Marutaud

Marutaud on surmaga lõppev närvisüsteemi kahjustav viirushaigus, millesse nakatuvad nii loomad  kui ka inimesed.

Haigustekitaja levib nakatunud looma süljega, tavaliselt nakatutakse haigestunud looma hammustuse tagajärjel. Harvemini võib viirus üle kanduda ka marutaudis looma sülje sattumisel silma, ninna, suhu või värskele haavale. Juhul kui haiguspilt on juba välja kujunenud, ei ole haigus ravitav, vaid lõpeb alati surmaga. Inimese haigestumisel nimetatakse haigust marutõveks, looma haigestumisel marutaudiks.

Nakatuda võivad kõik imetajad, sealhulgas ka inimene. Marutaudi nakatuvad ka nahkhiired, kelle hulgas levib eraldiseisev viirusetüvi. Linnud, kalad ja roomajad ei ole haigusele vastuvõtlikud. Eelmise sajandi teisest poolest alates on Eestis nagu mujalgi Euroopas levinud nõndanimetatud metsamarutaud, mille põhilisteks kandjateks on rebane ja kährikkoer. Koduloomadest esineb haigust enim koertel, kassidel ning veistel, kuid haigestuda võivad ka lambad, hobused, kitsed ja teised koduloomad.
Lemmikloomade vaktsineerimine  marutaudi vastu, hulkuvate loomade arvukuse piiramine ning metsloomade marutaudivastane vaktsineerimine on viisid, mille kaudu saab  marutaudi levikut tõkestada ning haiguse likvideerida.

Kui viirus on läbi hammustushaava organismi tunginud, levib ta närvisüsteemi vahendusel peaajju. Enamik marutaudile viitavaid sümptomeid ongi põhjustatud kesknärvisüsteemi kahjustusest.

Sagedamini esinevad sümptomid on:

  • tavapärase käitumise järsk muutus (tavaliselt sõbralik loom muutub kartlikuks või agressiivseks),
  • inimpelguse kadu metsloomadel,
  • suurenenud süljevoolus,
  • neelamisraskused,
  • rännumaania,
  • suurenenud heli- ja valgustundlikkus,
  • vaaruv kõnnak,
  • enne surma halvatus.


Ka nakatunud metsloomal avaldub haigus reeglina selles, et loom käitub ebatavaliselt. Näiteks võib kährik, kes muidu on öise eluviisiga, hakata ringi käima päevasel ajal, olles seejuures minetanud inimpelguse.

Juhul kui kahtlustate mõnel loomal marutaudi, tuleb sellest teavitada piirkonna veterinaarkeskuse järelevalveametnikku või piirkonda teenindavat volitatud veterinaararsti.

Marutaudi vastu vaktsineerimine

Vaktsineeri oma lemmikloom!

Marutaud on surmavaim nakkushaigus maailmas ning sellesse sureb igal aastal vähemalt 70 000 inimest ning lugematul arvul kodu- ja metsloomi. Rohkem kui 95% inimese haigestumistest saab alguse kokkupuutest marutaudihaige koeraga ja taudist on enim ohustatud lapsed.

Kuidas marutaud levib?

Marutaudi viirus levib süljega ning tavaliselt nakatutakse haigestunud looma hammustuse tagajärjel. Haigus võib levida ka looma sülje sattumisel silma, ninna, suhu või värskele haavale.

Juhul, kui marutaudihaige loomaga kokkupuutele ei järgne kiiret vaktsineerimiskuuri, kujunevad nakatunud inimesel välja närvisüsteemi häired - ebaloomulik käitumine, hallutsinatsioonid, veekartus, neelulihaste halvatus koos suurenenud süljevooluga, mis viivad paratamatult surmani.

Kuidas  marutaudi nakatumist vältida?

  • Vaktsineeri oma koera ja kassi regulaarselt marutaudi vastu. Tee seda vähemalt üks kord kahe aasta jooksul. Ära lase oma loomi hulkuma!
  • Väldi kokkupuuteid võõraste kodu- ja metsloomadega.
  • Õpeta lastele, et võõraid kodu- ja metsloomi ei tohi puutuda, isegi kui nad näivad sõbralikuna!
  • Kui sinu lemmikloom saab pureda, siis teavita sellest loomaarsti.
  • Kui saad ise hammustada, pöördu võimalikult kiiresti traumapunkti või perearsti poole.
  • Lemmikloomadega reisimisel pea  kinni loomadega reisimise reeglitest.

Kuidas  oma lemmiklooma marutaudi vastu vaktsineerida?

Oma lemmiku vaktsineerimiseks pöördu  loomaarsti poole. Riik toetab omalt poolt lemmikloomade marutaudivastast vaktsineerimist. Juhul, kui  pöördud selleks volitatud loomaarsti poole, tagab riik tasuta vaktsiini (v.a. kompleksvaktsiini), süstitegemise vahendid ning maksab loomaarstile süsti tegemise eest Põllumajandusministri määrusega ettenähtud korras. Vastavalt konkreetsele olukorrale võivad omaniku jaoks vaktsineerimisega kaasneda kulud, mida riik ei kanna- visiiditasu, transporditasu, dokumentide vormistamine v.m.s. Täpsemat teavet selle kohta, millised loomaarstid teostavad toetatavat marutaudivastase vaktsineerimise teenust saab  vastava piirkonna esindusest või marutaudi projektijuhilt.

Kuidas on marutaud Eestis kontrolli alla saadud?

Kuna viimase marutaudipuhangu jooksul olid põhilisteks haigusekandjateks rebased ja kährikud, siis saadi haigus kontrolli alla metsa vaktsiinsöötasid külvates. Marutaudi taaspuhkemise oht Eestis on väga suur. Eesti kuulub marutaudist ohustatud riikide hulka ning varem oli marutaud Eestis väga levinud.

Miks on Eestis marutaudioht siiski suur?

Meie naaberriigis Venemaal on marutaud väga levinud ning haiguse leviala ja juhtumite arv kasvab. Samuti esineb marutaudi paljudes riikides, kuhu reisitakse koos lemmikloomadega: Venemaal, Ukrainas, Valgevenes, Poolas, Kreekas, Rumeenias, Bulgaarias ja mujal. Piisab, kui üle piiri tuleb üks nakatunud metsloom või tuuakse haigus sisse vaktsineerimata ja nakatunud lemmikloomaga ning taud võib taas puhkeda.

Kuidas avalduvad lemmikloomal marutaudi tunnused?

  • käitumise järsk muutus - suurenenud sõbralikkus või agressiivsus
  • suurenenud süljevool
  • neelamisraskused
  • rännumaania
  • suurenenud heli- ja valgustundlikkus
  • vaaruv kõnnak
  • surmaeelselt halvatus

Mida teha, kui kahtlustad oma lemmikul marutaudi?

Marutaudi kahtluse puhul tuleb sellest koheselt teavitada, kas piirkonna esinduse järelevalveametnikku või piirkonda teenindavat volitatud veterinaararsti.

Kui sul on küsimusi marutaudi kohta, loe marutaudist rohkem siit või konsulteeri loomaarstiga.

Põllumajandus- ja Toiduamet korraldab kaks korrda aastas metsloomade marutaudivastast vaktsineerimist. Kevadel ja sügisel toimub Kirde- ja Kagu Eestis rebaste ja kährikute suukaudne marutaudivastane vaktsineerimine. Vaktsineeritava puhvertsooni laius on 50 kilomeetrit Venemaa maismaapiirist ning 30 kilomeetrit Narva jõest.

Vaktsineerimiseks kasutatakse spetsiaalseid metsloomadele mõeldud peibutussöötasid. Tegemist on kalajahumassist söödaga, kuhu on peidetud kapseldatud marutaudi vedelvaktsiin. Vaktsiinsöötasid külvatakse õhust väikelennukitega. Vaktsiine ei külvata linnade, asulate, teede ning veekogude kohal. Piisava nähtavuse tagamiseks lendavad väikelennukid madalalt.

Teadmiseks vaktsiinipala leidjale:

  • Vaktsiinipala leidmisel tuleb see jätta puutumatult sinna, kust see leiti.
  • Kui on oht, et vaktsiinipala võivad leida lapsed või koduloomad, tuleb vaktsiinipala ümberpaigutamisel kasutada kummikindaid.
  • Kui peibutussöödas sisalduv vaktsiin on sattunud värskele haavale, silma või suhu, tuleb piirkonda pesta rohke veega (naha puhul ka seebiga) ning pöörduda perearsti poole.
  • Vaktsineerimise ajal ning järgneval paaril päeval tuleb koerad ja kassid vaktsineerimisalal hoida sisehoovides.

Vaktsiin ei ole ohtlik, vaid mõeldud metsloomadele, mitte koduloomale. Kui on oht, et laps või koduloom võib leida vaktsiinipala, tuleb see ümber paigutada. Selleks on soovitatav kasutada kummikindad või kilekotti, vältimaks vedelvaktsiini sattumist nahale, juhul kui vaktsiinsööt on katki. Sellisel viisil toimides ei jää söödale külge inimese lõhna.

Külvamise plaan puhvertsoonis 30-50 km riigipiirist kevad 2021

Vaktsineeritava ala kaart

Puremisjuhtumi puhul tuleb teavitada piirkonna veterinaarkeskuse järelevalveametnikku .
Juhul loom on nõuetekohaselt vaktsineeritud, siis vaktsineeritakse ta esimesel võimalusel uuesti ning jäetakse isoleerituks ja järelevalve alla kuni 45 päevaks. Kui tegu on vaktsineerimata loomaga, on tungivalt soovitav loom hukata või tuleb ta kuueks kuuks isoleerida.

Kui teid pureb marutaudikahtlane loom, siis tuleb haava koheselt pesta rohke vee ja seebiga, katta sidemega ning pöörduda võimalikult kiiresti traumapunkti või perearsti poole. Arstiabi koos vajalike vaktsineerimistega on loomahammustuse puhul tasuta. Täpsemad juhised loomahammustuse korral. Marutaudikahtlasest loomast tuleb teavitada kas piirkonna veterinaarkeskuse järelevalveametnikku või piirkonda teenindavat volitatud veterinaararsti.

Eestis oli viimase poole sajandi jooksul marutaud väga levinud. Aastatel 1968–2006  esines loomadel keskmiselt paar-kolmsada laboratoorselt diagnoositud marutaudijuhtumit aastas. Alates aastast 2006–2010 viidi  kogu Eesti territooriumil läbi metsloomade suukaudne marutaudivastane vaktsineerimine ning seeläbi taandus marutaud kiiresti. Viimane marutaudijuhtum, mis oli põhjustatud nakkuse levimisest Eesti loomapopulatsioonis, esines 2008. aasta kevadel Harjumaal. Sealt edasi on haigust leitud vaid üksikjuhtumitena ning põhjustatuna nakkuse levikust naaberriigis: 2009. aasta suvekuudel kolm marutaudis rebast ning 2011. aasta jaanuaris üks nakatunud kährik Eesti ja Vene Föderatsiooni maismaapiiri vahetus läheduses.

Kaks aastat pärast viimast marutaudijuhtumit Eestis, 3. aprill 2013. aastal kuulutati Eesti ametlikult marutaudivabaks riigiks. Vaata lisaks: Rahvusvahelise Epizootiate Büroo, OIE ametlikud teadaanded nr 3, 2013, lk 58-61, Eesti Vabariigi Veterinaar- ja Toiduameti marutaudivabaduse deklaratsioon.

Seoses seadusandluse muutumisega esitas Eesti 2020. aasta septembris Euroopa Komisjonile dokumentatsiooni, et Euroopa Komisjon tunnustaks tuginedes ajaloolistele ja seireandmetele Eesti marutaudivaba staatust.

Eestis on marutaudi taaspuhkemise oht püsivalt väga suur. Haiguse taaspuhkemise riski tuleb suhtuda väga tõsiselt, sest marutaud on haigus, mis lõpeb haiguse sümptomite väljakujunemisel alati surmaga.

Läti saavutas marutaudivabaduse poolteist aastat peale Eestit. Venemaal esineb ka praegusel ajal  jätkuvalt palju marutaudi nii inimestel kui loomadel. Samuti esineb marutaudi paljudes riikides, kuhu reisitakse koos lemmikloomadega: Ukrainas, Valgevenes, Poolas, Türgis, Bosnia  ja Hertsegoviinas, Serbias, Rumeenias, Bulgaarias ja mujal. Haiguse uuesti levima hakkamiseks piisab, kui üle piiri tuleb üks nakatunud metsloom või tuuakse haigus sisse vaktsineerimata ja nakatunud lemmikloomaga.

Vastavalt uuele Loomatervisemäärusele on Eesti marutaudivabadus 2021. aasta aprillist alates kinnitatud ka Euroopa Komisjoni Rakendusmäärusega (EL) 2021/620.

Selleks et  marutaudi levikut koduloomade seas ennetada ning inimesi kaitsta, tuleb koeri ja kasse marutaudi vastu vaktsineerida. Vastavalt kehtivale seadusandlusele on loomaomanik vastutav, et tema kuuluv koer või kass oleks regulaarselt marutaudi vastu vaktsineeritud. Esimest korda vaktsineeritakse kutsikas või kassipoeg 3–4 kuu vanuselt. Edaspidi tuleb looma vaktsineerida vaktsiiniga kaasasolevas infolehes toodud sagedusega, kuid mitte harvemini kui 24 kuu möödumisel viimasest vaktsineerimisest.

Vaktsineerimise läbiviinud loomaarst teeb märke vaktsineerimise kohta looma registreerimisdokumenti või väljastab tõendi vaktsineerimise kohta. Soovituslikud tõendivormid kasutamiseks juhul, kui lemmikloomal pole lemmikloomapassi:

Loomaomanik peab dokumenti säilitama vähemalt kuni järgmise vaktsineerimiseni.

Riik toetab omalt poolt lemmikloomade marutaudivastast vaktsineerimist, andes selleks volitatud veterinaararstidele tasuta vaktsiini (v.a. kompleksvaktsiini), süstitegemisvahendid ning tasudes süsti tegemise eest Põllumajandusministri määrusega ettenähtud korras. Vastavalt konkreetsele olukorrale võivad omaniku jaoks vaktsineerimisega siiski kaasneda kulud, mida riik ei kanna: visiiditasu, transporditasu, dokumentide vormistamine jne. Täpsemat teavet selle kohta, millised loomaarstid teostavad toetatavat marutaudivastase vaktsineerimise teenust saab vastava piirkonna veterinaarkeskusest või marutaudi projektijuhilt.

Vältida tuleb kokkupuuteid võõraste loomadega, kelle käitumine pole loomulik. Samuti tuleb eelkõige lastele õpetada, et võõraid kodu- ja metsloomi ei tohi puutuda.

Selleks et takistada haiguse Eestisse toomist nakatunud lemmiklooma kaudu on kehtestatud teatud nõuded (eelkõige looma identifitseerimisele ning marutaudi vastasele vaktsineerimisele) lemmikloomade liikumisele eri riikide vahel.

Selleks et marutaud koos metsloomade liikumisega riiki ei jõuaks, vaktsineeritakse alates 2011. aastast metsloomi seal, kus marutaudioht on suurim: Eesti idapoolse riigipiiri aladel. Metsloomade suukaudne marutaudivastane vaktsineerimine toimub 2050 km laiusel piirialal.

Rebaste ja kährikkoerte suukaudseks vaktsineerimiseks kasutatakse spetsiaalseid peibutussöötasid, mis koosnevad kalajahul baseeruvast peibutusosast ja selle sisse peidetud kapseldatud marutaudi elusvaktsiinist. Selliseid vaktsiinipalasid külvatakse õhust lennukite abil sagedusega 20 sööta ruutkilomeetri kohta. Marutaudivaktsiini ei külvata veekogude, linnade, asulate jt tihedalt asustatud alade kohal. Lennuvahendid lendavad madalalt, et külvaja näeks maapinda piisavalt hästi. Külvamist viiakse läbi kaks korda aastas: kevadel mais-juunis ning sügisel septembris-oktoobris.

  • Vaktsiinsööda leidmisel tuleb see jätta puutumatult leidmiskohta!
  • Juhul kui esineb oht, et vaktsiinipala võivad leida lapsed või koduloomad, tuleb vaktsiinipala ümberpaigutamisel kanda kummikindaid!
  • Kui peibutussöödas sisalduv vaktsiin on sattunud nahale, silma või suhu, tuleb piirkonda pesta rohke vee ja seebiga ning pöörduda perearsti poole!
  • Vaktsineerimise toimumise ajal tuleb koerad ja kassid hoida sisehoovides! Vaktsiinipala ei ole lemmikloomadele ohtlik, kuid pole mõeldud nende vaktsineerimiseks.
  • Kontrollige koostöös veterinaararstiga, kas loomale on tehtud kehtiv marutaudivastane vaktsineerimine! Kõik koerad ja kassid (ka nö tubased) peavad olema regulaarselt vähemalt kord kahe aasta jooksul  marutaudi vastu vaktsineeritud. Ligikaudu 95% juhtudest, mil inimene on marutaudi nakatunud ning surnud, on nakkus saadud marutaudihaige koera puremise tagajärjel.
  • Ärge laske oma loomi hulkuma! Kasside ja koerte pidamisel tuleb kinni pidada kohaliku omavalitsuse kehtestatud nõuetest. Vältida tuleb kokkupuuteid võõraste kodu- ja metsloomadega. Hulkuvatest kassidest ja koertest tuleb teavitada kohalikku omavalitsust, kes peab korraldama omanikuta koduloomade püüdmise.
  • Õpetage lastele, et võõraid kodu- ja metsloomi ei tohi puutuda, isegi kui nad näivad sõbralikuna!
  • Ärge püüdke metsloomadega luua kontakti, jälgige neid distantsilt!
  • Ärge jätke hoovile loomatoitu või prügi, sest see võib ligi meelitada metsloomi!
  • Juhul kui näete ebatavaliselt käituvat metslooma või omanikuta kodulooma, andke sellest teada kohalikule volitatud veterinaararstile!

Viimati uuendatud 13.05.2021