Sigade Aafrika katk on ägedalt kulgev kodu- ja metssigade viirushaigus, mis iseloomustub palaviku, verejooksu, põletikuliste muutustega mitmesugustes elundites ja suure suremusega.
Sigade Aafrika katk on laialdaselt levinud nii kodu- kui metssigadel mitmes riigis. Euroopas on haigust 2020. aastal diagnoositud mitmes riigis, näiteks Saksamaal (metssiga), Lätis (kodusiga, metssiga), Leedus (kodusiga, metssiga), Rumeenias (kodusiga, metssiga). Väljaspool Euroopat on haigust diagnoositud näiteks Venemaal, Koreas, Hiinas, Indias.
Haiguse peiteperiood on tavaliselt 3-15 päeva (maksimaalselt 40 päeva), ägeda vormi korral 3-4 päeva.
Haiguse levikuteed
Viirus levib otsesel kontaktil haige loomaga, kaudsel kontaktil (nakatunud liha sisaldavate söödajäätmete söötmisel, puukide (vastavaid liike Eestis looduslikult ei esine), sõiduvahendite, sisseseade, riiete vahendusel).
Haiged loomad eritavad viirust kõigi eritistega. Ägedast ja kroonilisest infektsioonist paranenud loomad võivad jääda püsivalt viiruse kandjateks.
Vaata lisaks ka Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehelt.
Haigusele iseloomulikud tunnused
Ägeda vormi korral:
- palavik üle 40 °C (41-42°C);
- sigade kobarasse kogunemine, isutus, loidus, naha sinakaks muutumine ja liigutuste koordineerimishäired 24-48 tundi enne surma
- kiire pinnapealne hingamine, köha, hingamisraskused
- silmapõletik koos nõre eritumisega
- tiinetel loomadel abordid
- vahel oksendamine ja (verine) kõhulahtisus
- verevalumid nahas, kõrvade laiguliseks muutumine
- surm 6-13 päeva jooksul (või kuni 20 päeva jooksul)
- surevus sageli kuni 100%
Alaägeda vormi korral:
- kliinilised tunnused avalduvad nõrgemini: kerge palavik, vähenenud isu, loidus
- tiinetel emistel abort
- haiguse kestvus 5-30 päeva
- surevus madalam kui ägeda vormi korral, surm saabub 15-45 päeva jooksul
Kroonilise vormi korral:
- hingamisteede põletik
- abordid, artriidid, liigeste turse, kasvupeetus
- tursed jäsemetel, näo ja alalõuapiirkonnas
- haavandid nahas või naha nekroos
- ebaregulaarne kehatemperatuuri tõus
- surevus madal
Üliägeda vormi korral saabub äkksurm väheste kliiniliste tunnustega.
Trihhinelloos ehk keeritsusstõbi on liha- ja kõigetoidulistel loomadel, mereimetajatel, hobustel, lindudel ja inimesel täiskasvanuna peensooles ja vastsena lihaskoes parasiteerivate Trichinella perekonna ümarusside tekitatud haigus. See kulgeb loomadel valdavalt ilma märgatavate haiguse tunnusteta. Inimesed põevad intensiivse nakkuse korral raskelt, on surmajuhtumeid.
Keeritsussid parasiteerivad kodu- ja metssigadel, koertel, kassidel, karusloomadel, ilvestel, rebastel, kährikutel, huntidel, mäkradel, rottidel jpt loomadel ning inimesel. Neid on leitud ka vaaladel, hüljestel jt mereimetajatel ning hobustel ja lindudel. Keeritsusside peremeeste loetelus on üle 130 loomaliigi.
Täiskasvanud keeritsussid asuvad peensoooles, vastsed vöötlihastes. Vastsete meeliskohad on vahelihas, keel, mälumislihased, roietevahelised lihased, säärelihased.
Haiguse levikuteed
Loomad ja inimene nakatuvad tavaliselt teiste lihasööjate ja kõigesööjate keeritsussivastseid sisaldavat toorest või vähekuumutatud liha süües. Eestis on inimesed nakatunud ja haigestunud metssea-, karu-, mägra- ja kodusealiha söömisel.
Lisainfo
Trihhinelloosi uurimiseks kasutatakse tehisseede meetodit.
Nakatumise vältimiseks ei tohi süüa toorest või vähetöödeldud (kuumutatud, soolatud, suitsutatud, külmutatud) lihast valmistatud roogasid.
Haigusele iseloomulikud tunnused
Loomadel ei ole haiguse tunnused tavaliselt märgatavad. Ainult väga tugeva nakkuse korral ilmnevad sigadel nädal pärast nakatumist järgmised tunnused: kõhulahtisus, oksendamine, mälumishäired. Kolme nädala pärast tekib kange kõnnak, loomad lebavad palju, lihaste katsumisel on neil valus, hingamine on pinnapealne ja raskendatud, samuti on palavik ja lautursed.
Koerakutsikatel ja kassipoegadel võib esineda kõhulahtisust ja oksendamist.
Inimesel kulgeb haigus tihti raskelt ja võib lõppeda surmaga.
Põistangtõbi e ehhinokokoos on Echinococcus perekonda kuuluvate paelusside poolt põhjustatud parasitaarhaigus.
Täiskasvanud paelussid parasiteerivad kiskjatel (rebane, kährikkoer, koer, kass hunt jm). Vastsena parasiteerivad Ehhinokokid nn vaheperemeesteks olevate taime- ja kõigetoiduliste loomade (hiired jt väikeimetajad, aga ka veised, lambad, sead jm) organismis. Üksikjuhtudel võib vaheperemeheks olla ka inimene.
Kuigi põistangtõbi on levinud üle maailma, on inimesel Eestis diagnoositud ehhinokokoosi üksikjuhtudel: viimase 20ne aasta jooksul 5 korral, neist kaks inimest said nakkuse väljaspool Eestit. Seega on inimese põistangtõppe nakatumise tõenäosus Eestis väga väike.
Samas näitavad vähesed olemasolevad andmed ehhinokokkide levimuse kohta Eestis, et põistangtõbi on meie kiskjaliste hulgas üsna levinud.
Haiguse levikuteed
Mõne millimeetri pikkused täiskasvanud paelussid parasiteerivad põhiperemeheks olevate lihatoiduliste loomade (rebane, hunt, koer, kass) peensooles. Lihatoiduliste loomade väljaheidetega satuvad ehhinokokkide munad väliskeskkonda. Parasiidi munade, mis võivad väliskeskkonnas püsida nakatumisvõimelistena kuid, sissesöömisel nakatuvad vaheperemeesteks olevad loomad. Lõpp-peremeesteks olevad lihatoidulised loomad nakatuvad vaheperemeeste elundeid süües.
Inimeste nakatumine toimub parasiidi munadega saastunud käte vahendusel (näiteks nakatunud kodulooma silitades) või saastunud toidu tarbimisel.
Lisainfo
Nakatumise vältimiseks:
- Vii regulaarselt, vastavalt loomaarstilt saadud juhtnööridele, oma lemmikloomadel läbi ennetav ussivastane tõrje!
- Peale loomadega kokku puutumist pese hoolikalt käsi!
- Väldi suurtes kogustes pesemata metsa-andide söömist!
- Keeda enne tarbimist looduslikest veekogudest võetud vett! Kuumtöötlemisel parasiitide munad hävivad.
- Pärast metsaskäiku pese esimesel võimalusel käed vee ja seebiga puhtaks!
Haigusele iseloomulikud tunnused
Lihatoidulistel loomadel kulgeb haigus kergelt, sageli haigustunnuseid ei esinegi.
Vaheperemeesteks olevatel loomadel (sh inimesel) kulgeb ehhinokokoos sageli raskekujuliselt (vahel lõppeb surmaga), sest parasiidi munadest kooruvad vastsed tungivad läbi sooleseina teistesse organitesse (sageli maksa, ka kopsu, ajju) ning tekitavad iseloomulikke kasvajataolisi põisjaid moodustisi.
Sigade klassikaline katk on väga nakkuslik sigade viirushaigus, mis iseloomustub ägeda kulu korral veremürgistusega, alaägeda ja kroonilise kulu korral aga soole- ja kopsupõletikuga.
Sigade klassikalise katku peiteperiood 2-14 päeva. Haiguse kliinilised tunnused on väga muutlikud ja need võib segi ajada mitme teise haiguse tunnustega. Sümptomite raskus sõltub peamiselt loomade vanusest ja viiruse virulentsusest. Nooremad loomad põevad haigust tavaliselt raskemalt kui vanemad loomad. Vanemate aretussigade hulgas on nakkuse kulg sageli kerge või isegi subkliiniline.
2020. aasal diagnoositi sigade klassikalist katku Venemaal, Jaapanis ja Brasiilias. Eestis registreeriti viimane sigade klassikalise katku puhang 1994. aasta jaanuaris Viljandimaal.
Haiguse levikuteed
Viiruse looduslikeks allikateks on ainult kodusiga ja metssiga. Nakkusallikaks on haiged ning haiguse läbipõdenud sead. Organismist eritatakse viirust nina- ja silmaeritiste, uriini ja roojaga algab juba haiguse peiteperioodil. Viiruse levitajateks on haigete loomade lihakehad, tapajäätmed, korjused, kahjutustamata köögijäätmed ja viirusega saastunud söödad, inventar, riided. Viirus levib ka aerogeenselt lühikese vahemaa taha. Transplantsentaarse infektsiooni korral võivad põrsastel tekkida kaasasündinud abnormaalsused, varjatud nakkusega põrsad. Nakatumise teed: suu kaudu (kõige tavalisem), kontaktil konjunktiivi või limaskestadega, nahavigastuste kaudu, kunstlikul seemendamisel.
Vaata lisaks ka Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehelt.
Haigusele iseloomulikud tunnused
Ägeda kulu korral:
- loidus, palavik 41,5-42°C (täiskasvanud sigadel ei pruugi see ületada 39,5°C)
- silmapõletik koos eritisega
- vahelduvad krambid
- seedetrakti ja/või respiratoorne haigestumine (sekundaarsed)
- kobarasse kogunemine
- täpp- ja laikverevalumid nahas, kõrvade laiguliseks muutumine, sinakas nahk
- liikumise koordineerimatus, apaatsus, letargia, isutus
- surmlõpe 5-15 haiguspäeval, põrsaste suremus kuni 100%
Võõrdepõrsastel ja nuumikutel esineb sigade klassikaline katk sageli ägedal kujul. Esialgsed tunnused on anoreksia, letargia, palavik, silmapõletik, hingamisraskused ning kõhukinnisusele järgnev kõhulahtisus.
Taudile omane nahaverejooks esineb tavaliselt kõrvades, saba juures, kõhupiirkonnas ja jäsemete sisekülgedel teise ja kolmanda nädala jooksul pärast nakatumist kuni surmani.
Kroonilise kulu korral:
- depressioon, vahelduv isu, palavik (mitte kõigil sigadel), kuni kuu kestev kõhulahtisus
- näiline paranemine, kuid siiski surmlõpe
- kaasasündinud värisemine, nõrkus
- nädalaid või kuid kestev kängumine ja surmlõpe
- vahelduv palavik ja isutus
- embrüonaalne suremus, loodete mumifitseerumine, surnultsünd
- abort (harvaesinev)
- tüüpilist nahaverejooksu ei esine
Osadel sigadel, eriti täiskasvanud loomadel, võivad esineda atüüpilised haigustunnused.
Koerte katk on väga nakkuslik viirushaigus, mida iseloomustub palavik, hingamisteede ja seedetrakti põletik, silmapõletik, kopsupõletik, nahalööve ja närvinähud.
Koerte katkuviirus on patogeenne paljudele koerlastele, kärplastele, pesukarulastele.
Haigusele on eriti vastuvõtlikud kõikide loomaliikide kutsikad ja noorloomad, täiskasvanud haigestuvad umbes 2-5 korda harvemini.
Haiguse peiteaeg on 3-7 päeva või kauem.
2019 aasta lõpust senini Eesti eri piirkondades diagnoositud nii koertel kui rebastel taas mitmeid koerte katku juhtumeid.
Haiguse levikuteed
Nakkusallikaks on haiged loomad, kes eritavad tekitajat juba peiteajal ning ka peale haiguse läbi põdemist. Viirus eritub organismist ninanõre, pisarate, väljahingatava õhu, uriini ja roojaga. Viirus võib edasi kanduda ka saastunud esemete, riiete, söödaga.
Lisainfo
Haiguse ennetamiseks on olemas vakstiin ning koerte ennetav vaktsineerimine katku nakatumisse vältimiseks on soovitatav.
Haigusele iseloomulikud tunnused
Haigust iseloomustab kahe faasiline palavik. Esimene palavik (39,5 – 41, 0 °C) kestab 8-48 tundi. Seejärel palavik langeb mõneks päevaks ja järgneb uus palavikuhoog. Haiged loomad on isutud, uimased, värisevad, ninapeegel on kuiv.
Kulu järgi eristatakse ägedat, alaägedat või kroonilist. Tabanduva organsüsteemi alusel eristatakse kopsu-, soole-, närvi- ja segavormi.
- Kopsuvormi korral eritub ninast limast nõret, mis hiljem muutub mädaseks. Eritise kuivamisel tekivad ninaavade ümber koorikud. Loom hingab läbi suu, aevastab, köhib ning kratsib käppadega nina. Silmanurgast eritub algul ilmast, hiljem mädast nõret, mille kuivamisel silmalaud kleepuvad.
- Soolevormi korral haiged loomad oksendavad, neil on vahelduv kõhulahtisus.
- Paljudel juhtudel kulgeb katk närvivormina, mis võib tekkida nii iseseisva vormina kui ka soole- ja kopsuvormi tüsistusena. Haigetel loomadel vaheldub loiduse seisund erutusega, esinevad üksikute lihasrühmade krambid, liigutused on koordineerimatud, esinevad epilepsiahood.
- Nahavormi korral tekib villiline lööve reite sisekülgedel, kõrvadel, kõhuseinal, suu ja nina piirkonnas. Villide lõhkemisel tekivad pruunid korbad.
Viimati uuendatud 28.05.2021
