Hobuste haigused

Hobuste rinopneumoonia on äge hobuste nakkav haigus, mida iseloomustab hingamisteede põletik, tiinetel märadel abort, vastsündinud varssadel kopsupõletik ja ajupõletik. Haigusetekitajad on hobuste herpesviirused 1 ja 4 (EHV-1 ja EHV-4).

Haigusele on vastuvõtlikud hobused, muulad, eeslid (vaatamata tõule, soole ja vanusele). Raskemini haigestuvad puhtatõulised hobused ja kuni aastased sälud.

Haiguse peiteaeg kestab 2-10 päeva. Haiguse hingamisteede vorm esineb sagedamini sügise-talve perioodil, kui organismi loomulik vastupanuvõime on nõrgenenud. Tavaliselt kulgeb haigus kergelt ja lõppeb looma terveks saamisega.

Viirus on levinud kõikjal maailmas, ka Eestis.

2021. a veebruaris diagnoositi Hispaanias toimuval Valencia Tour’il herpesviirus EHV-1. Täpsemalt saab lugeda Eesti Loomaarstide Ühingu kodulehelt.

Haiguse levikuteed

Haiguse levikut soodustavad hobuste veterinaarse kontrollita transport, haigete loomade hilinenud avastamine ja isoleerimine. Viirus eritub organismist köhimisel ja levib piisknakkusena, kui haigeid ja terveid loomi koos peetakse. Tiined märad eritavad viirust uriiniga juba enne aborti. Viirus võib üle kanduda ka saastunud sööda, allapanu, joogivee, sõnniku, aborteerunud loodete, lootekestade, hooldusesemete jms. Viirusekandjad loomad jäävad nakkusallikaks pikemaks ajaks. Viirusekandjad täkud võivad märasid nakatada paaritamisel isegi mitme aasta jooksul.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Vaata lisaks ka Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehelt.

Haigusele iseloomulikud tunnused

• palavik 38.9-41.7°C,
• limase nõre eritus sõõrmetest,
• loidus,
• köha,
• isutus,
• kõripõletik,
• kurgutagused lümfisõlmed suurenenud,
• tiinel märal abort 7.-11. tiinuskuul,
• vahel sünnivad nakatunud märal ka elusad varsad, kuid nad on elujõuetud ja surevad varsti,
• eriti rasketel juhtudel kesknärvisüsteemi ja südame kahjustumine,
• üksikjuhtudel võib haigus lõppeda looma surmaga.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Hobuste gripp on väga nakkuslik ning ägedalt kulgev viirushaigus, mida iseloomustavad palavik, hingamisteede põletik, kuiv köha, üldine kurnatus ja raskematel juhtudel kopsupõletik.

Sagedamini haigestuvad kuni kahe aastased noorloomad. Haiged loomad eritavad viirust hingamisteede eritistega ning viirus levib piisknakkusena. Haiguse peiteaeg on 1-3 päeva.

Tänapäeval on haigus levinud pea kõikides riikides, kus kasvatatakse hobuseid. Haigust on diagnoositud ka Eestis.

Haiguse ennetamiseks on võimalik loomi vaktsineerida.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Vaata lisaks ka Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehelt.

Haigusele iseloomulikud tunnused

• palavik (39 - 41,5 ºC)
• hingeldamine
• kuiv köha
• kiirenenud pulss
• eritis ninast
• tiinetel loomadel võib tekkida abort

Juhul kui ei teki komplikatsioone, kestavad haiguse kliinilised tunnused kuni 3 päeva.

Haiguse raskema kulu korral tekib juba esimesel haiguspäeval 5-10 päeva kestev palavik. Köha on kuiv, valulik ning köhides hoiavad hobused pead all. Ninast eritub limas-mädast nõret.

Nõlg on väga nakkav ülemiste hingamisteede bakterite teel leviv haigus hobustel. Haigust põevad ainult kabjalised. Vastuvõtlikud haigusele on varsad ja kuni viieaastased noorhobused. Vanemad loomad haigestuvad harva.

Nõlg on levinud üle kogu maailma. Ka Eestis on seda haigust diagnoositud.

Haiguse levikuteed

Nakkusallikaks on haiged loomad, kes eritavad haigusetekitajat köhimisel, puristamisel või aevastamisel ninanõrega, aga samuti põletikus lümfisõlmede mädaga.

Haiguse läbipõdenud loomad jäävad pikaks ajaks (üle aasta) haiguse kandjaks.

Loomad võivad vahel haigestuda ka ilma haigusetekitaja kandja või haige hobuse väljastpoolt sisse toomata. Haigestumist soodustavateks teguriteks on söötade puudulik vitamiinide ja mineraalide sisaldus, jahedad ilmad, tõmbetuul, liigtihe pidamine. Haiguse tekitaja võib üle kanduda haige looma eritistega saastunud söödaga, hooldusesemetega jms. Nakkusallikaks võivad olla samuti haigusest tervistunud loomad. Nakatumine toimub hingamisteede või suu kaudu, harvemini otsese kontakti teel üksteise nuusutamisel, paaritamisel või imemisel.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Vaata lisaks ka Veterinaar- ja Todiulaboratooriumi kodulehelt.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Esmased tunnused:

• halb enesetunne
• palavik 
• nõrevool ninast (tavaliselt iseloomulikult kollane ja vedel)

Seejärel areneb peapiirkonna lümfi sõlmede turse, mis lõpeb nende mädase põletikuga.

Loomapidaja saab haiguse levikut takistada ja hobuste seisundit kergendada range hügieeni ja hobuste grupeerimisega.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Malleus ehk tatitaud on kabjaliste haigus, mida iseloomustab haavanduvate sõlmekeste teke ninas, nahas ning kopsudes. Malleuse tekitaja on Burkholderia mallei. Haigusele on vastuvõtlikud hobused, muulad, eeslid, hobueeslid. Ka inimene  ja lihasööjad loomad võivad haigestuda. Haigus lõpeb üldiselt surmaga.

Malleus on levinud Aasias, Aafrikas ja Lõuna- Ameerikas. Eestis on seda diagnoositud aastal 1945.

Haiguse levikuteed

Nakkusallikaks on haiged loomad, kes eritavad haigusetekitajaid nina-, kopsu- ja haavaeritistega. Haigusetekitaja ülekanne võib toimuda ka haigusetekitajaga saastunud sööda, allapanu, hooldusesemete, ruumide ja muuga. Nakatumine toimub peamiselt suu või nahavigastuste kaudu haige loomaga kontakti korral. Nakatuda võib veel hingamisteede kaudu või paaritumisel.

Haiguse peiteaeg on 3 päevast kuni 2-3 nädalani. Eristatakse nina-, naha- ja kopsumalleust.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Vaata lisaks ka Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehelt.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haiguse tunnused nina- ja kopsumalleuse korral on:

• sõlmekesed ja haavandid hingamisteedes ja kopsudes
• kleepuvkollane nõre eritumine ninast
• nõrkus, köha
• kõhulahtisus

Haiguse tunnused nahamalleuse korral on:

• nahas mitmes kehapiirkonnas haavanduvad sõlmekesed
• nahapinnal kleepuv koorik
• kraatrikujulised valjate servadega haavandid
• kurtumine
• surm

Hobuste nakkav kehvveresus on kabjaliste haigus, mida iseloomustab korduv palavik, aneemia, mädaveresus ja südamepuudulikkus. Haigusele on vastuvõtlikud hobused, muulad ja eeslid. Varsad ja sälud haigestuvad raskemini ja haigus võib neil lõppeda surmaga. Suremus võib ulatuda 20-80%-ni.

Haiguse peiteaeg võib kesta paarist päevast kuni mõne kuuni. Tavaliselt on peiteaeg üks kuni kolm nädalat pikk. Viirusega esmasel kokkupuutel on paljudel hobustel kerged või märkamatud haiguse tunnused. Selliste hobuste omanikud tavaliselt ei saagi aru, et nende loom on nakatunud.  Nakatunud loomad jäävad viiruse kandjateks kogu oma eluks.

Praegusel ajal on haigus levinud üle kogu maailma. Eestis esines haigus möödunud sajandi viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel.

Haiguse levikuteed

Viirust levitavad tavaliselt parmud (Tabanus) ja pistekärbes. Võib toimuda ka emakasisene nakatumine ja haige mära sünnitab nakatunud varsa. Viirus võib levida ka varustusega, eriti kui see on saastunud nakatunud looma verega või piimaga. Samuti instrumentidega nagu süstla- ja verevõtmisnõelad, hambahoolduse, sünnitusabi, rautamise, tätoveerimise vahendid ning ratsmed.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid. Erilist tähelepanu tuleb pöörata regulaarsele putukatõrje läbiviimisele, sest viirus levib teatud putukaliikidega.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Vaata lisaks ka Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehelt.

Haigusele iseloomulikud tunnused

• korduv palavik
• aneemia ehk kehvveresus
• tursed
• kõhnumine
• surm

Venezuela hobuste viiruslik entsefalomüeliit on ägedalt kulgev viirushaigus, mida levitavad verd imevad putukad. Haigust iseloomustab palavik, närvinähud, vahel ka kollatõbi ja seedetrakti patoloogia. Haigusele on vastuvõtlikud hobused, muulad, eeslid ja hobueeslid ning inimene. Hobuste massiline haigestumine on ohusignaaliks võimaliku epideemia puhkemisele inimestel.

Suremus hobuste hulgas on 50-70%.

Venezuela hobuste viiruslik entsefalomüeliidi peiteaeg kestab 1-5 päeva. Haigusel eristatakse nähtavate haiguse tunnusteta, mõõdukat, rasket (kuid mitte surmavaga lõppevat) ja surmaga lõppevat vormi.

Haigus on levinud Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Eestis haigust diagnoositud ei ole.
 

Haiguse levikuteed

Kuigi nakatumine võib toimuda kokkupuutel viirusega saastunud söötade, joogivee või allapanuga, on viiruse peamisteks levitajateks verd imevad putukad (peamiselt Culicoides perekonna habesääsed). Haigust iseloomustab hooajalisus. Epizootiad puhkevad tavaliselt suvekuudel, kui on viirust siirutavate putukate kõrghooaeg. Haiguspuhangud on pikaajalised ja võivad kesta aastaid.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Nähtavate haiguse tunnusteta vorm:

• haigus reaalselt ei väljendu

Mõõdukas vorm:

• isutus, palavik ja depressioon

Raske mitte surmaga lõppev vorm:

• isutus, kõrge palavik koos südamepekslemise ja depressiooniga
• osaline halvatus, lihasrühmade tõmblused, täielik halvatus, liigutuste koordineerimatus, ringliikumine
• ei suuda ilma nõjatumata püsti seista ega lamamisasendist tõusta
• pimedus
• pea pressimine, hammaste krigistamine
• mõnel loomal kõhulahtisus või –kinnisus

Surmaga lõppev vorm:

• sarnased tunnused raskele vormile, aga lisaks on surm;
• surm võib tulla äkki või tundide jooksul pärast närvinähtude välja kujunemist;
• pikaajaline haigus võib viia looma kurtumiseni ning lõpuks surmani.

Hobuste Aafrika katk on äge kabjaliste mittenakkav haigus, mida levitavad verdimevad putukad ja haigust iseloomustub kõrge palavik, veritsus, tursed ja suur suremus.

Haigusele on vastuvõtlikud hobused, muulad, eeslid, hobueeslid ja sebrad. Haige hobuse liha söömisel võivad haigestuda ka koerad. Suremus hobuste hulgas on 70-95%, muuladel umbes 50% ja eeslitel 10%. Kopsuvorm lõppeb peaaegu alati surmaga. Eeslitel kulgeb sageli nähtavate haigustunnusteta, täheldatakse ainult mõõdukat palavikku.

Haiguse peiteaeg kestab 7-14 päeva, kuid on täheldatud ka 2 päeva pikkust peiteaega. Haigusel eristatakse ägedat kopsuvormi, alaägedat südame vormi või segavormi. Harva on täheldatud haigusnähtudeta kerget vormi, mida põevad muulad ja eeslid.

Eestis pole hobuste aafrika katku diagnoositud. Haigus esineb Aafrikas, kuid on diagnoositud ka Lähis-Idas, Kesk-Aasias, Hispaanias ja Portugalis.

Haiguse levikuteed

Haiged loomad eritavad viirust uriini, sperma ja sekreetidega, kuid otseselt viirus haigelt loomalt tervele üle ei kandu vaid viiruse edasikandumine toimub verdimevate putukate (sääsed) vahendusel.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Nähtavate haigustunnusteta vorm:

• palavik (40- 45º C), mõningane isu langus;
• kiirenenud pulss, hingeldamine;
• tervistumine toimub ruttu.

Alaäge kulg või südame vorm:

• palavik (39 - 41º C);
• kergelt eristuv silmalaugude, pea, kaela,  rinna- ja õlapiirkonna turse on selle haiguse klassikaline kliiniline tunnus;
• hilisemas saadiumis täppverevalumid silma sidekestal;
• surm saabub tavaliselt 10 - 12 päeva jooksul.

Äge kopsuvorm:

• kliinika avaldub tavaliselt 3- 4 päeva peale nakatumist,
• vedelikuga täitunud kopsude tõttu hingamine vaevaline ja kiire;
• kõhupiirkonnaga hingamine;
• tüüpiline asend: esijäsemed harkis, pea välja sirutatud, kõrvad longus ja ninasõõrmed laienenud;
• esineb kramplik köha ja sõõrmetest eraldub suurel hulgal kollakat nõret;
• haiguse progresseerudes pea ja kael suurenevad, kõrvad vajuvad longu, esineb higistamine;
• surm saabub lämbumise tagajärjel.

Segavorm:

• esineb küllalt sageli – kopsupatoloogia kliinilised tunnused pole nii ilmekad ega süveneva iseloomuga;
• esinevad tursed, eritised, higistamine;
• surm saabub lämbumise tagajärjel juba nädala jooksul.

Vesikulaarne stomatiit on põllumajandusloomade äge nakkuslik viirishaigus, mis iseloomustub palaviku, villide moodustumisega suuõõnes, keelel, jäsemete nahal ja nisadel. Vesikulaarsele stomatiidile on koduloomadest vastuvõtlikud veised, hobused ja vähemal määral sead (samuti muud veislased, hobuslased ja sealised). Haiguse peiteperiood on tavaliselt 3-5 ööpäeva (erandjuhtudel kuni 21 ööpäeva).

Inimene võib haigust põdeda nii kliiniliselt kui ilma kliiniliste tunnusteta, haigustunnused on gripile sarnased.

Haigust esineb Ameerikas. Eestis ei ole seda haigust diagnoositud.

Haiguse levikuteed

Viiruse eritamine toimub sülje ja lõhkenud villikeste sisaldisega.

Vesikulaarse stomatiidi kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

• esimesteks haigustunnusteks on palavik (8-10 h enne villide lõhkemist) ja isu langus, punakate laikude teke suuõõnes ja keelel, mokkadel, ninal, sõõrmete ümber, veistel ka nisadel;
• järgnevad raskused söödavõtul, suurenenud süljevool ja matsutamine;
• tabandunud aladel tekivad eri suurusega õlgkollast vedelikku sisaldavad villid, mis võivad ühineda valmimisjärgselt villid lõhkevad, paljastades haavandid;
• jalalt jalale tammumine ja lonkamine kaasneb villidega sõral.

Sageli kulgeb haigus ilma kliiniliste tunnusteta. Haigestumus on tavaliselt 90 - 100 %, kliiniliselt haigestub ~10-15 % loomadest, suremus on madal.