Lammaste ja kitsede haigused

Veiste paratuberkuloos on kroonilise kuluga nakkushaigus, mida iseloomustavad kõhulahtisus, kõhnumine, aneemia ja surmlõpe. Haigusele on vastuvõtlikud veised, lambad ja kitsed.

Haigus on levinud kõikjal maailmas. Ka Eestis on haigust diagnoositud.

Haiguse levikuteed

Nakatumine toimub suu kaudu haigustekitajaga saastunud sööda ja joogivee tarbimisel. Haigus võib edasi kanduda ka lootele.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Vaata lisaks ka Veterinaar-ja Toidulaboratooriumi kodulehelt.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haigus levib karjas aeglaselt ning sageli ilma kliiniliste tunnusteta. Esimesed kliinilised tunnused võivad tekkida alles mitme kuu või isegi aasta möödumisel nakatumisest.

Haiguse algul täheldatakse loomade kõhnumist, noorloomad ei võta kasvus juurde.

Hilisemas järgus on loomad loiud, lamavad rohkem, kõhnuvad (isu säilib), nahk pakseneb ja karvkate pulstub, esineb vahelduv kõhulahtisus (roe on vesivedel, rohekas või pruunikas, võib sisaldada verd või lima) ja piimatoodang langeb. Tursed tekivad erinevates kehapiirkondades, sagedamini silmalaugudel, alalõua, rinna- ja kõhupiirkonnas. Kehatemperatuur on normaalne.

Veiste viirusdiarröa on väga nakkuslik veiste viirushaigus, mis iseloomustub vasikatel palaviku ja kõhulahtisuse ning lehmadel palaviku ning mööduva piimatoodangu langusega. Emasloomadel tekivad abordid, loote väärarengud või sünnivad püsiva viiruskandvusega sündinud järglased. Haigusele on vastuvõtlikud kõik sõralised, kliiniliselt haigestuvad veised, lambad, kitsed ja sead. Üldjuhul on haiguse kulg kerge ja suremus väike, kuid haigestumus suur.

Haiguse peiteaeg on 2 – 14 päeva.

Haigus on levinud kõikjal maailmas, ka Eestis.

Haiguse levikuteed

Peamisteks viiruse levitajateks on püsiinfitseeritud loomad, kes eritavad viirust keha eritistega. Lisaks võib viirus levida transpordivahenditega jm inventariga. Nakatumine toimub suu kaudu või hingamisteede vahendusel.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Vaata lisaks ka Veterinaar- ja Todiulaboratooriumi kodulehelt.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Alaägeda kulu korral tekib:

• lühiajaline palavik (40 ºC)
• isutus, loidsus, kiirenenud pulss ja hingamine
• nina ja suuõõs punetavad
• ninast eritub nõret, suurenenud on pisaravool
• lehmadel väheneb piimatoodang

Ägeda kulu korral tekib:

• kõrge palavik (40 ºC)
• haavandid suuõõnes ja sõrgadel
• äge kõhulahtisus

Tiine emaslooma nakatumisel nakatub ka loode. Selle tagajärjel võib loode hukkuda (abort). Nakatunud lootel võivad tekkida arenguhäired ja väärarendid. Kui emasloom nakatub tiinuse hilisemas järgus, siis võib loode sündida normaalsena.

Leptospiroos on leptospiirade poolt põhjustatav inimeste ja loomade nakkushaigus, mida iseloomustab aneemia, kollasus ning naha ja limaskestade nekroos.

Haigusele on vastuvõtlikud kõik koduloomad ja linnud vaatamata vanusele, kuid kõige sagedamini põevad noorloomad.  Loomulikes tingimustes haigestuvad sagedamini veised, sead ja koerad, harvemini hobused, lambad ja teised liigid.

Haiguse peiteaeg on 2-20 päeva.

Haigus on levinud kõikjal maailmas, ka Eestis.

Haiguse levikuteed

Leptospiroos on looduskoldeline märjemate alade haigus, kõige paremad kohad leptospiirade elukohaks on seisvad veekogud, lombid, tiigid, sood, niiske pinnas.  Koduloomad võivad nakatuda ka näriliste või nende eritistega saastunud söötade söömisel. Haiguse iseloomulikuks jooneks on see, et esmalt haigestub väike osa loomi, millele järgnevalt haigestumine justkui vaibub, kuid peagi haigestuvad uued loomad. Inimene haigestub tavaliselt nahavigastuste kaudu puutudes kokku haigusetekitajaid sisaldava materjaliga.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haigel loomal äkilist kehatemperatuuri tõus, isutus, loidust, pulsi ja hingamise kiirenemist.
• Üliägeda kulu korral ei arene välja naha ja limaskestade kollasus ning loom sureb 12-24 tunni jooksul.
• Ägeda kulu korral võib esineda ka kõhukinnisus, täiskasvanud loomad võivad olla erutunud: loomad häälitsevad, heidavad maha ning tõusevad jälle püsi. Haiguse 4. – 6. päeval tekivad haigusele iseloomulikud tunnused: limaskestad, silma sidekest  nahk muutuvad kollaseks, väheneb uriini eritus ja värvus (uriini eritub väikestes kogustes ning see on pruun või punane). Piimatoodang langeb järsult või lakkab üldse, piim on kollase värvusega. Tiinetel loomadel tekib abort. Haiguse arenedes tekivad limaskestadel ja nahal haavandid.
• Alaägeda kulu korral eelpool mainitud kliinilised tunnused ei avaldu nii ilmekalt, Naha ja limaskestade kollasus ei ole püsiva iseloomuga.
• Krooniline kulg esineb harva. Seda iseloomustab paaripäevaste palavikuhoogude kordumine, naha ja limaskestade kollasus, hingamise sagenemine, sagenenud on urineerimine, söögiisu on vahelduv, võib tekkida kõhukinnisus, piimatoodang väheneb/lakkab, tiinetel loomadel võib tekkida abort.

Brutselloos on loomade, lindude ja inimese krooniline nakkushaigus, mida iseloomustavad abort ning põletikud suguteedes ja liigestes.

Haigusele on vastuvõtlikud kõik koduloomad, samuti inimene.

Haigus on levinud peaaegu kõikjal maailmas. Eesti on veiste, lammaste ja kitsede brutselloosi vaba.
 

Haiguse levikuteed

Noorloomad nakatuvad tavaliselt suu kaudu, täiskasvanud loomad aga ka suguteede kaudu ja läbi nahavigastuste. Haigusetekitajaid võivad levitada ka närilised.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haiguse peiteaeg on 2–4 nädalat. Juhul, kui karjas ei ole tiineid loomi, kulgeb haigus ilma kliiniliste tunnusteta. Tiinetel loomadel tekib abort tiinuse teisel poolel. Mõni päev enne aborti tekib turse udaras ja välissuguelundites. Tupest eritub pruunikaspunast limast nõret. Abordile järgneb tavaliselt päramiste peetus ja emakapõletik.

Koerad ja kassid põevad haigust tavaliselt ilma kliiniliste tunnusteta, linnud on haiguse suhtes resistentsemad.

Salmonelloos on koduloomade ja –lindude nakkushaigus, mille alaägeda kulu korral tekib veremürgistus, pikaldasema kulu korral aga seedetrakti põletik, mõnikord ka liigesepõletikud ja kopsupõletik. Veiste korral on  haiguse peiteaeg 2 – 8 päeva, enamasti haigestuvad vasikad.

Inimene haigestub salmonelloosi tavaliselt saastunud toiduainete vahendusel.

Haigus on levinud kõikjal maailmas, ka Eestis.

Haiguse levikuteed

Nakkusallikaks võivad olla kas kliiniliselt haiged loomad või haiguse kliinilise läbipõdemise järgsed  mikroobikandjad loomad. Loomad võivad jääda pärast haiguse läbipõdemist mikroobikandjateks veel pikaks ajaks.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Talled haigestuvad tavaliselt esimestel elupäevadel ning kulgeb veremürgistuse ja seedehäiretega. Haigel loomal tekib palavik 41 – 42 °C, nad on isutud ja loiud, loobuvad imemast, tekib kõhulahtisus, roe on vesivedel, lima- ja veresegune.

Vanematel talledel on kulg kergem, kuid lisaks palavikule ja kõhulahtisusele täheldatakse neil hingamisteede tabandumise tunnuseid (nõrevool ninast, köha) aga ka liigesepõletikke (liigesed on turses, loom lonkab).

Täiskasvanud loomadel võib tekkida abort.

Schmallenbergi viirus (edaspidi SBV) on uus mäletsejaliste viirushaigus, mida iseloomustavad mööduvad haiguse tunnused (palavik, kõhulahtisus, piimatoodangu langus) täiskasvanud veistel ja väärarengud vastsündinud mäletsejalistel. Viirust kutsutakse selle isoleerimise asukoha järgi Schmallenbergi viiruseks. SBV-le vastuvõtlikud liigid on mäletsejalised (veised, lambad, kitsed)

Haiguse peiteaeg on tavaliselt 1 – 4 päeva.

Haigus diagnoositi esmakordselt 2011. aasta novembris Saksamaal ning tänaseks on see levinud kõikjal Euroopas, ka Eestis. Inimesed sellesse viirushaigusesse ei haigestu.

Haiguse levikuteed

Viirus ei levi loomalt loomale, vaid putukvektorite (Culicoides perekonna sääsed) vahendusel ning sellepärast on viiruse ülekanne talvel siirutajate puudumise tõttu takistatud. Lisaks on võimalik viiruse ülekandumine emalt lootele. 

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Vaata lisaks Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehte.

Haigusele iseloomulikud tunnused

SBV-ga seostatakse ka suvel ja varasügisel täheldatud mööduvaid haigustunnuseid (palavik, kõhulahtisus, piimatoodangu langus jne) täiskasvanud veistel ning talvel ja kevadel vastsündinutel (talled, vasikad) väärarenguid. Tüüpilised väärarengud on kõver kael, vesipea ja jäigad liigesed. Enamik sünnib surnuna, kuid ka elusana sündinud tavaliselt surevad hiljem.

Transmissiivsed spongiformsed entsefalopaatiad (edaspidi TSE) on kõik loomadel esinevad nakkusliku valguosakese ehk priooni tekitatud ajukahjustustega kulgevad ning surmaga lõppevad haigused. Haigust iseloomustavad käitumishälbed, närvinähud ja lõpuks surm.

Veistel esinevat TSE-d nimetatakse veiste spongiformseks entsefalopaatiaks (edaspidi BSE) ehk hullu lehma tõveks.

Lammastel ja kitsedel esinevat TSE-d nimetatakse skreipiks ning seda tuntakse TSE-dest kõige kauem. Skreipi esineb üldjuhul 2–5-aastastel loomadel.

Skreipi ehk kratsimistõbi on lammaste ja kitsede haigus, mida iseloomustab pikaldane kulg, ülierutuvus, halvatus, tugev kihelus ja kurtumus. Haigusele on vastuvõtlikud lambad ja kitsed. Haiguse tunnused avalduvad 2-3 aastastel loomadel.

äheldatud on tõulisi erinevusi haigestumises. Suremus võib ulatuda 10%-ni.

Haiguse peiteaeg on pikk ja võib kesta aastaid.

Eestis pole BSE-d diagnoositud. Eesti loetakse haigusest ohustatud riikide hulka.

Haiguse levikuteed

Nakkusallikaks on haiged või haigusetekitaja kandjad loomad, kes võivad nakatada mitut põlvkonda järglasi, enne kui haiguse tunnused neil endil avalduvad. Arvatakse, et haiguse tekitajat kandvad uted levitavad seda lootekestade, lootevedelike ja piimaga, jäärad spermaga. Lootekesti peetakse üheks oluliseks nakatise leviku allikaks, millega kokkupuutel võivad nakatuda ka teised lambad. Nakatumine toimub seedetrakti kaudu. Haigusetekitajatega saastunud keskkond võib nakkusohtlikuks jääda pikaks ajaks ja lammaste nakatumine võib toimuda kokkupuutel haigusetekitajaga saastunud keskkonna objektide ja esemetega. Looted nakatuvad emakasiseselt ja talled vahetult pärast sündi.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Ei tohi osta lambaid riikidest, kus haigust on diagnoositud.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada koheselt veterinaararsti.

Vaata lisaks Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehte.

Haigusele iseloomulikud tunnused

• koordinatsioonihäired, ringliikumine, pea ja kaela jäikus, lihaste värin, naha kihelus;
• haiged loomad näksivad ja nühivad kihelevaid kohti mitmesuguste esemete vastu;
• mõned loomad kiristavad hambaid, sööda võtmine ja neelamine on raskendatud, janu suurenenud;
• nägemine halveneb ja osa loomi võib jääda pimedaks;
• haigus süveneb aeglaselt ja lõpuks tekib tagajäsemete halvatus;
• surm saabub kuuenädalase, harvemini pikemaajalise põdemise järel.

Lammaste katarraalne palavik on mittenakkav mäletsejaliste, peamiselt lammastel esinev haigus, mis iseloomustub palaviku, keele ja suuõõne limaskesta liigveresusega ning kärbusliku haavandumise, sõrapõletiku ja skeletilihaste degeneratsiooniga.

Haiguse peiteaeg kestab 5-20 päeva.

Haigus on levinud riikides, kus esineb Culicoides perekonna putukaid (Aafrika, Ameerika, Austraalia, mõned riigid Lõuna-Aasias ja Okeaanias, Hispaania, Portugal, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros).

Eestis ei ole haigust diagnoositud.

Haiguse levikuteed

Tegu on viirusliku hooajalise haigusega, mis kandub edasi teatud sääseliikide (Culicoides perekond) vahendusel. Haigusele on vastuvõtlikud lambad, veised, kitsed, üksküürkaamelid, ulukmäletsejalised. Kliiniliselt haigestuvad ainult lambad, kusjuures raskemini põevad talled. Haigustekitaja võib levida emalt lootele ja pole välistatud ka spermaga levik. Uutes taudikolletes võib suremus tõusta kuni 90%-ni, haiguse püsikolletes kulgeb haigus healoomulisemalt ja suremus ei ületa tavaliselt 10%-i.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid. Erilist tähelepanu tuleb pöörata regulaarsele putukatõrje läbiviimisele, sest viirus levib teatud sääseliikidega.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haiguse tunnused ägeda kulu korral on:
•    kõrge palavik (42 °C),
•    norutamine,
•    suulimaskesta põletik,
•    suust eritub sülge, ninast vesist või mädast nõret,
•    lonkamine,
•  tursunud, põletikuline keel on tumesinise värvusega ja ulatub suust välja. Selle tunnuse alusel kutsutakse haigust ka tõlkes sinikeeleks (Bluetongue ingl.k.).

Tüsistusena esineb kopsupõletik, tiinetel uttedel abordid. Lambad kõhnuvad, tekib villa väljalangemine ja haigus lõpeb raskema kulu korral surmaga.

Maedi-visna on koondnimetus lammastel ja kitsedel esineva kahe kroonilise viirushaiguse kohta. Maedi iseloomustub kopsupõletiku, visna mädase ajupõletiku nähtudega. Haiguse nimetus pärineb islandi keelest (visna – kurtumus, maedi – hingeldus).

Maedi-visna on lammaste haigus, kuid seda on diagnoositud ka kitsedel.

Kliiniliselt haigestuvad kaheaastased või vanemad lambad, kusjuures haigestumine on sageli seotud mitmesuguste stressitekitajate pikemaajalise toimega (halvad ilmastikutingimused, transport pikkade vahemaade taha jms).

Maedi-visna    karjastaatuse kohta leiab infot Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu kodulehelt https://lammas.ee/?page_id=923. 

Haiguse levikuteed

Nakkusallikaks on haiged loomad, viirus levib piiskinfektsioonina. Talled võivad nakatuda ka imemisel, sest viirust on leitud ka ternespiimast.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Vaata lisaks Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehte.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haigus levib aeglaselt, puhkeb märkamatult, haiguse pilt kujuneb välja väga aeglaselt. Suremus võib ulatuda kuni 100%-ni.

Haiguse pika peiteaja ja viiruse pikaajalise organismis säilimise tõttu levitavad ilma haigustunnusteta viirusekandjad loomad seda karjas ulatuslikult, enne kui tekivad esimesed nähtavad haigusjuhud.

Haiguse peiteaeg kestab kuuest kuust kuni kuue aastani. Haigusprotsessi iseloomustab pikaldane, hiiliv arenemine. Kulg on krooniline. Eristatakse kopsu- ja närvivormi.

Kopsuvormi korral avalduvad haiguse tunnused alles üle kolme-nelja aasta vanustel lammastel. Haiged lambad kurtuvad, muutuvad nõrgaks, ei suuda karjaga sammu pidada, hingeldavad. Edasi haigusnähud süvenevad. Loomad hingeldavad ka rahuolekus ja eelistavad lamada. Hingamine on raske, ninasõõrmed laiali, pea liigub hingamise rütmis, harva esineb köha. Palavik puudub. Tiinetel uttedel võib tekkida abort või sünnivad elujõuetud järglased. Surm saabub lämbumise tagajärjel.

Haiguse närvivormi haigestuvad üle kahe aasta vanused lambad. Haiguse esimesteks tunnusteks on nõrkus, karjast maha jäämine. Haigetel lammastel täheldatakse mokkade värisemist jooksmisel, pea ebaloomulikku hoiakut, tagakeha nõrkust. Loomad komistavad tihti ja vahel kukkuvad. Tagakeha halvatus süveneb, kusjuures üks jäse võib olla enam tabandunud. Vahel täheldatakse näolihaste tõmblusi.Tagajäsemete halvatuse tõttu pole loom enam võimeline seisma. Haige looma üldseisund halveneb kiiresti, kuid vahel võib täheldada ka ajutist paranemist. Haiguse nähud närvivormi korral võivad kesta kuni aasta.

Lammaste ja kitsede rõuged on väga nakkav, ägedalt kulgev lammaste ja kitsede haigus, mis iseloomustub naha ja limaskestade mädavillilise lööbega.

Haigust põhjustab valdavalt kitsede rõugeviirus ning harvem lammaste rõugeviirus, mis mõlemad kuuluvad Poxviridae sugukonda Capripoxvirus perekonda.

Eestis pole lammaste ja kitsede rõugeid diagnoositud. Haigus esineb enamikus Aafrika ja Lähis-Ida riikides.

Tavatingimustes on need viirused liigile omased.

Harva on kitsede rõugeviirus põhjustanud kahjustusi ka küülikutel, põhjapõtradel ja inimesel. Inimene ei haigestu lammaste rõugetesse, kuid Rootsis isoleeritud kitsede rõugeviirus põhjustas haigete kitsedega kokkupuutunud inimeste kätel rõugelaadset löövet.

Haiguse levikuteed

Haigus levib piisknakkusena otsese kontakti korral loomaga, kellel on limaskestadel haavandunud sõlmjad moodustised. Enne sõlmjate moodustiste tekkimist viiruse ülekannet ei toimu. Nakatumine võib toimuda ka nahakriimustuse kaudu. Viiruse ülekanne võib toimuda ka saastunud seadmete, sõidukite, sööda, allapanuga. On täheldatud ka levikut putukate vahendusel (väike roll).

Nakatunud loom eritab haiguse tekitajat haavandunud sõlmjate moodustiste (enne kärbumist), sülje, silma- ja ninaeritiste, piima, uriini ja roojaga. 

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Vaata lisaks Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehte.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Lammaste rõugete puhul esineb suuri erinevusi eri tõugude haigestumise raskusastme vahel, eriti raske on haiguse kulg peenvillalammaste hulgas. Tallede suremus võib olla 50-80%.

Rõugeviirusesse nakatumise iseloomulikeks muutusteks on:

• palavik ( tavaliselt 40º - 42ºC, 4-7 päeval peale nakatumist)
• hingeldamine, loidus;
• silmalaugude turse, pisaratevool, valguskartus, silma sidekesta põletik, nina limaskesta põletik  (algul vesine, hiljem mädane);
• lümfisõlmede suurenemine;
• nahakahjustused (1-2 päeva peale palavikku) eelkõige villavabadel aladel - kaela- ja kubemepiirkond, silmalaud, lahkliha, munandikott, udar. Rõugekahjustustele on iseloomulik väljakujunemine staadiumitena:
• punaste laikude (2-3 cm diameetriga) väljakujunemine algab 1-2 päeva peale palaviku teket;
• 1-2 päevaga laigud tihkenevad, tekivad sõlmekesed, mida ümbritseb punane ääris – paapulid, mis võivad korbastuda, areneda villideks.

Kitsedel kulgeb protsess kiiremini, kui lammastel. Haigus tabandab kitsesid sõltumata east, soost ja tõust, kuid raskemini haigestuvad siiski noorloomad, piimaandvad ja eakad loomad.

Haiguspuhangud ei ole seotud aastaajaga. Haigestumus jääb tavaliselt 70-90% vahele, suremus 5-10%, esmase haiguspuhangu, haiguse levikupiirkonda juurdetoodud loomade ja noorloomade tabandumise korral võib olla kuni 100%.

Rift Valley palavik on veiste, kitsede, lammaste, ulukmäletsejaliste, antiloopide ja gnuude ning mitmesuguste näriliste nakkuslik viirushaigus. Haiguse peiteaeg on kuni 30 päeva.

Haigus kulgeb palavikuga, isutusega, abortidega ja noorloomade kõrge suremusega. Kitsedel, lammastel kulgeb haigus oksendamisega ja nõre eritumisega ninast, veistel esineb tugev süljevoolus ja kõhulahtisus.

Inimene on Rift Valley palavikule väga vastuvõtlik ning nakatub otsesel kontaktil looma eritisega, verega, koega või lihaga, samuti levib nakkus inimesele sääskede vahendusel. Inimestel on täheldatud gripilaadseid sümptomeid.

Haigus on levinud Aafrikas ja Lähis-Idas.

Eestis ei ole seda haigust diagnoositud.

Haiguse levikuteed

Rift Valley palavik levib verd imevate sääseliste vahendusel, kelle organismis viirus paljuneb. Metsasääse perekonda (Aedes) kuuluvad sääselised on nakkuskandjad. Aafrika ahvidel ja koduloomadest lihasööjatel võib esineda mööduv vireemia.

Viirus on väliskeskkonnas kuivanud eritises ja leeliselises keskkonnas väga vastupidav ning raskesti inaktiveeritav desinfektsioonvahendite abil.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

• vastsündinud või alla 2 nädalastel talledel:
  • palavik 40-42 ºC (taandub enne surma)
  • isutus, nõrkus, loidsus
  • valu kõhu piirkonnas
  • kiirenenud hingamine
  • surm 24-36 tunni jooksul alates nakatumisest
• üle 2 nädalastel ja täiskasvanud lammastel:
  • äkksurm ilma nähtavate kliiniliste tunnusteta (sagedamini täiskasvanud lammastel)
  • palavik 41-42º C
  • isutus, nõrkus, loidsus
  • kiirenenud hingamine
  • oksendamine, verine või vinav kõhulahtisus
  • mädane eritis ninast
  • tiinetel uttedel abort kuni 100%
• kitsedel on täiskasvanud lammastel esinevad sümptomid

Inimestel on täheldatud gripilaadseid sümptomeid.

Suu- ja sõrataud on ägedalt kulgev, väga nakkav kodu- ja uluksõraliste viirushaigus, mida iseloomustab haavanduvate villide teke suuõõne ja keele limaskestas, ninal, sõravahes ja udaral, vahel ka, eriti noorloomadel, raske südamelihase ja skeletilihaste degeneratsioon. Suu- ja sõrataudile on vastuvõtlikud peamiselt veised, aga ka sead, lambad, kitsed ja paljud uluksõralised.

Haigus on levinud Aafrikas, Kaug-Idas, mitmes Aasia riigis. Eesti on hetkel suu- ja sõrataudi vaba.

Haiguse levikuteed

Viiruse levitajaks on haiged või varjatult viirusekandjad loomad. Viiruse eritumine organismist sülje, piima, rooja ja uriiniga algab umbes neli päeva enne haiguse tunnuste tekkimist ja võib jätkuda veel mitme kuu jooksul pärast looma terveks saamist. Sead võivad nakatuda haigustekitajaga saastunud jäätmeid süües. Viirus levib ka õhu kaudu.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.
Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

• palavik;
• lonkamine;
• kergekujulised haavandid suus;
• villid sõravahes ja suuõõnes võivad jääda märkamatuks;
• tunnuseks on piima andmise lakkamine lüpstavatel lammastel/kitsedel;
• noorloomade surm võib olla ilma haiguse tunnusteta.

Veiste katk on väga nakkuslik, ägedalt kulgev veiste viirushaigus, mis iseloomustub vere mürgistuse, limaskestade põletiku ja suure suremusega.

Haigusele on vastuvõtlikud kodusõralised, eelkõige veised ja pühvlid. Väikemäletsejalised haigestuvad harva. Viirus levib saastunud sööda, allapanu, transpordivahendite ja inimese vahendusel.

2011. aastal kuulutas Maailma Loomatervishoiu Organisatsioon, et veiste katk on maailmast tõrjutud.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Üliägeda vormi korral (väga vastuvõtlike loomade ja noorte loomade puhul):

• palavik (40-41,7º C), limaskestade kahjustumine
• suremus 2-3 päeval peale palaviku teket

Ägeda (klassikalise) vormi korral:

• palavik (40-41,3º C), loidus, piimatoodangu järsk langus, isutus
• seroossed kuni limas-mädased kahjustuse suuõõnes ja ninal
• põletik silmas, ülitundlikkus valgusele
• suurenenud süljevool
• kõhulahtisus, roe vesivedel, tume, sisaldades lima, verd
• kiire veetustumine, suremus 6-12 haiguspäeval