Liiga palju on meie seas vastutustundetuid loomaomanikke, kes ühel päeval lihtsalt otsustavad oma “lemmiku” tänavale saata. See loomade väärkohtlemise vorm on aga kõige lihtsamini märgatav, kuna omanikuta ja üksi uitavad loomi näeme liiga sageli igapäevases tänavapildis. Ka on hulkuvad loomad haiguste, sh ka marutaudi edasilevitajad, kuna hulkuv loomad on sageli vaktsineerimata.
Loomakaitseseaduse järgi loetakse hulkuvateks loomadeks omanikuta või loomapidaja juurest lahti pääsenud koduloomi. Omanikuta koduloom on identifitseerimata koduloom, kelle omanikku ei ole võimalik tuvastada ning omaniku juurest lahtipääsenud loomaks loetakse kodulooma, kes viibib omaniku või looma eest vastutava isiku juuresolekuta väljaspool loomapidajale kuuluvat või tema kasutuses olevat territooriumi.
Hulkuvad loomad tuleb kinni püüda ja tagastada omanikule või leida neile uus omanik. Kui ei ole võimalik hulkuva looma omanikku kindlaks teha ega loomale uut omanikku leida, tuleb loom ettenähtud korras hukata. Hulkuvate loomade püüdmist, pidamist, hukkamist ja korjuste hävitamist korraldab kohalik omavalitsus.
Kui loom ei ole kohe identifitseeritav ja omanikku ei ole võimalk tuvastada, tuleb ta paigutada varjupaika, kus loomad vaadatakse üle loomaarsti poolt. Haiged loomad peavad vajadusel saama ravi. Omaniku kindlakstegemiseks või uue omaniku leidmiseks peab kohalik omavalitsusüksus korraldama hulkuva looma kirjelduse võimalikult laialdase avalikustamise veebilehel, ringhäälingus, trükiajakirjanduses või muul viisil, mis tagab selle jõudmise võimalikult kiiresti igaüheni, kes teavet vajab. Loom hukatakse juhul, kui hulkuva looma omanikku pole võimalik kindlaks teha ega loomale uut omanikku leida ning looma ei ole võimalik varjupaigas pidada kauem kui 14 päeva looma kirjelduse avalikustamisest alates.
Viimati uuendatud 12.11.2020