneemia, karvad on sakris, roojaga ja oksega väljutatakse solkmeid.

Tugeva tabandumise korral tekivad maksapõletik, kopsupõletik ja köha.

Kutsika-, vähem kassisolkme munadega võivad nakatuda inimesed, kellel parasiitide vastsed põhjustavad naha-, kopsu-, aju- ja silmakahjustusi.

Kärntõveks hüütakse rahvasuus sügelisüüdiklestade Sarcoptes scabiei poolt põhjustatud naha pindmise kihi kahjustumisega kulgevat parasitaarhaigust.

Sügelised parasiteerivad rohkem kui sajal kodu- ja metsimetaja liigil, kuid igal liigil on olemas erinev parasiidi variant, mis on antud peremeesliigile kõige paremini kohastunud Näiteks koerte sügelislest parasiteerib põhiliselt koeral, aga ka rebasel, kährikkoeral, hundil. Harva võib loomadelt sügelised saada ka inimene. Inimese nahas võib loomade sügelislest elada väga lühiajaliselt (kuni 2 nädalat), põhjustades naha kihelust ja punetust.

Kui suur on nakatumise oht Eestis?

Sügelissüüdiklestad on kõikjal maailmas ning ka Eestis väga levinud. On tähele pandud, et iga 30 - 45 aasta järel esineb kärntõve levikul ägenemise periood ning sel ajal täheldatakse erinevate loomaliikide massilist nakatumist kärntõppe. Jahimeeste ning loomaarstide hinnangul on Eestis käesoleval ajal väikekiskjate (rebase, kährikkoera) ning ka koerte hulgas täheldatud sügelislestadega nakatumise olulist tõusu.

Kuidas vältida nakatumist?
  • Väldi oma looma kokkupuuteid metsloomade ning võõraste koduloomadega!
  • Juhul, kui loomal esineb tugeva kihelusega ning karvade väljalangemisega kulgev nahahaigus, pöördu võimalikult kiirelt loomaarsti poole, kes teeb kindlaks haiguse tekkepõhjuse ning määrab vastavalt diagnoosile sobiva ravi! Pane tähele: on palju teisi haiguseid, millede puhul tekib kärntõvega sarnane haiguspilt, kuid nende ravi on hoopis erinev. Seega on väga oluline igal konkreetsel juhul teha kindlaks haiguse põhjus.
  • Juhul, kui loomal on diagnoositud sügelised, ei piisa vaid looma ravimisest. Läbi tuleb viia võimalikult põhjalik looma elukeskkonna (kuut, magamisase jms) puhastus ja töötlemine parasiitidesse toimiva vahendiga! Kui seda ei tehta, nakatub loom uuesti.
  • Kuna kärntõbi on väga nakkav haigus, tuleks juhul, kui haigus on juba ühel loomal leitud, alustada ennetava raviga ka teistel nakkusallikaga kokku puutunud loomadel!

Kärntõve tõrjet ravimitega metsloomade populatsioonis ei ole võimalik läbi viia, sest ravida tuleks kõiki loomi ükshaaval. Haiguse leviku vähenemisele aitab kaasa loomade arvukuse langus (küttimine või populatsiooni vähenemine loodusliku valiku teel).

Lisaks tuleb vältida metsloomadele soodsate elutingimuste loomist inimasulate/majapidamiste lähistele (prügistatud, hooldamata keskkond jmt).

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada loomaarsti.

Haiguse levikuteed

Sügelistesse on väga kerge nakatuda. Lestad kanduvad üle nii otsese kontakti teel, kokkupuutel nakatunud looma nahaga või ka kaudselt, kokkupuutel lestadega saastunud pindadega. Uue peremehe nahale sattunud lestad uuristavad end kiirelt naha sisse ja hakkavad seal paljunema. Naha sisse uuristunud lestad võivad ka hukkunud peremehel edasi elada kuni 36 tundi ning sel ajal teisi loomi nakatada. Samuti võivad lestad jääda nädalateks püsima nakatunud isendit ümbritsevasse elukeskkonda, eriti kui see on jahe ja niiske.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Sügelislestad kahjustavad haigestunud looma nahka, uuristades sellesse käikusid, paljunedes arvukalt ning toitudes lümfikoest. Lestade elutegevuse tagajärjel tekib tugev kihelustunne, mistõttu loom kraabib end pidevalt, põhjustades ise nahakahjustuse suurenemist ning karvade osalist kuni täielikku väljalangemist.

Kuigi sügelised kahjustavad ainult naha pinda ning otseselt mitte ühtegi teist organsüsteemi, siis juhul, kui looma ei ravita (näiteks metsloomade puhul), väheneb seoses väljalangeva karvastikuga oluliselt metslooma konkurentsivõime olelusvõitluses.

Pügaraig on loomadel ja inimestel esinev kahe seeneperekonna - Trichophyton'i ja Microsporum'i seente - poolt põhjustatav haigus.

Haigusele on iseloomulik naha tugev ketendamine, karvade murdumine, karvavabade laikude teke nahal ja vesine nahapõletik.

Koduloomadest on haigusele vastuvõtlikud veised, hobused, koerad ja kassid.

Haiguse peiteaeg on 8-30 päeva.

Haiguse levikuteed

Inimene nakatub peamiselt kontakti korral haigete koduloomadega, seejuures sageli on nakkusallikaks (eriti lastele) haiged kassid ja koerad. Nakatumine toimub vahetu kontakti teel, aga ka mitmesuguste ülekandefaktorite (sisseseade, hooldusesemed, allapanu, sõnnik, pinnas jms) vahendusel. Seente eosed võivad levida ka õhuga.

Haigus puhkeb sagedamini sügis-talve perioodil.

Lisainfo

Pügaraia vastu on olemas vaktsiin, mis toimib ühe seeneperekonna esindajatesse ning mille kasutamisega on võimalik loomadel kliinilist haigestumist vähendada ja haiguse levikut karjas takistada.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Kassidel tekivad tüüpilistel juhtudel karvavabad paljandid, ketendamine ja koorikud peamiselt peapiirkonnas ja jäsemetel, sagedamini haigestuvad kassipojad. Vahel võib kassil tekkida ka tugev kihelus.

Koertel tekivad kehal karvatud alad, ketendus ja korbad tabandunud nahaaladel, aga vahel ka karvanääpsu põletik mädavillidega.

Viimati uuendatud 31.05.2023