Loomade ravi

Iga haigestunud või vigastanud loom peab saama vajalikku ravi. Selle tingimuse täitmise eelduseks on esiteks loomaomaniku õigeaegne pöördumine abi saamiseks loomaarsti poole ja teisalt loomaarsti oskused ja teadmised anda kvaliteetset veterinaarabi.

Loomade ravimisel tuleb teda kaitsta välditavate kannatuste ja haigustesse nakatumise eest. Loomaarst peab kinni pidama heast veterinaarsest tavast, tagada steriilsus ning kasutada vajadusel valuvaigisteid, kaitsmaks looma välditavate kannatuste eest.

Operatsioone ja muid veterinaarseid menetlusi, sh koerte ja kasside tätoveerimist ning mikrokiipimist viib läbi veterinaararst. Lühiajalisi ja vähest valu tekitavaid lubatuid menetlusi võib läbi viia ka vastava ettevalmistusega isik, kes omab tunnistust kohase teoreetilise ja praktilise koolituse läbimise kohta.

Teoreetiline koolitus peab andma vajalikke teadmisi looma anatoomiast, füsioloogiast, kirurgiast, loomaliigile omastest käitumisharjumustest ja loomakaitsenõuetest. Praktiline koolitus peab andma lisaks teoreetilistele teadmistele oskusi viia läbi lihtsamaid veterinaarseid menetlusi. Praktilisi oskusi võib isikule õpetada ainult veterinaararsti kontrolli all.

Veterinaarpraksis

Veterinaarpraksis hõlmab loomahaiguste ravi ning haiguste ennetamist ja diagnoosimist, sealhulgas laboratoorset diagnoosimist. Veterinaarpraksise alla ei loeta riiklikku veterinaarjärelevalvet.

Veterinaararstil peab olema veterinaarpraksisega tegelemiseks kutsetegevuse luba, mille väljastab PTA. Kutsetegevusluba omavate veterinaararstide registreerimiseks on olemas veterinaararstide register.  Antud registri avalikust päringust on võimalik leida kutsetegevusloaga veterinaararste.

Antibiootikumid

Loomade esinevate haiguste raviks ning ka ennetamiseks kasutatakse tänapäeval laialdaselt antibiootikume, kuid kahjuks on selgunud, et sellega on kaasnenud paljude haigusttekitavate bakterite ravimresistentsuse kujunemine.

Antibiootikumid on ained, mis pärsivad või peatavad mikroorganismide kasvu. Just see omadus võimaldas tuua murrangu võitluses paljude haigustega, mida kuni antibiootikumide toime avastamiseni 20 sajandil, peeti ravimatuks. Tänapäeval kasutatakse antibiootikume laialdaselt nii inimeste kui loomade esinevate haiguste raviks ning ka ennetamiseks, kuid kahjuks on selgunud, et sellega on kaasnenud paljude haigusttekitavate bakterite ravimresistentsuse kujunemine.

Ravimresistentsus ehk antibiootikumiresistentsus on mikroorganismide omadus mitte alluda antibiootikumide toimele. Haigusttekitav bakter on ravimresistentne juhul, kui tal on kujunenud vastupanuvõime ühe või mitme antibiootikumi suhtes. Selle tagajärjel jäävad haigust tekitavad mikroorganismid ellu ja paljunevad edasi, andes resistentsusgeeni tulevastele generatsioonidele edasi ning just seetõttu on paljud haigused, mida lähiminevikus edukalt raviti antibiootikumidega, on nüüdseks muutunud samade vahenditega ravimatuks.

Antibiootikumide kasutamise ja ravimresistentsuse kohta saab rohkem lugeda siit.

Lubatud veterinaarsed menetlused loomadel on:

  1. kastreerimine;
  2. steriliseerimine;
  3. nudistamine;
  4. sõrgade ja kapjade lõikamine;
  5. tätoveerimine ja mikrokiipimine;
  6. jahikoerte opereerimine;
  7. põrsaste silmhammaste lõikamine, kultide kihvade lühendamine;
  8. põrsaste saba lõikamine;
  9. pullidele ninarõnga panemine ning väliaedikus peetava kuldi kärsa rõngastamine;
  10. tibude nokkade lõikamine.

Nudistamise eesmärgiks on vähendada vigastusi mida loomad võivad teine teisele tekitada. Nudistamine peaks toimuma enne vasika 2 kuu vanuseks saamist, kõige parem on aeg kui hakatakse märkama sarvekühmu. Eelistada tuleks nudistamist termokauteri abil kohaliku tuimestuse all ning menetluse peab läbi viima väljaõppinud isik. Keemiliste ainetega nudistamine ei ole soovitatav.

Sarvede eemaldamine täiskasvanud veistel ei tohi olla rutiinne meetod, vaid kasutada üksikutel juhtudel tagamaks teiste loomade heaolu.

Põrsaste silmahammaste lõikamist, kuldi kihvade lühendamist ning sabade lõikamist on lubatud rakendada üksnes teiste sigade tervise ja heaolu huvides, kui neil esineb vigastusi kõrvadel, sabadel või udaral. Näiteks sabadesöömist põrsaste hulgas kutsub esile eelkõige stress, mis on põhjustatud halbadest söötmis- ja pidamistingimustest. Probleemi lahendamist tulekski kõigepealt alustada loomade heaolu parendamisest.

Sulgede nokkimise ja kannibalismi vältimiseks võib lõigata tibude nokki vastavate oskustega isik alla 10 päeva vanuste kanade puhul. Jällegi tuleks tähelepanu pöörata söötmis- ja pidamistingimustele, sest loomade hea heaolu tagamisel esineb seda käitumishälvet lindude seas tunduvalt vähem.

Loomade kastreerimisel ja steriliseerimisel tuleks kaalutleda selle vajalikkust ning leida meetod, mis on kõige sobivam antud loomaliigi jaoks. Kasutada ei tohi kastreerimisel kummirõngaid, kuna see meetod põhjustab loomadele pikemaajalist ning kestvat valu.

Operatsioonid ja muud veterinaarsed menetlused, mis muudavad looma välimust ja mida ei tehta ravi eesmärgil on keelatud.

Selle nõude all on eelkõige silmas peetud koerte ja kasside kõrvade ja sabade lõikamist, milline protseduur meil veel mõned aastad tagasi teatud loomatõugude puhul täiesti lubatud tegevus oli.

Alates 1. jaanuarist 2001 on Eestis koerte ja kasside kõrvade ja sabade lõikamine keelatud. Isikut, kes neid menetlusi teostab karistatakse rahatrahviga.

Koerte ja kasside sabasid ja kõrvu on lubatud lõigata üksnes siis, kui selleks on meditsiiniline näidustus.
Sabasid on lubatud lõigata vaid põrsastel, kui karjas esineb kannibalismi. Teistel loomadel ei ole selline menetlus lubatud.

Viimati uuendatud 12.01.2021