Karusloomade haigused

Allpool on ülevaade karusloomade haigustest.

Marutaudi kohta vaata siit.

Tulareemia ehk jäneste katk on näriliste, kodu- ja ulukloomade, lindude ja inimese nakkushaigus, mida iseloomustavad palavik, veremürgitus, kõhulahtisus, mädaprotsessid lümfisõlmedes ja siseelundites, abordid ja kesknärvisüsteemi häired.

Haiguse peiteaeg on 1-9 päeva.

Haiguse levikuteed

Looduslikes tingimustes haigestuvad sagedamini närilised: jänesed, hiired, vesirotid, hamstrid. Tulareemiatekitaja peamiseks looduslikuks reservuaariks on närilised ja mitmed verdimevad putukad. Haiged loomad eritavad haigustekitajat uriini ja roojaga, nakatumine toimub suu kaudu tekitajaga saastunud sööda või joogivee tarbimisel, hingamisteede vahendusel ning putukate torkehaavade vahendusel. Haiguspuhanguid registreeritakse kõige sagedamini kevad-, suve- ja sügiskuudel. Tekitaja püsib haige looma organismis pikka aega.

Karusloomad haigestuvad tulareemiasse haigete loomade liha või tapajäätmete söötmisel.

Lisainfo

Haiguse ennetamisel on olulisel kohal näriliste hävitamine ja loomade töötlemine putukatõrje vahenditega.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haigus võib kulgeda ka ilma kliiniliste tunnusteta. Närilistel tekib ägeda kulu korral veremürgitus, palavik ja hingeldus ning loom sureb 4. – 13. haiguspäeval. Kroonilise kulu korral loom kõhnub, lümfisõlmed on turses.

Karusloomadel kulgeb haigus ilma kliiniliste tunnusteta, täheldatakse ainult progresseeruvat kõhnumist.

Koerte katk on väga nakkuslik viirushaigus, mida iseloomustub palavik, hingamisteede ja seedetrakti põletik, silmapõletik, kopsupõletik, nahalööve ja närvinähud.

Koerte katkuviirus on patogeenne paljudele koerlastele, kärplastele, pesukarulastele.

Haigusele on eriti vastuvõtlikud kõikide loomaliikide kutsikad ja noorloomad, täiskasvanud haigestuvad umbes 2-5 korda harvemini.

Haiguse peiteaeg on 3-7 päeva või kauem.

2019 aasta lõpust senini Eesti eri piirkondades diagnoositud nii koertel kui rebastel taas mitmeid koerte katku juhtumeid.

Haiguse levikuteed

Nakkusallikaks on haiged loomad, kes eritavad tekitajat juba peiteajal ning ka peale haiguse läbi põdemist. Viirus eritub organismist ninanõre, pisarate, väljahingatava õhu, uriini ja roojaga. Viirus võib edasi kanduda ka saastunud esemete, riiete, söödaga.

Lisainfo

Haiguse ennetamiseks on olemas vakstiin.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada loomaarsti.

Vaata lisainfot ka Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehelt.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haigust iseloomustab kahe faasiline palavik. Esimene palavik (39,5 – 41, 0 °C) kestab 8-48 tundi. Seejärel palavik langeb mõneks päevaks ja järgneb uus palavikuhoog. Haiged loomad on isutud, uimased, värisevad, ninapeegel on kuiv.

Kulu järgi eristatakse ägedat, alaägedat või kroonilist. Tabanduva organsüsteemi alusel eristatakse kopsu-, soole-, närvi- ja segavormi.

  • Kopsuvormi korral eritub ninast limast nõret, mis hiljem muutub mädaseks. Eritise kuivamisel tekivad ninaavade ümber koorikud. Loom hingab läbi suu, aevastab, köhib ning kratsib käppadega nina. Silmanurgast eritub algul ilmast, hiljem mädast nõret, mille kuivamisel silmalaud kleepuvad.
  • Soolevormi korral haiged loomad oksendavad, neil on vahelduv kõhulahtisus.
  • Paljudel juhtudel kulgeb katk närvivormina, mis võib tekkida nii iseseisva vormina kui ka soole- ja kopsuvormi tüsistusena. Haigetel loomadel vaheldub loiduse seisund erutusega, esinevad üksikute lihasrühmade krambid, liigutused on koordineerimatud, esinevad epilepsiahood.
  • Nahavormi korral tekib villiline lööve reite sisekülgedel, kõrvadel, kõhuseinal, suu ja nina piirkonnas. Villide lõhkemisel tekivad pruunid korbad. Minkidel võivad esineda käppade turse. Karvkate muutub tuhmiks ja kuivaks. Vahel võivad täiesti terved loomad ootamatult surra, sellele eelnevad krambihood.

Naaritsate nakkav entsefalopaatia on naaritsatel esinev haigus, mida iseloomustab kurnatus, kõhnumine ja närvinähud ning surmlõpe.

Peiteaeg on 7-9 kuud (mõnikord ka kuni aasta) ning kliiniliselt haigestuvad üle aasta vanused loomad.

Haiguse levikuteed

Haiged loomad eritavad haigustekitajat roojaga, loomad nakatuvad suukaudselt. Haigus puhkeb sagedamini suvel ja sügisel.

Lisainfo

Oluline on vältida haigete loomade karja toomist ning lammastelt ja veistelt pärinevate toorete saaduste söötmist naaritsatele.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haiguse esimestes tunnusteks on isu vähenemine ja kaalulangus. Samuti muutub looma käitumine. Loomad jooksevad mööda puuri, teevad ringe ja hammustavad oma saba. Emasloomad muutuvad ükskõikseks oma poegade vastu. Väljaheiteid võib leida mitte ainult puuri nurgast, kuhu loomad on harjunud tegema, vaid kogu puuri põrandalt. Loomad proovivad sööta võtta, kuid ei suuda seda neelata ja puistavad laiali. Loomad on ülierutuvad, nende keha on jäik, esinevad krambid, unisus, hirmutunne. Saba meenutab selga heidetud „oravasaba“.

Naaritsate aleuudihaigus on nakkav viirushaigus, mida iseloomustab süvenev kõhnumine ning veritsevad haavandid igemete, mokkade ja nina limaskestadel.

Haiguse peiteaeg on 6-150 päeva, sagedamini 10-15 päeva.

Haiguse levikuteed

Haiged loomad eritavad viirust sülje, rooja ja uriiniga. Nakatumine toimub sagedamini suguteede kaudu loomade paaritamisel, harvemini suu kaudu, läbi hingamisteede või hammustustega. Viirus võib levida ka verd imevate putukate vahendusel või saastunud söödaga.

Lisainfo

Haiguse ennetamiseks on oluline vältida haigete loomade karja sissetoomist.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haiguspuhangu alguses täheldatakse üksikuid haigusjuhte. Esimeseks tunnuseks on loomade kõhnumine normaalse toitumise juures. Väljaheidetest leitakse seedumata söödaosi. Haiged loomad on loiud, liiguvad vähe, palavik, limaskestad muutuvad kahvatuks. Esinevad nina- ja suuverejooksud. Väljaheited muutuvad tökatitaoliseks. Janu on suurenenud. Mõnikord täheldatakse närvinähte, halvatusi. Tiinetel loomadel võib tekkida abort. Haiguspuhangu ajal ei avaldu kõikidel loomadel kliinilised tunnused ühesugusel määral, vahel kulgeb haigus ka ilma kliiniliste tunnusteta.

Viimati uuendatud 29.12.2020