Loomade surmamine

Surmamine võib tekitada loomadele valu, ängi ja hirmu või muid kannatusi ka kõige paremate tehniliste tingimuste puhul.

Teatavad surmamisega seotud toimingud võivad tekitada stressi ning igal uimastamistehnikal on ka teatavad puudused. Ettevõtjad või loomade surmamisega tegelevad teised isikud peaksid võtma vajalikke meetmeid nende kontrolli all olevate loomade valu, ängi ja kannatuste vältimiseks, võttes arvesse valdkonna parimaid tavasid ja lubatud meetodeid.

Nõuded loomade surmamisele ning sellega seonduvatele toimingutele sätestab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1099/2009.

Antud määruses mõeldakse surmamise all tahtlikult algatatud protsessi, mis põhjustab looma surma.

Määrusega kehtestatakse eeskirjad toidu, villa, naha, karusnaha või muude toodete tootmiseks aretatavate või peetavate loomade surmamise ning loomade arvu vähendamise eesmärgil loomade surmamise ja nendega seotud toimingute kohta.

Kalade surmamisel kehtib ainult nõue, et nad tuleb säästa kõikidest välditavatest valudest, ängist ja kannatustest.

Määrust ei kohaldata juhul, kui loomad surmatakse teaduslike katsete käigus, jahipidamise või harrastuskalapüügi ajal või kultuuri- või spordisündmuste ajal (näiteks rahvuslike traditsioonidega seotud härjavõitlused). Määrus ei kehti ka kodulindude, küülikute ja jäneste suhtes, kui omanik tapab need väljaspool tapamaja koduseks isiklikuks tarbimiseks.

Üldnõuded surmamisel ja sellega seotud toimingute tegemisel

Põhinõue on see, et loomi tuleb surmamisel ja sellega seotud toimingutes säästa kõikidest välditavatest valudest, ängist ja kannatustest. Selle nõude täitmiseks peavad ettevõtjad tarvitusele võtma kõik abinõud, et:

  • loomadele oleks tagatud füüsiline mugavus ja kaitse, eriti nende hoidmine puhtana ja nõuetekohase mikrokliimaga ruumides, ning kukkumise ja libisemise vältimine;
  • loomad oleks kaitstud vigastuste eest;
  • loomi peetaks ja käideldaks tingimustes, milles on arvestatud nende tavapärast käitumist;
  • loomadel ei esineks välditava valu või hirmu või muu ebanormaalse käitumise tunnuseid;
  • loomad ei peaks kannatama pikemaajalise toiduta ja veeta olemise tõttu;
  • loomade välditavat kokkupuudet teiste loomadega, mis võib ohustada loomade heaolu, hoitakse ära.

Uimastamis- ja tapmismeetodid

Looma tohib surmata üksnes pärast uimastamist. Teadvuse ja tundlikkuse puudumine tuleb tagada kuni looma surmani.

Lubatud uimastamis- ja tapmismeetoditeks sõltuvalt loomaliigist või-kategooriast või surmamise eesmärgist on:

  • läbistav poltpüstol;
  • mitteläbistav poltpüstol;
  • kuul ja tulirelv;
  • elektriline uimastamine;
  • gaasi kasutamisel põhinevad meetodid;
  • matseratsioon (st kogu looma silmapilkne purustamine, mida kasutatakse vastkoorunud üleliigsete tibude surmamiseks);
  • tservikaaldislokatsioon (st kaela venitamine ja keeramine käte abil või mehhaaniliselt aju verevarustuse katkestamiseks, mida kasutatakse kodulindude puhul kaaluga kuni 5 kg, kusjuures üks inimene ei tohi kasutada nimetatud meetodit rohkem kui 70 looma puhul päevas);
  • löök pähe (loomaliigid, kelle puhul on lubatud kasutada: põrsad, lambatalled, kitsetalled, küülikud, jänesed, karusloomad ja kodulinnud eluskaaluga kuni 5 kg, kusjuures üks inimene ei tohi kasutada nimetatud meetodit rohkem kui 70 looma puhul päevas);
  • surmav süst.

Uimastamise nõuet ei kohaldata loomade suhtes, kelle puhul teatud religioossete rituaalide tõttu kasutatakse erilisi tapmisviise tingimusel, et tapmine toimub tapamajas.

Uimastamise tõhususe kontrollimine

Ettevõtjad tagavad, et uimastamise eest vastutavad isikud või teised selleks määratud töötajad teevad korrapäraselt kontrolle veendumaks, et loomadel puuduvad teadvuseloleku või tundlikkuse tunnused uimastamisprotsessi lõppemise ja surma saabumise vahelises ajavahemikus. Nende kontrollide jaoks kasutatakse juhuslikku, kuid samas esinduslikku (representatiivset) loomade valimit ning kontrollimissageduse kindlaksmääramisel võetakse arvesse eelmiste kontrollide tulemusi ja kõiki tegureid, mis võivad mõjutada uimastamisprotsessi tõhusust.

Selleks kehtestavad ettevõtjad asjakohased seiremenetlused ja rakendavad neid tapamajades. Seiremenetlustes kirjeldatakse uimastamise kontrollide tegemise moodust ning need peavad sisaldama vähemalt järgmist informatsiooni:

  • seiremenetluse eest vastutavate isikute nimed;
  • teadvusetuse ja teadvusel oleku või tundlikkuse tunnuste tuvastamise näitajad loomadel;
  • rituaalsel meetodil tapmisel korral näitajad, mis on välja töötatud, et tuvastada elusoleku tunnuste puudumist;
  • kriteeriumid, mille abil tehakse kindlaks, kas nimetatud näitajate tulemused on rahuldavad;
  • asjaolud, mille esinemisel seire peab toimuma ja/või aeg, millal seire peab toimuma;
  • loomade arv seire käigus kontrollitavas valimis;
  • asjakohased menetlused, millega tagatakse, et juhul, kui ettenähtud kriteeriume ei täideta, vaadatakse uimastamis- või surmamistoimingud läbi, et selgitada välja puuduste põhjused ja teha toimingutes vajalikud muudatused.

Ettevõtjad kehtestavad spetsiifilise seiremenetluse iga tapaliini jaoks.


Standardne töökord

Ettevõtjad koostavad standardse töökorra ja rakendavad seda, et tagada surmamise ja sellega seotud toimingute vastavus nõuetele. Uimastamise puhul standardses töökorras:

  • võetakse arvesse tootjate soovitusi;
  • määratakse iga kasutatud uimastamismeetodi jaoks põhiparameetrid võttes aluseks kättesaadavad teaduslikud uurimused, et tagada meetodite tulemuslikkus loomade uimastamisel;
  • täpsustatakse abinõusid, mida kohaldatakse kui uimastamise tõhususe kontrollimisel ilmneb, et loom ei ole nõuetekohaselt uimastatud või rituaalse tapmise puhul ilmnevad loomal elusoleku tunnuseid.

Ettevõtja võib kasutada ka heade tavade juhises kirjeldatud standardset töökorda.


Heade tavade juhised

Riik soodustab heade tavade juhiste väljatöötamist. Heade tavade juhiste eesmärk on hõlbustada loomakaitsenõuete rakendamist loomade tapmisel.

Pärast heade tavade väljatöötamist arendavad ettevõtjate organisatsioonid neid edasi ning levitavad neid.
Põllumajandus- ja Toiduamet hindab heade tavade juhiste vastavust olemasolevatele ühenduse suunistele.


Pädevustase ja –tunnistus

Surmamist ja sellega seotud toiminguid tohivad teha üksnes vastava pädevustasemega isikud. Toiminguid võib läbi viia vaid sellisel viisil, millega ei tekitata loomadele välditavat valu, ängi või kannatusi.

Ettevõtjad peavad tagama, et järgmisi toiminguid sooritavad üksnes isikud, kellel on kehtiv pädevustunnistus:

  • loomadega tegelemine tapakohas enne nende liikumise piiramist;
  • loomade liikumise piiramine uimastamise või surmamise eesmärgil;
  • loomade uimastamine;
  • uimastamise tõhususe hindamine;
  • uimastatud loomadele köidikahelate asetamine või nende ülesriputamine;
  • uimastatud loomade veretustamine;
  • religioosne tapmine.

Pädevustaseme koolitusi viib läbi Eesti Maaülikooli avatud ülikool (kontakt: 731 3174, e-post: [email protected]) ja Järvamaa Kutsehariduskeskus (kontakt: +372 5253736 e-post: [email protected]).

Karusloomad surmatakse sellise isiku juuresolekul ja järelevalve all, kellel on pädevustunnistus. Karusnahafarmide ettevõtjad teatavad surmamise asetleidmise ajast Põllumajandus- ja Toiduametit.
Pädevustunnistuse väljastab Põllumajandus- ja Toiduamet peale pädevustaseme koolituse läbimist ja kvalifikatsiooni kinnitava lõpueksami sooritamist. Pädevustunnistuse saamiseks tuleb esitada Põllumajandus- ja Toiduametile sellekohane avaldus.

Liikumise piiramise ja uimastamisseadmete kasutamine

Ettevõtjad tagavad, et kõiki seadmeid, mida kasutatakse loomade liikumise piiramiseks või uimastamiseks, hooldavad ja kontrollivad tootja juhendite kohaselt sel eesmärgil eriväljaõppe saanud isikud. Ettevõtjad koostavad hooldusaruande. Ettevõtjad säilitavad neid aruandeid vähemalt ühe aasta jooksul ja teevad need Põllumajandus- ja Toiduameti nõudmisel kättesaadavaks.
Ettevõtjad tagavad, et uimastamistoimingute ajal on kohapeal viivitamatult kättesaadavad asjakohased varuseadmed, mida saab kasutada, kui algselt kasutatud uimastamisseade peaks rikki minema. Varumeetod võib esialgsest erineda.


Loomade heaolu eest vastutav töötaja

Ettevõtjad määravad iga tapamaja jaoks loomade heaolu eest vastutava töötaja, kes aitab neil tagada, et järgitakse kehtestatud eeskirju. Loomade heaolu eest vastutav töötaja on ettevõtja otseses alluvuses ning annab loomade heaoluga seotud küsimustes aru otse ettevõtjale. Tema ametikoht võimaldab tal nõuda tapamaja personalilt mis tahes parandusmeetmete võtmist, mis on kehtestatud eeskirjade järgimiseks.
Loomade heaolu eest vastutaval töötajal peab olema pädevustunnistus, mis on välja antud kõigi nende tapamajas tehtavate toimingute jaoks, mille eest ta vastutab.
Loomade heaolu eest vastutav töötaja registreerib tapamajas, kus ta oma tööülesandeid täidab, võetud meetmed loomade heaolu parandamiseks. Kõnealune aruanne säilitatakse vähemalt ühe aasta jooksul ja see tehakse Põllumajandus- ja Toiduametile viimase nõudmisel kättesaadavaks.
Käesolevas punktis toodut ei kohaldata tapamajade suhtes, kus tapetakse vähem kui 1000 loomühikut imetajaid või 150 000 ühikut lindusid või küülikuid aasta jooksul.
Loomühikute võrdusmäärad:

  • täiskasvanud veised ja hobused – 1 loomühik;
  • muud veised – 0,5 loomühikut;
  • sead eluskaaluga üle 100 kg – 0,2 loomühikut;
  • muud sead – 0,15 loomühikut;
  • lambad, kitsed – 0,1 loomühikut;
  • lambatalled, kitsetalled ja põrsad eluskaaluga alla 15 kg – 0,05 loomühik.


Teadusabi

Iga liikmesriik tagab, et pädevatele asutustele on nende taotluse korral kättesaadav piisav sõltumatu teadusabi. Selleks määrab iga liikmesrii kindlaks ühtse kontaktpunkti ja teeb selle interneti kaudu avalikkusele kättesaadavaks. Eesti poolseks teaduslikuks eksperdiks ja rahvuslikuks kontaktisikuks on Eesti Maaülikoooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi loomade heaolu dotsent David R. Arney.
Telefon: 731 3413
Faks: 731 3706
e-mail: [email protected]

Loomade tapmine on läbi aegade olnud väga vastuoluline küsimus eetiliste ja moraalsete kaalutluste seisukohast.

Üldreegel on see, looma surmamisel tuleb valida selline hukkamisviis, mis põhjustaks loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimsed kannatusi.

Erandiks on looma hukkamine, kui looma rünnak ohustab inimese elu või tervist ning rünnakut ei ole võimalik teisiti vältida või tõrjuda.

Kaitsealuse looma lubatud hukkamist reguleerib looduskaitseseadus.

Õnnetusjuhtumi või hädaolukorratõttu võib surmata ka abitusse seisukorda sattunud looma, kui ellujäämine tekitaks talle kestvaid kannatusi või kui tema liigiomane eluviis või loodusesse tagasiviimine osutub võimatuks.

Hädatapmine on põllumajanduslooma tapmine halastusest või majandusliku kahju vältimise eesmärgil, kui tema ravimine ja ellujätmine põhjustaks põllumajanduslooma kestvaid kannatusi.

Loomakaitseseaduse alusel on looma lubatud hukkamine:

1) põllumajanduslooma tapmine või hukkamine;
2) ühepäevaste tibude ja haudejäätmetes embrüote hukkamine;
3) põllumajanduslooma hädatapmine;
4) abitusse seisukorda sattunud looma hukkamine;
5) looma tapmine religioossel eesmärgil;
6) looma eutanaasia;
7) püütud kala tapmine;
8) uluki küttimine;
9) kahjurputukate- ja näriliste hävitamine;
10) loomatauditõrje seaduses ettenähtud loomade kontrolltapmine ja hukkamine loomataudi leviku tõkestamiseks;
11) looma hukkamine enesekaitseks.

Põllumajanduslooma religioossel eemärgil tapmise erimeetodid, religioossel eesmärgil tapmise loa taotluse täpsemad sisu- ja vorminõuded ning religioossel eemärgil tapmise läbiviimise nõuded ja kord on kehtestatud põllumajandusministri 27.12.2012 määruse nr 93. Religioosse tapmise läbiviimiseks peab olema isikul Põllumajandus- ja Toiduametilt luba. Tapmise juures peab viibima järelevalveametnik, kes jälgib kohapeal loomakaitsenõuete täitmist.

Loomade hukkamine alaealise juuresolekul on keelatud, välja arvatud: 

1) kahjurputukate ja näriliste hävitamine;
2) kalapüük;
3) abitusse seisukorda sattunud looma hukkamine ;
4) seoses õppetöö ülesandega kutsehariduse omandamisel ning juhendaja juuresolekul ja vastutusel.

Eutanaasia on looma hukkamine looma omaniku algatusel või kaastundest, kui ellujäämine tekitaks loomale kestvaid kannatusi või kui tema liigiomane eluviis osutub võimatuks. Näiteks olukorras, kus loomal on kaugele arenenud haigus ja tema piinad oleksid suured ning loom ei ole võimeline enam elust rõõmu tunda, peaks loomaomanik kaaluma eutanaasiat.

Looma eutanaasia viib läbi loomaarst viisil, mis põhjustab vähimaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi.

Nõuded loomade kaitse kohta surmamisel sätestab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1099/2009, 24. septembrist 2009, mis käsitleb loomade kaitset surmamisel ja sellega seotud  toimingute tegemisel.

Määruse kohaselt surmamist ja sellega seotud toiminguid tohivad teha üksnes vastava pädevustasemega isikud viisil, millega ei tekitata loomadele välditavat valu, ängi või kannatusi.

Ettevõtjad peavad tagama, et järgmisi tapatoiminguid sooritavad üksnes isikud, kellel on kehtiv pädevustunnistus:

  • loomadega tegelemine tapakohas enne nende liikumise piiramist;
  • loomade liikumise piiramine uimastamise või surmamise eemärgil;
  • loomade uimastamine;
  • uimastamise tõhususe hindamine;
  • uimastatud loomadele köidikahelate asetamine või nende ülesriputamine;
  • uimastatud loomade veretustamine;
  • religioosne tapmine.

Põllumajandusloomade tapmise pädevustaseme koolitusi ja kvalifikatsiooni kinnitavaid lõpueksameid viib läbi  Eesti Maaülikooli avatud ülikool (kõik põllumajandusloomad) ja Järvamaa Kutsehariduskeskus (kodulinnud ja jäneselised).

Informatsiooni saamiseks saab pöördud Eesti Maaülikooli Avatud ülikooli poole (kontakt: 731 3174, e-post: [email protected]) või või Järvamaa Kutsehariduskeskuse poole (kontakt: +372 5253736, e-post: [email protected]).

Koolituste toimumise ajad on nende saabumisel kirjas ka kodulehtedel http://avatudylikool.emu.ee/et/avatud-ulikool/tasulised-koolitused/ ja https://www.jkhk.ee/et/tasulisedtellitavad-koolitused.

Pädevustunnistuse väljastab Põllumajandus- ja Toiduamet peale pädevustaseme koolituse läbimist ja kvalifikatsiooni kinnitava lõpueksami sooritamist. Pädevustunnistuse väljastamiseks tuleb isikul esitada Põllumajandus- ja Toiduametile sellekohane  avaldus.

Liha turustamise eesmärgil on lubatud loomakasvatusettevõttes (edaspidi farm) tappa väikeses koguses kodulinde ja jäneselisi. Esmalt tuleb luua farmis loomade tapmiseks ja liha käitlemiseks ettenähtud tingimused ja seejärel tuleb enne tegevuse alustamist esitada farmi asukohajärgsele maakonna PTA esindusele majandustegevusteatis.

Farmis väikeses koguses tapetud kodulindude ja jäneseliste liha käitlemist ja turustamist reguleerib põllumajandusministri 23.12.2005. a määrus nr 127 „Farmis tapetud kodulindude ja jäneseliste liha väikeses koguses  käitlemise hügieeninõuded“.

Mida määrus reguleerib?

Määrus reguleerib farmis väikeses koguses kodulindude ja jäneseliste tapmise ning saadud liha turustamise tingimusi.

Selle määruse mõistes:

  • kodulinnud on tehistingimustes peetavad linnud, sealhulgas kodulindudeks mitte peetavad linnud, keda siiski peetakse tehistingimustes koduloomadena, välja arvatud silerinnalised linnud (jaanalind, emu);
  • jäneselised on küülikud, jänesed ja närilised.

Väike kogus on:

  • vähem kui 10 000 kodulinnult  või 3000 jäneseliselt pärinev liha aastas või mitme liigi peale kokku mitte rohkem kui 10 000 looma aastas.

Kodulindude ja jäneseliste liha võib turustada (müüa või anda muul viisil tasuta või tasu eest üle):

  • otse tarbijale;
  • jaekaubandusettevõttele sh toitlustusettevõttele, kes turustab selle liha oma Eestis asuvast jaekaubandusettevõttest, sealhulgas toitlustusettevõttest, otse lõpptarbijale.

Millised tingimused peavad olema enne tegevuse alustamist farmis loodud?

  • Farm on PRIA-s registreeritud;
  • farmis peetavad kodulinnud ja jäneselised on terved;
  • farmis peetakse arvestust kasvatatavate kodulindude/jäneseliste kohta;
  • farmis on sobilik ruum või ruumid lindude/jäneseliste uimastamiseks, veretustamiseks, sulgede kitkumiseks/nülgimiseks, siseelundite eemaldamiseks ja rümpade töötlemiseks;
  • liha jahutamiseks on ruum või selleks ettenähtud jahutatav keskkond;
  • käitlemisruumis on tagatud tingimused liha hügieeniliseks käitlemiseks;
  • töötaja on läbinud toiduhügieenikoolituse ja tunneb kodulindude/jäneseliste tapmise ja  liha käitlemise hügieeninõudeid;
  • töötaja on terve ja tal on kehtiv tervisetõend;
  • koostatud on enesekontrolliplaan.

Mis osadest peab koosnema farmis väikeses koguses kodulindude/jäneseliste liha käitleva ettevõtte enesekontrolliplaan?

Liha ohutu käitlemise tagamiseks peab enesekontrolliplaanis olema esitatud vähemalt:

  • farmis asuvate  toidukäitlemise ruumide põhiplaan koos seadmete ja sisseseade paigutusega;
  • väljastatava liha kirjeldus (termiline seisund, pakendamise viis, säilitustingimused);
  • kodulindude/jäneseliste tapmise ja liha käitlemise tehnoloogiline skeem koos tehnoloogia lühikirjeldusega;
  • liha  käitleva töötaja hügieeninõuded;
  • ruumi ja seadmete, sisseseade koristamise plaan;
  • joogivee uuringu plaan
  • temperatuuride kontroll liha jahutusruumis, väljastatava liha temperatuuri kontroll;
  • kahjuritõrje plaan;
  • tapmisel tekkivate loomsete kõrvalsaaduste käitlemine;
  • liha pakendamisel kasutatavate pakkematerjalide nõuetekohasuse tagamine;
  • farmis tapetud lindude/jäneseliste kohta arvestuse pidamine ja väljastatud liha jälgitavuse tagamine.

Mida peab tootja enne tegevuse alustamist tegema?

Kui kõik tingimused kodulindude/jäneseliste tapmiseks ja liha käitlemiseks on loodud, tuleb enne tegevuse alustamist esitada farmi asukohajärgsele maakonna PTA esindusele majandustegevusteatis.

Mida teeb PTA esindus?

Peale majandustegevusteatise saamist annab PTA tootjale kirjalikult teada kodulindudele/jäneselistele veterinaarkontrolli läbiviimist teostama hakkava veterinaararsti nime ja kontaktandmed. PTA esinduse ametnik viib ettevõttes läbi nõuetele vastavuse hindamise.

Millised nõuded on tapetavatele kodulindudele/jäneselistele?

  • Kodulinnud/jäneselised on terved;
  • Üle 50 kodulinnuga farmi puhul on kodulinnud  2-3 nädalat enne tapale saatmist uuritud Salmonella spp suhtes negatiivse tulemusega;
  • Veterinaararst on teostanud tapaeelse kontrolli ja kodulinnud/jäneselised tapale lubanud.

Millal peab veterinaararsti kodulindude/jäneseliste tapmisest teavitama?

Tootja peab veterinaararsti kodulindude või jäneseliste tapmisest teavitama vähemalt 72 tundi enne tapmise algust.

Mis tingimustel võib liha ettevõttest väljastada?

  • Totja on farmi asukohajärgsele maakonna PTA esindusele esitanud kalendriaasta kohta andmed peetavate kodulindude ja jäneseliste arvu ja kodulindude liigi kohta ning andmed kavandatava tapetavate kodulindude või jäneseliste arvu kohta;
  • Liha on läbinud veterinaarkontrolli;
  • Liha on jahutatud vähemalt temperatuurini 4 ºC ning veo ajal on tagatud külmaketi katkematus;
  • Lõpptarbijale või toitlustusettevõttele ettenähtud liha märgistusel on esitatud vähemalt: toidu nimetus, netokogus, minimaalne säilimisaeg, säilitamistemperatuur, toidukäitleja nimi ja aadress;
  • Kodulinnuliha pakendi märgistusel on esitatud kodulinnu päritolu andmed;
  • Väljastatava liha kohta on koostatud saatedokument, millel näidatakse tootja nimi ning farmi asukoht ja aadress, farmi registreerimise number, loomaliik ning looma tapmise kuupäev, liha säilitamise tingimused ja säilivusaeg, rümpade arv ja netomass ning kauba saaja nimi ja kontaktandmed.

Mis arvestust peab tootja pidama?

  • Tootja peab arvestust farmis kasvatatavate kodulindude ja jäneseliste kohta ning säilitab turustatud koguste kohta koostatud saatedokumente vähemalt ühe aasta;
  • Tootja peab kuupäevalist arvestust tapetud kodulindude ja jäneseliste arvu kohta, näitab ära turustatud liha saaja nime või turustamise koha asukoha ja aadressi ning turustamiseks väljastatud rümpade arvu.

Viimati uuendatud 30.06.2021