Kalade ja vähkide haigused

Allpool on ülevaade kalade ja vähkide haigustest.

Viiruslik hemorraagiline septitseemia on mitte-eksootiline veeloomataud, mille tekitajaks on sugukonna Rhabdoviridae perekonda Novirhabdovirus kuuluv viirus.

Viirust esineb peamiselt lõhilaste sugukonna kaladel nagu heeringas, siig, harilik haug, kilttursk, vaikse ookeani tursk, tursk, idalõhe, vikerforell, luts, jõeforell, harilik kammeljas ja harjus. Vikerforellid on eriti vastuvõtlikud ja haigestuvad tavaliselt esimesel eluaastal, sügisel ja talvel.

Massiline suremus erinevates vanusegruppides on kuni 5-90%. Väiksed vikerforellid (0,3-3 g) on eriti tundlikud, suremus kuni 100%.

Peiteperiood on 7-15 päeva.

Haigus on maailmas laialt levinud (seda on diagnoositud Euroopas, Põhja-Ameerikas, Jaapanis). Eestis on viirusliku hemorraagilise septitseemia juhtumeid diagnoositud selle sajandi jooksul mitu korda. 2002.aastal diagnoositi Eestis üks VHS juhtum ja  2011.aasta lõpus - kaks juhtumit.

Haiguse levikuteed

Haigestumine toimub üldjuhul, kui vee t on 4° kuni 14° C .Soojal ajal on haiguse kulg üldjuhul latentne, kuid halbades  tingimustes võib esineda kliiniliste tunnustega haiguspuhanguid ka 15-20°C  juures. Madal vee t (1-5°C ) tavaliselt põhjustab pikema taudi kulu koos madala päevase, kuid suure kogunenud suremusega.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest (suurenenud suremus, kliinilised tunnused) tuleb teavitada veterinaararsti.

Vaata lisaks Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehte.

Haigusele iseloomulikud tunnused
  • naha tumenemine;
  • punnsilmsus;
  • kõhu ümbermõõdu suurenemine;
  • päraku väljasopistumine;
  • lõpuste aneemia;
  • uimede lagunemine;
  • liikumishäired  st kala pöörleb ümber oma pikitelje (närvisüsteemi kahjustus);
  • söödast loobumine;
  • reaktiivsuse vähenemine.

Ägeda vormi korral on  verevalumid lihaskoes, neeru ja maksa väärastus ning suur suremus.

Kroonilise vormi korral esineb  lõpuste aneemiat ja naha tumenemist. Suremus ei ole suur.

Karpkalade herpesviroos on mitte-eksootiline veeloomataud, mida on diagnoositud USA-s, Euroopas ja Aasias. Eestis ei ole karpkalade herpesviroosi diagnoositud. Taudi tekitajaks on Herpesviridae sugukonda kuuluv viirus.

Haigusele vastuvõtlikud kalaliigid on harilik karpkala ja sasaan. Kuldkala ei haigestu ja ei ole nakkusekandja.

Noorkalad on taudile vastuvõtlikumad.

Haigestumine toimub 16-25° C vee juures. Haigustemist iseloomustab suur suremus.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest (suurenenud suremus, kliinilised tunnused) tuleb teavitada veterinaararsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused
  • uimasus,
  • kala koguneb vee sissevoolu ja tiigi servade juurde ja ahmib õhku veepinnal,
  • korrapäratud liigutused või hüperaktiivsus,
  • naha kahvatus või tumenemine,
  • haavandid,
  • katted ja lima nahal ja lõpustel,
  • lõpuste veritsus, kahvatus ja nekroos, punased ja valged katted lõpustel,
  • sisse vajunud silmad,
  • verevalumid nahal ja uimedel.

Kalade vereloomeorganite infektsioosne nekroos on mitte-eksootiline veeloomataud, mille tekitajaks on Rhabdoviridae perekonda Novirhabdovirus kuuluv viirus.

Viirus paljuneb kala veresoonte ja vereloomeorganite endoteeliumis ja neerurakkudes.

Haigust levitati Põhja-Ameerikast Euroopasse ja Aasiasse. 2018.aastal diagnoositi haigust esmakordselt ka Eestis (kahes kalakasvanduses).

Vastuvõtlikud on järgmised kalaliigid:

  • keta
  • kisutš
  • sima ehk masu
  • vikerforell ehk teraspea-forell
  • nerka
  • gorbuuša
  • tšavõõtša
  • atlandi lõhe

Noorkala on vastuvõtlikum. Haiguse arenemisel on olulised stressitegurid. Kliinilised tunnused ilmnevad vee temperatuuril 8-15°C.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused
  • kalade liikumise vähenemine või hüperaktiivsus,
  • liikumishäired,
  • naha tumenemine,
  • verevalumid kõhul ja silmades,
  • valge väljaheide,
  • harvemini astsiit (kõhu ümbermõõdu suurenemine) ja punnsilmsus.
  • ellujäänutel võib tekkida skolioos.

Ägeda vormi puhul on suremus 90-95%, eriti noorkala seas.

Lõhilaste infektsioosne aneemia on mitte-eksootiline veeloomataud, mille tekitajaks on Orthomyxoviridae sugukonda kuuluv viirus.  Lõhilaste infektsioosse aneemia patogeenseks tüveks peetakse: liigi Isavirus(ISAV) genotüüp HPR-puudulik.

Haigust on esinenud Norras, Kanadas, Suurbritannias, USA-s ja Iirimaal. Hetkel on Euroopa Liidu Liikmesriigid, sh Eesti tunnistatud taudivabaks lõhilaste infektsioosse aneemia patogeense tüve suhtes.

Viirusele vastuvõtlikud on vikerforell, Atlandi lõhe ning jõe- ja meriforell.

Suremus on varieeruv, võib ulatuda  kuni 90 %-ni.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest (suurenenud suremus, kliinilised tunnused) tuleb teavitada veterinaararsti.

Vaata lisaks Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehte.

Haigusele iseloomulikud tunnused
  •   söödast loobumine,
  •   liikuvuse vähenemine, veepinnal kogunemine ja õhu ahmimine,
  •   kahvatud lõpused,
  •   astsiit (kõhuvesitõbi),
  •   sisse vajunud silmad,
  •   täppverevalumid silma esikambris,
  •   harvemini esinevad verevalumid kõhunahal ja soomuste turse.

Lahangutel leitakse:

  •   siseorganite aneemia ja verevalumid,
  •   kollakas-punane vedelik kõhuõõnes, tumepunane soolestiku limaskest,
  •   tumepunased ja ümarate servadega maks, põrn, tumepunased tursega neerud.

Viiruslik valgelaiksus on mitte-eksootiline veeloomataud, mis võib esineda kõikidel seltsi Decapoda kuuluvatel koorikloomadel (sealhulgas võib esineda ka jõevähil). Tekitaja on valgelaiksuse viirus.

Vastuvõtlikud on kõik mere- ja mageveekoorikloomad sh krevetid, krabid, vähid ja homaarid.
Tegemist on nn sooja vee haigusega. Haiguse tekitaja on võimeline elama 30 päeva 30°C merevees.

Kõik koorikloomad on potentsiaalselt vastuvõtlikud igal eluetapil. Stressifaktorid mõjutavad haiguse ilmnemist (näiteks kiired muutused merevee soolsuses). Veetemperatuuril on sügav mõju haiguse  väljendusele ning vee keskmine temperatuur vahemikus 18°C ja 30°C soodustab viirusliku valgelaiksuse puhanguid.

Taud on levinud Hiinas, Jaapanis, Koreas, Lõuna-Ida Aasias, Lõuna-Aasias, Indias, Vahemeres, Ameerikas. Eestis ei ole viirusliku valgelaiksust jõevähkidel diagnoositud. Arvatakse, et haiguse levik Eestis on vähetõenäoline külmema kliima tõttu.
 

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest (suurenenud suremus, kliinilised tunnused) tuleb teavitada veterinaararsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused
  • valged laigud kestal (ebajärjekindlad);
  • söömise lõpetamine;
  • koorikloomad kogunevad tiigi servale ja veepinna lähedale;
  • värvuse varieerumine.

Peale kolme viimase tunnuse ilmnemist on kõrge suremus (kuni 100%).

Vähikatku tekitaja on seenetaoline mikroorganism (oomütseet) Aphanomyces astaci. Vähikatk omab väga olulist mõju vähimajandusele.

Nakatumine toimub zoospooride kaudu või liigikaaslase söömisel.
Katkuseen kahjustab vähkide närvisüsteemi.

Haigus on Euroopa vähiliikidele, sh jõevähile, enamasti surmav. Ameerikast pärit vähi võõrliigid ise on katku suhtes peaaegu immuunsed ja kannavad haigust edasi. Vähikatku diagnoositakse paljudes Euroopa riikides, sh Soomes, Rootsis, Norras.

Eestis saab vähikatku (alates 2010. a.) kindlaks teha molekulaargeneetiliste meetoditega Eesti Maaülikooli VLI vesiviljeluse õppetooli geneetika laboris. Viimasel aastakümnel on tuvastatud Eestis mitmed vähikatku juhtumid, mis põhjustasid loodusliku jõevähi populatsiooni kadumist (nt. tuvastati vähikatku 2010. a Võrumaal, Pärlijões ja 2018. a Saaremaal, Karujärves).
 

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Tõrjeks on katku leviku tõkestamine st vähkide ühest veekogust teise viimise vältimine ja vähipüügivahendite desinfitseerimine.

Haiguse kahtlusest ning vähkide suurenenud suremusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Rohkem infot jõevähi ja teda ohustavate võõrvähiliikide kohta on leitav Maaülikooli voldikust: Eesti Maaülikooli Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi kalakasvatuse osakonna poolt välja antud trükised

Haigusele iseloomulikud tunnused
  • vähi käitumine muutub (ta liigub kangetel jalgadel);
  • vähk on väljas ka päeval;
  • tema reaktsioonid on muutunud.

Viimati uuendatud 24.03.2021