Marutaud

Marutaud on surmaga lõppev närvisüsteemi kahjustav viirushaigus, millesse nakatuvad nii loomad  kui ka inimesed.

Haigustekitaja levib nakatunud looma süljega, tavaliselt nakatutakse haigestunud looma hammustuse tagajärjel. Harvemini võib viirus üle kanduda ka marutaudis looma sülje sattumisel silma, ninna, suhu või värskele haavale. Juhul kui haiguspilt on juba välja kujunenud, ei ole haigus ravitav, vaid lõpeb alati surmaga. Inimese haigestumisel nimetatakse haigust marutõveks, looma haigestumisel marutaudiks.

Nakatuda võivad kõik imetajad, sealhulgas ka inimene. Marutaudi nakatuvad ka nahkhiired, kelle hulgas levib eraldiseisev viirusetüvi. Linnud, kalad ja roomajad ei ole haigusele vastuvõtlikud. Eelmise sajandi teisest poolest alates on Eestis nagu mujalgi Euroopas levinud nõndanimetatud metsamarutaud, mille põhilisteks kandjateks on rebane ja kährikkoer. Koduloomadest esineb haigust enim koertel, kassidel ning veistel, kuid haigestuda võivad ka lambad, hobused, kitsed ja teised koduloomad.
Lemmikloomade vaktsineerimine  marutaudi vastu, hulkuvate loomade arvukuse piiramine ning metsloomade marutaudivastane vaktsineerimine on viisid, mille kaudu saab  marutaudi levikut tõkestada ning haiguse likvideerida.

Kui viirus on läbi hammustushaava organismi tunginud, levib ta närvisüsteemi vahendusel peaajju. Enamik marutaudile viitavaid sümptomeid ongi põhjustatud kesknärvisüsteemi kahjustusest.

Sagedamini esinevad sümptomid on:

  • tavapärase käitumise järsk muutus (tavaliselt sõbralik loom muutub kartlikuks või agressiivseks),
  • inimpelguse kadu metsloomadel,
  • suurenenud süljevoolus,
  • neelamisraskused,
  • rännumaania,
  • suurenenud heli- ja valgustundlikkus,
  • vaaruv kõnnak,
  • enne surma halvatus.


Ka nakatunud metsloomal avaldub haigus reeglina selles, et loom käitub ebatavaliselt. Näiteks võib kährik, kes muidu on öise eluviisiga, hakata ringi käima päevasel ajal, olles seejuures minetanud inimpelguse.

Juhul kui kahtlustate mõnel loomal marutaudi, tuleb sellest teavitada piirkonna veterinaarkeskuse järelevalveametnikku või piirkonda teenindavat volitatud veterinaararsti.

Puremisjuhtumi puhul tuleb teavitada piirkonna veterinaarkeskuse järelevalveametnikku .
Juhul loom on nõuetekohaselt vaktsineeritud, siis vaktsineeritakse ta esimesel võimalusel uuesti ning jäetakse isoleerituks ja järelevalve alla kuni 45 päevaks. Kui tegu on vaktsineerimata loomaga, on tungivalt soovitav loom hukata või tuleb ta kuueks kuuks isoleerida.

Kui teid pureb marutaudikahtlane loom, siis tuleb haava koheselt pesta rohke vee ja seebiga, katta sidemega ning pöörduda võimalikult kiiresti traumapunkti või perearsti poole. Arstiabi koos vajalike vaktsineerimistega on loomahammustuse puhul tasuta. Täpsemad juhised loomahammustuse korral. Marutaudikahtlasest loomast tuleb teavitada kas piirkonna veterinaarkeskuse järelevalveametnikku või piirkonda teenindavat volitatud veterinaararsti.

Eestis oli viimase poole sajandi jooksul marutaud väga levinud. Aastatel 1968–2006  esines loomadel keskmiselt paar-kolmsada laboratoorselt diagnoositud marutaudijuhtumit aastas. Alates aastast 2006–2010 viidi  kogu Eesti territooriumil läbi metsloomade suukaudne marutaudivastane vaktsineerimine ning seeläbi taandus marutaud kiiresti. Viimane marutaudijuhtum, mis oli põhjustatud nakkuse levimisest Eesti loomapopulatsioonis, esines 2008. aasta kevadel Harjumaal. Sealt edasi on haigust leitud vaid üksikjuhtumitena ning põhjustatuna nakkuse levikust naaberriigis: 2009. aasta suvekuudel kolm marutaudis rebast ning 2011. aasta jaanuaris üks nakatunud kährik Eesti ja Vene Föderatsiooni maismaapiiri vahetus läheduses.

Kaks aastat pärast viimast marutaudijuhtumit Eestis, 3. aprill 2013. aastal kuulutati Eesti ametlikult marutaudivabaks riigiks. Vaata lisaks: Rahvusvahelise Epizootiate Büroo, OIE ametlikud teadaanded nr 3, 2013, lk 58-61, Eesti Vabariigi Veterinaar- ja Toiduameti marutaudivabaduse deklaratsioon.

Seoses seadusandluse muutumisega esitas Eesti 2020. aasta septembris Euroopa Komisjonile dokumentatsiooni, et Euroopa Komisjon tunnustaks tuginedes ajaloolistele ja seireandmetele Eesti marutaudivaba staatust.

Eestis on marutaudi taaspuhkemise oht püsivalt väga suur. Haiguse taaspuhkemise riski tuleb suhtuda väga tõsiselt, sest marutaud on haigus, mis lõpeb haiguse sümptomite väljakujunemisel alati surmaga.

Läti saavutas marutaudivabaduse poolteist aastat peale Eestit. Venemaal esineb ka praegusel ajal  jätkuvalt palju marutaudi nii inimestel kui loomadel. Samuti esineb marutaudi paljudes riikides, kuhu reisitakse koos lemmikloomadega: Ukrainas, Valgevenes, Poolas, Türgis, Bosnia  ja Hertsegoviinas, Serbias, Rumeenias, Bulgaarias ja mujal. Haiguse uuesti levima hakkamiseks piisab, kui üle piiri tuleb üks nakatunud metsloom või tuuakse haigus sisse vaktsineerimata ja nakatunud lemmikloomaga.

Selleks et  marutaudi levikut koduloomade seas ennetada ning inimesi kaitsta, tuleb koeri ja kasse marutaudi vastu vaktsineerida. Vastavalt kehtivale seadusandlusele on loomaomanik vastutav, et tema kuuluv koer või kass oleks regulaarselt marutaudi vastu vaktsineeritud. Esimest korda vaktsineeritakse kutsikas või kassipoeg 3–4 kuu vanuselt. Edaspidi tuleb looma vaktsineerida vaktsiiniga kaasasolevas infolehes toodud sagedusega, kuid mitte harvemini kui 24 kuu möödumisel viimasest vaktsineerimisest.

Vaktsineerimise läbiviinud loomaarst teeb märke vaktsineerimise kohta looma registreerimisdokumenti või väljastab tõendi vaktsineerimise kohta. Soovituslikud tõendivormid kasutamiseks juhul, kui lemmikloomal pole lemmikloomapassi:

Loomaomanik peab dokumenti säilitama vähemalt kuni järgmise vaktsineerimiseni.

Riik toetab omalt poolt lemmikloomade marutaudivastast vaktsineerimist, andes selleks volitatud veterinaararstidele tasuta vaktsiini (v.a. kompleksvaktsiini), süstitegemisvahendid ning tasudes süsti tegemise eest Põllumajandusministri määrusega ettenähtud korras. Vastavalt konkreetsele olukorrale võivad omaniku jaoks vaktsineerimisega siiski kaasneda kulud, mida riik ei kanna: visiiditasu, transporditasu, dokumentide vormistamine jne. Täpsemat teavet selle kohta, millised loomaarstid teostavad toetatavat marutaudivastase vaktsineerimise teenust saab vastava piirkonna veterinaarkeskusest või marutaudi projektijuhilt.

Vältida tuleb kokkupuuteid võõraste loomadega, kelle käitumine pole loomulik. Samuti tuleb eelkõige lastele õpetada, et võõraid kodu- ja metsloomi ei tohi puutuda.

Selleks et takistada haiguse Eestisse toomist nakatunud lemmiklooma kaudu on kehtestatud teatud nõuded (eelkõige looma identifitseerimisele ning marutaudi vastasele vaktsineerimisele) lemmikloomade liikumisele eri riikide vahel.

Selleks et marutaud koos metsloomade liikumisega riiki ei jõuaks, vaktsineeritakse alates 2011. aastast metsloomi seal, kus marutaudioht on suurim: Eesti idapoolse riigipiiri aladel. Metsloomade suukaudne marutaudivastane vaktsineerimine toimub 2050 km laiusel piirialal.

Rebaste ja kährikkoerte suukaudseks vaktsineerimiseks kasutatakse spetsiaalseid peibutussöötasid, mis koosnevad kalajahul baseeruvast peibutusosast ja selle sisse peidetud kapseldatud marutaudi elusvaktsiinist. Selliseid vaktsiinipalasid külvatakse õhust lennukite abil sagedusega 20 sööta ruutkilomeetri kohta. Marutaudivaktsiini ei külvata veekogude, linnade, asulate jt tihedalt asustatud alade kohal. Lennuvahendid lendavad madalalt, et külvaja näeks maapinda piisavalt hästi. Külvamist viiakse läbi kaks korda aastas: kevadel mais-juunis ning sügisel septembris-oktoobris.

  • Vaktsiinsööda leidmisel tuleb see jätta puutumatult leidmiskohta!
  • Juhul kui esineb oht, et vaktsiinipala võivad leida lapsed või koduloomad, tuleb vaktsiinipala ümberpaigutamisel kanda kummikindaid!
  • Kui peibutussöödas sisalduv vaktsiin on sattunud nahale, silma või suhu, tuleb piirkonda pesta rohke vee ja seebiga ning pöörduda perearsti poole!
  • Vaktsineerimise toimumise ajal tuleb koerad ja kassid hoida sisehoovides! Vaktsiinipala ei ole lemmikloomadele ohtlik, kuid pole mõeldud nende vaktsineerimiseks.
  • Kontrollige koostöös veterinaararstiga, kas loomale on tehtud kehtiv marutaudivastane vaktsineerimine! Kõik koerad ja kassid (ka nö tubased) peavad olema regulaarselt vähemalt kord kahe aasta jooksul  marutaudi vastu vaktsineeritud. Ligikaudu 95% juhtudest, mil inimene on marutaudi nakatunud ning surnud, on nakkus saadud marutaudihaige koera puremise tagajärjel.
  • Ärge laske oma loomi hulkuma! Kasside ja koerte pidamisel tuleb kinni pidada kohaliku omavalitsuse kehtestatud nõuetest. Vältida tuleb kokkupuuteid võõraste kodu- ja metsloomadega. Hulkuvatest kassidest ja koertest tuleb teavitada kohalikku omavalitsust, kes peab korraldama omanikuta koduloomade püüdmise.
  • Õpetage lastele, et võõraid kodu- ja metsloomi ei tohi puutuda, isegi kui nad näivad sõbralikuna!
  • Ärge püüdke metsloomadega luua kontakti, jälgige neid distantsilt!
  • Ärge jätke hoovile loomatoitu või prügi, sest see võib ligi meelitada metsloomi!
  • Juhul kui näete ebatavaliselt käituvat metslooma või omanikuta kodulooma, andke sellest teada kohalikule volitatud veterinaararstile!

Viimati uuendatud 13.12.2020