Sigade pidamiseks peab loomapidaja kõigepealt olema registreeritud põllumajandusloomade registris (PRIAs).
Täpsemad juhised leiab: https://www.pria.ee/registrid/alustavale-loomapidajale
Kui loomapidaja või ehitise registreerimisel esitatud andmed muutuvad, tuleb neist muudatustest teavitada PRIAt 5 tööpäeva jooksul.
Sea märgistamine
Siga on identifitseerimisele kuuluv loom.
Kui siga viiakse sellest ehitisest, kus ta sündis, teise ehitisse, tuleb ta märgistada tätoveeringuga või kõrva külge kinnitatud plastikust kõrvamärgiga. Märgistusel on ehitise number, kus siga sündis. Teise ehitisse viimine võib olla seotud nii ostu-müügiga, kinkimisega kui ka sama omaniku teise ehitisse viimisega. Seega peab alati elussea karja toomisel olema loomal märgistus selle ehitise kohta, kus ta sündinud on.
Kui siga viiakse tapamajja, siis peab tal olema tätoveering või kõrvamärk selle ehitise numbriga kust siga tapale saadetakse.
Tätoveeringu all mõeldakse ka nõelhaamriga märgistust. Tätoveering peab sea peal olema kergesti märgatavas kohas.
Seega kui siga läheb tapamajja ehitisest, kus ta sündis, siis peab ta olema märgistatud ehitise numbriga (kas siis tätoveering või kõrvamärk), kus ta sündis (ja kust ta ühtlasi tapale saadetakse), ning kui siga viiakse tapamajja ehitisest, kus ta sündinud ei ole, siis peab tal olema märgistus tätoveeringu või kõrvamärgi näol selle ehitise kohta, kus ta sündis, ning lisaks täiendavalt tätoveering või kõrvamärk selle ehitise numbriga, kust ta tapale saadetakse. Juhul kui siga on enne tapale viimist viibinud mitmes ehitises, siis nende kõikide kohta peab sea peal olema märgistus.
Sea ühest karjast teise liikumise korral peab loomapidaja sellest teavitama PRIAt. Näidisvormiteavitamiseks leiab PRIA kodulehelt. Teavitamist saab teha ka kliendiportaali e-PRIA kaudu.
Sigade arvu kohta andmete esitamine PRIA-le
Seapidaja peab esitama PRIA-le sigade arvu muutusest: kuu viimase kuupäeva seisuga järgneva kuu 5. kuupäevaks. Näiteks kui sigade arv jaanuaris muutus, siis tuleb uus sigade arv teatada 31. jaanuari seisuga 5. veebruariks. Esitada tuleb tegevuskoha registreerimise number ja tegevuskohas peetavate sigade arv tegevuskohtade kaupa.
Lisaks tegevuskoha regsitreerimise numbrile ja tegevuskohas peetavate sigade koguarvule, tuleb 31. detsembri seisuga järgmise kuu 15. kuupäevaks esitada tegevuskohtade kaupa ära järgmiste loomade arvud:
- põrsad;
- kesikud;
- paaritamata nooremised;
- paaritamata emised;
- esimest korda paaritatud emised;
- korduvalt paaritatud emised;
- kuldid;
- 50–80-kilogrammise eluskaaluga nuumsead;
- 80–110-kilogrammise eluskaaluga nuumsead;
- üle 110-kilogrammise eluskaaluga nuumsead.
Andmeid saab esitada kliendiportaali e-PRIA kaudu.
Loomapidaja peab pidama arvestust (paberkandjal või elektrooniliselt) kõikide karjas olevate sigade kohta.
Arvestusse tuleb kirjutada vähemalt:
- karja toomise (sünd, ost) kuupäev;
- karjast välja liikumise (hukkumine, tapmine, kadumine, müük jne) kuupäev;
- sigade arv karjas;
- ehitiste registreerimise numbrid:
- kus sead sündisid;
- kust sead on pärit;
- kuhu sead liikusid.
- sigade müügi korral uue loomapidaja nimi, aadress ja isiku- või registrikood;
Arvestusse tuleb kanda andmed hiljemalt 3 päeva jooksul alates sündmusest (sünd, müük, tapmine jne).
Andmeid looma kohta peab säilitama arvetuses vähemalt kolm aastat peale looma karjast väljaviimist, tapmist, hukkumist või kadumist.
Arvestus peab olema alati kättesaadav ja esitatav järelevalveametnikule.
Bioohutusmeetmete eesmärk on karjas nakkushaiguste levimise vältimine.
Loomapidaja üldised kohustused:
- korralda isiku ja veovahendite liikumine nii, et vältida nakkuse sissetoomist;
- ära luba kõrvalisi isikuid loomapidamishoonesse;
- ära luba välisriigist saabunud isikut loomapidamishoonesse enne, kui vähemalt 48 tundi on möödunud tema Eestisse saabumisest;
- hoia vajadusel karja juurde toodav loom karjasolevatest loomadest eraldi;
- hoia haige loom eraldi tervetest;
- korralda sööda, allapanu ja muu materjali ohutu käitlemine nakkuse leviku vältimiseks;
- korralda näriliste ja putukate tõrjet;
- takista metsloomade ja hulkuvate loomade pääsemine loomapidamishoonesse;
- taga, et kõiki neid nõudeid loomakasvatushoones täidetakse ning selgita ja nõua nende täitmist kõigilt, kes loomadega tegelevad.
Täpsemad bioohutusmeetmed loomapidajale seoses sigade Aafrika katku ohuga
Sigade Aafrika katk (SAK) on ohtlik sigade viirushaigus, millel puudub ravi ning samuti pole olemas vaktsiini, millega saaks sigu eelnevalt kaitsta sellesse taudi nakatumise eest.
Kui taud on puhkenud, siis tuleb taudipuhangu likvideerimiseks ja nakkuse edasikandumise vältimiseks hukata ja hävitada kõik ehitises viibinud sead ning samuti tuleb hävitada kõik loomapidamishoones olevad söödavarud, allapanu, esemed ja sisseseade jmt, mis võivad olla saastunud haigustekitajatega ning mida pole võimalik desinfitseerida või muul viisil ohutustada.
Taudist hoidumiseks on vaja rangelt järgida vähemalt järgmisi bioohutusmeetmeid:
- sigade õuespidamine on keelatud;
- sigu ei tohi pidada samas ruumis koos muude loomadega ning välistatud peavad olema ka nendevahelised kokkupuuted;
- loomakasvatushoone territoorium peab olema piiratud aluspinnasega ühendatud taraga nii, et on välistatud muude loomade ligipääs ettevõtte territooriumile ja seal kasutatavale inventarile, söödale, allapanule, veele ning sõnniku ja läga ladestuskohtadele;
- loomakasvatushoone territooriumi ja ka loomakasvatushoone sissepääsul peab olema desobarjäär nii isikute kui veovahendite tarbeks;
- loomakasvatushoonesse sisenemisel ja sealt väljumisel tuleb vahetada üleriided ja jalatsid ning pesta ja desinfitseerida käed ja jalatsid;
- kõigile loomapidamises osalevatele inimestele tuleb selgitada rakendatavaid bioohutusmeetmeid ning nõuda nende täitmist kõigilt töötajailt ja/või pereliikmeilt;
- inventari, sööta ja allapanu on keelatud viia ühelt loomakasvatushoone territooriumilt teise;
- haljassööda toomine loomakasvatushoone territooriumile on keelatud;
- sigade sööt peab olema enne söötmist vähemalt 30 päeva hoiustatud nii, et on välistatud mistahes loomade või võimalikku nakkust edasi kandvate isikute juurdepääs söödale või tuleb seda eelnevalt termiliselt töödelda;
- sigade allapanu peab olema vähemalt 90 päeva enne kasutamist hoiustatud nii, et on välistatud mistahes loomade või võimalikku nakkust edasi kandvate isikute juurdepääs allapanule;
- kütitud või surnuna leitud metssigade toomine loomakasvatushoone territooriumile on keelatud.
Bioohutuskava
Kõik seakasvatajad on kohustatud enda poolt rakendatavate bioohutusmeetmete ja abinõude kohta koostama kirjaliku bioohutuskava.
Bioohutuskava on vabas vormis koostatud kirjalik dokument, kus on loomapidaja poolt lühidalt kirjeldatud kõik loomakasvatushoones loomade pidamisega seotud tegevused. Tegevuste kirjeldamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata neile abinõudele, mille rakendamise esmane eesmärk on tõkestada SAKi pääsu ettevõttesse.
Taudi levikut tõkestavate tegevuste hulgas tuleb selles dokumendis kirjeldada kõiki farmis rakendatavad hügieenimeetmed (näiteks: farmi puhastamine ja deso sh desobarjäärid, desomattide/-vannide asukohad, kasutatavad lahused, lahuste kasutamise kord; ettevõtte sisekorraga kehtestatud ettevaatusabinõud, nagu näiteks nõuded töötajatele seoses tööriiete, jalanõude, kaasavõetud toidu, koduste sigade pidamise keelu, jahindusega tegelemise vmt), kirjeldatakse tegevusi, mis on seotud ettevõttesse uute loomade sissetoomise ja teise ehitisse või ettevõttesse paigutamisega (kas ja missugused eelnevad uuringud, loomade saatedokumendid, paigutamine farmis ja loomade arvestus), sigade prakeerimise ja surevuse registreerimine, plaan näriliste- ja putukatõrjeks, sõnniku ja allapanu äraveo korraldamine, kõrvaliste isikute/veovahendite pääsu tõkestamine, nende liikumise korraldus territooriumil ja külaliste registreerimine, jäätmete ja korjuste eemaldamine ning korjuste kõrvaldamise koht jmt.
Ärilisel eesmärgil tegutsevate ettevõtetel, peab iga bioohutuskavas kirjeldatud tegevuse juures olema ka kindlaks määratud isik, kes konkreetses ehitises vastutab antud tegevuse nõuetekohase elluviimise eest.
Bioohutuskavas kirjeldatud tegevuste tegelik teostamine registreeritakse kirjalikult.
Arvestades asjaolu, et SAKi puhangute oht Eestis on jätkuvalt väga kõrge ja uute puhangute teket võib pidada tõenäoliseks, siis ärilisel eesmärgil tegutseva ettevõtete bioohutuskava üheks osaks peaks kindlasti olema ka ettevõtte tegutsemiskava juhuks, kui taud peaks puhkema. Minimaalselt peab see sisaldama ettevõtte territooriumi ja loomade pidamiseks kasutatava ehitise plaani/eskiisi/skeemi, kus on märgitud loomade paiknemine, olemasolevad ligipääsud ja liikumisteed nii inimestele kui tehnikale, kohad söötade ja allapanu hoiustamiseks ning sõnniku ladestamiseks. Samuti peaks olema olemas kirjeldus loomapidaja käsutuses olevatest ressurssidest, mida saaks taudi puhkemisel selle likvideerimiseks koheselt rakendada (olemasolev tehnika ja tööjõud jmt).
Bioohutuskava olemasolu ja selle alusel rakendatud meetmete teostamise registreerimist kontrollib Põllumajandus- ja Toiduamet oma tavapäraste ametlike kontrollide teostamise käigus.
Lubatud veterinaarsed menetlused loomadel on:
- kastreerimine;
- steriliseerimine;
- nudistamine;
- sõrgade ja kapjade lõikamine;
- tätoveerimine ja mikrokiipimine;
- jahikoerte opereerimine;
- põrsaste silmhammaste lõikamine, kultide kihvade lühendamine;
- põrsaste saba lõikamine;
- pullidele ninarõnga panemine ning väliaedikus peetava kuldi kärsa rõngastamine;
- tibude nokkade lõikamine.
Nudistamise eesmärgiks on vähendada vigastusi mida loomad võivad teine teisele tekitada. Nudistamine peaks toimuma enne vasika 2 kuu vanuseks saamist, kõige parem on aeg kui hakatakse märkama sarvekühmu. Eelistada tuleks nudistamist termokauteri abil kohaliku tuimestuse all ning menetluse peab läbi viima väljaõppinud isik. Keemiliste ainetega nudistamine ei ole soovitatav.
Sarvede eemaldamine täiskasvanud veistel ei tohi olla rutiinne meetod, vaid kasutada üksikutel juhtudel tagamaks teiste loomade heaolu.
Põrsaste silmahammaste lõikamist, kuldi kihvade lühendamist ning sabade lõikamist on lubatud rakendada üksnes teiste sigade tervise ja heaolu huvides, kui neil esineb vigastusi kõrvadel, sabadel või udaral. Näiteks sabadesöömist põrsaste hulgas kutsub esile eelkõige stress, mis on põhjustatud halbadest söötmis- ja pidamistingimustest. Probleemi lahendamist tulekski kõigepealt alustada loomade heaolu parendamisest.
Sulgede nokkimise ja kannibalismi vältimiseks võib lõigata tibude nokki vastavate oskustega isik alla 10 päeva vanuste kanade puhul. Jällegi tuleks tähelepanu pöörata söötmis- ja pidamistingimustele, sest loomade hea heaolu tagamisel esineb seda käitumishälvet lindude seas tunduvalt vähem.
Loomade kastreerimisel ja steriliseerimisel tuleks kaalutleda selle vajalikkust ning leida meetod, mis on kõige sobivam antud loomaliigi jaoks. Kasutada ei tohi kastreerimisel kummirõngaid, kuna see meetod põhjustab loomadele pikemaajalist ning kestvat valu.
Looma suhtes lubamatud teod on välja toodud siin.
Sööt peab olema ohutu, et oleks välistatud nii loomade kui inimeste haigestumine ning riskid keskkonnale. Sööda ohutusel ja kvaliteedil on otsene mõju ka loomsetele saadustele (liha, piim, munad jm).
Sööt peab vastama tema kasutusotstarbele.
Sööt võib sisaldada ainult lubatud söödalisandeid (näiteks vitamiine, mineraalained), mille ohutus on EFSA (Euroopa Toiduohutusameti) poolt hinnatud ja mis on kantud Euroopa Liidu söödalisandite registrisse.
Soovimatuid aineid (näiteks arseen, kaadmium, plii, dioksiin, aflatoksiinid jm) ei tohi olla söödas üle lubatud piirmäära. Soovimatute ainete loetelu on välja toodud soovimatute ainete määruses.
Keelatud ained, mida söödas ei tohi olla:
- fekaale, uriini, seedetrakti sisu;
- parkainega töödeldud nahku ega selle jäätmeid;
- taimekaitsevahendeid sisaldada võivaid seemneid ega muid taimseid paljundusmaterjale;
- puidukonservantidega töödeldud puitu sh saepuru;
- igasuguseid reovee jäätmeid;
- tahkeid olmejäätmeid (näiteks majapidamisjäätmeid);
- pakendeid ja nende osi;
- n-alkaanidel kasvatatud Candida pärmidest saadud valgutooted.
Söötmise keelud
Põllumajandusloomadele on keelatud sööta toitlustuse sektorist ja majapidamisest tekkivaid toidujäätmeid. Samuti on keelatud sööta loomale söödamaterjali, mis on saadud samalt loomaliigilt (kannibalism). Erand kehtib vaid karusloomade suhtes.
Mäletsejalistele (kitsed, lambad, veised) on keelatud sööta sellist sööta, mis sisaldab töödeldud loomseid proteiine (näiteks kalajahu, verejahu jm), loomset päritolu di- ja trikaltsiumfosfaati ja veretooteid. Erandina on lubatud vasikatele sööta kalajahu sisaldavat täispiimaasendajat.
Mittemäletsejalistele (sead, linnud) on keelatud sööta sellist sööta, mis sisaldab mittemäletsejalistelt pärit verejahu (töödeldud loomne proteiin).
Vesiviljelusloomadele (kaladele, vähkidele) on keelatud anda sellist sööta, mis sisaldab mäletsejalistelt pärit töödeldud loomseid proteiine.
Lubatud loomset proteiini sisaldava sööda tootmise/söötmise luba vajab käitleja, kes:
- soovib toota turustamisotstarbelist lubatud loomseid proteiine (näiteks kalajahu) sisaldavat sööta;
- peab mäletsejalisi ja mittemäletsejalisi loomi ning soovib enda ettevõttes peetavatele mittemäletsejalistele loomadele sööta lubatud loomseid proteiine sisaldavat sööta;
- peab mäletsejalisi loomi ning soovib enda ettevõttes peetavatele võõrutamata mäletsejalistele loomadele sööta kalajahu sisaldavat piimaasendajat;
- peab mäletsejalisi ja mittemäletsejalisi loomi ning soovib toota lubatud loomseid proteiine sisaldavat sööta ja sööta seda enda ettevõttes peetavatele mittemäletsejaliste loomadele.
Sööda jälgitavus
Sööda ja söödasse lisatavate koostisosade jälgitavus peab olema alati tagatud. See tähendab, et peab olema võimalik tõendada, kellelt sööt/sööda koostisosad saadud on, ja kellele seda edasi tarnitud on. Jälgitavuse tõendamiseks kasutatakse saatelehti ja arveid ning sellekohaseid andmeid (kellelt/kellele, mida, millal, kui palju) sisaldavat registrit.
Sööda käitlemisest teatamine
Loomapidaja, kes turustab loomadelt saadud loomseid saadusi (näiteks liha, muna, piima), ja/või toodab sööta oma loomadele (näiteks teeb heina, kasvatab teravilja jm) ja/või müüb teravilja, heina, silo, peab esitama majandustegevusteate.
Majandustegevusest teatamiseks tuleb esitada sellekohane vorm (vt allpool). Põllumajandus- ja Toiduametile.
Majandustegevusteate esitanud loomapidajate/söödakäitlejate andmed on leitavad "Riigi toidu ja sööda käitlejate registrist".
Erandina ei pea söödaregistris olema registreeritud loomapidaja, juhul kui
- loomadelt saadav toodang kasutatakse ära oma pere poolt;
- peetakse vaid selliseid loomi, keda ei tarvitata toiduks;
- loomadelt saadav toodangu kogus on väike ning see turustatakse ainult otse lõpptarbijatele.
Väike kogus on määratletud järgmiselt:
- lehma toorpiim kuni 100 kg päevas või kuni 700 kg nädalas;
- kitse toorpiim kuni 20 kg päevas;
- ute toorpiim kuni 10 kg päevas;
- munad kuni 50 linnuga farmist;
- liha kuni 10 000 kodulinnult või kuni 3000 jäneseliselt või mõlema puhul kokku kuni 10 000 linnult/jäneseliselt aastas;
- kala kuni 100 kg päevas.
Lisaks kui eelnimetatud juhtudel jääb oma loomadele toodetud sööta üle, siis võib seda kuni 5 tonni aastas turustada kohalikele põllumajandustootjatele ilma söödaregistris registreerimise kohustuseta.
Sööda käitlemise ja hügieeni nõuded on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 183/2005.
Loomapidaja peab pidama arvestust sigadele manustatud ravimite ja ravimsöötade kohta.
Arvestuses peavad kajastuma:
- looma või loomarühma identifitseerimise andmed;
- kasutatud ravimi või ravimsööda nimetus ja manustatud kogus;
- andmed ravimi väljastaja (veterinaararsti või apteegi) kohta;
- ravimi manustamise kuupäev ja andmed manustaja kohta;
- veterinaararsti etteantud manustamisviis ja raviskeem;
- määratud keeluaeg.
Loomapidaja võib arvestust pidada kirjalikult või elektroonselt.
Põllumajanduslooma müügi või mõnel muul viisil võõrandamise korral keeluaja kehtides on loomapidaja kohustatud edastama keeluajaga seonduvad andmed uuele loomapidajale.
Sea haigused on leitavad siit.
Informatsioon sea tapmise ja hukkamise kohta kohapeal on leitav siit.
Sigade Aafrika katku riskipiirkondades (piirkonnad, kus on Euroopa Komisjoni rakendusotsusega nr 2014/709 kehtestatud piirangud seoses haiguse diagnoosimisega mets- ja kodusigadel) sigade oma tarbeks tapmise puhul kohustus sellest eelnevalt teavitada maakonna veterinaarjärelevalveametnikku, et oleks võimalik teostada sea tapaeelne ja tapajärgne kontroll ning vajadusel võtta ka proovid taudi kindlakstegemiseks.
Kui siga viiakse tapamajja, siis peab tal olema tätoveering või kõrvamärk selle ehitise numbriga kust siga tapale saadetakse.
Tätoveeringu all mõeldakse ka nõelhaamriga märgistust. Tätoveering peab sea peal olema kergesti märgatavas kohas.
Seega kui siga läheb tapamajja ehitisest, kus ta sündis, siis peab ta olema märgistatud ehitise numbriga (kas siis tätoveering või kõrvamärk), kus ta sündis (ja kust ta ühtlasi tapale saadetakse), ning kui siga viiakse tapamajja ehitisest, kus ta sündinud ei ole, siis peab tal olema märgistus tätoveeringu või kõrvamärgi näol selle ehitise kohta, kus ta sündis, ning lisaks täiendavalt tätoveering või kõrvamärk selle ehitise numbriga, kust ta tapale saadetakse. Juhul kui siga on enne tapale viimist viibinud mitmes ehitises, siis nende kõikide kohta peab sea peal olema märgistus.
Saadetava seapartii kohta tuleb koostada loomapidaja toiduahela alane teatis.
Loomade veol tapamajja tuleb järgida nõudeid loomade vedamisele.
Liikumine võib olla seotud sea ostmise-müümisega, kinkimisega, ühele omanikule kuuluvasse teise ehitisse viimisega.
Kui siga tuuakse ehitisse, peab tal olema tätoveeringuga või vasakusse kõrva kinnitatud plastikust kõrvamärgiga märgistus selle ehitise kohta, kus ta sündinud oli. Kui siga viiakse sünnikarjast teise ehitisse, tuleb loom enne märgistada eelnimetatud viisil. Seega peab alati elussea karja toomisel olema loomal märgistus selle ehitise kohta, kus ta sündinud on. Kui siga ei viida ehitisest, kus ta sündis, teise ehitisse, siis tätoveeringu või kõrvamärgiga märgistamise kohustust ei ole. Selline liikumine kajastub loomapidaja arvestuses loomade kohta.
Kui loomal on ravimite manustamise tõttu keeluaeg kehtestatud, peab sellekohase informatsiooni edastama uuele loomapidajale.
Elusloomade viimisel teise liikmesriiki (kauplemisel) on esimeseks eeltingimuseks see, et kohale (ehitis, piirkond jne), kust loom välja viia kavatsetakse, ei oleks kehtestatud loomade liikumist piiravat keeldu ega kitsendust. Teiseks peab olema karjas, kust loom välja viiakse, läbi viidud järelevalve raames kõik vajalikud uuringud ja menetlused (kehtestatud loomatauditõrje programmidega). Kindlasti peab siga olema märgistatud selle ehitise numbriga, kus ta sündinud on, kas tätoveerituna või plastikust kõrvamärgil, mis on kinnitatud looma vasakusse kõrva.
Nõuded eluslooma viimisele teise riiki kehtestab sihtriik. Nõuded sõltuvad kauplemise eesmärgist (aretus, tapmine lihaks). Olenevalt sihtriigi nõuetest viiakse läbi vajalikud veterinaarsed uuringud. Kui peale kohustuslikke uuringuid on loom kliiniliselt läbi vaadatud, väljastab tegevuskohajärgse maakonna PTA esindus sellekohase loomatervisesertifikaadi. Loomatervisesertifikaat kehtib 10 päeva alates selle väljastamisest ning see peab olema loomaga kaasas kuni sihtkohani.
Samad nõuded kehtivad ka siis, kui loom soovitakse tuua teisest liikmesriigist Eestisse. Euroopa Liidus on sigadega kauplemise veterinaarnõuded kehtestatud komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2020/688.
Täpsemat lisainformatsiooni saab tegevuskohajärgse maakonna PTA esinduse järelevalveametniku käest.
Vt ka rahvusvahelise kaubanduse alt.
Elusloomade viimisel riiki, mis ei ole Euroopa Liidu liikmesriik (ekspordil), on esimeseks eeltingimuseks see, et kohale (ehitis, piirkond jne), kust loom välja viia kavatsetakse, ei oleks kehtestatud loomade liikumist piiravat keeldu ega kitsendust. Teiseks peab olema karjas, kust loom välja viiakse, läbi viidud järelevalve raames kõik vajalikud uuringud ja menetlused (kehtestatud loomatauditõrje programmidega). Kindlasti peab siga olema märgistatud ehitise numbriga, kus ta sündinud on (vasakus kõrvas oleval plastikust kõrvamärgiga või tätoveeringuga).
Nõuded looma eksportimisele kehtestab sihtriik. Olenevalt sihtriigi nõuetest viiakse läbi vajalikud veterinaarsed uuringud sh looma eraldihoidmine teistest loomades selleks ettenähtud ajaks (karantiin). Kui peale kohustuslikke uuringuid ja ettenähtud karantiini on loom kliiniliselt läbi vaadatud, väljastatakse tegevuskohajärgse maakonna PTA esinduse poolt sellekohane loomatervisesertifikaat, mis peab olema loomaga kaasas kuni sihtkohani.
Samad nõuded kehtivad ka siis, kui loom soovitakse tuua väljapool Euroopa Liitu asuvast riigist Eestisse (import). Sigade impordi veterinaarnõuded on kehtestatud komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2020/692.
Täpsemat lisainformatsiooni saab tegevuskohajärgse maakonna PTA esinduse järelevalveametniku käest.
Vaata ka rahvusvahelise kaubanduse alt.
Hukkunud või hädatapetud sigade korjused, kohapeal oma tarbeks tapetud sigadelt saadud ja inim- ega lemmikloomatoiduks mittekasutatavad osad ja muud loomsed kõrvalsaadused tuleb farmis hoida eraldi ja suletult ning lekkekindlates tingimustes. Loomseid kõrvalsaadusi tuleb ladustada farmist väljaviimiseni eraldi loomadest ja söödast ning selliselt, et sellele puudub juurdepääs nii kodu- kui metsloomadel, lindudel ja närilistel.
Loomsed kõrvalsaadused tuleb saata ettevõttesse, mis tegutseb tegevusloa või majandustegevusteatise alusel vastava kategooria loomsete kõrvalsaaduste käitlemise või kasutamisega (sihtettevõttesse).
Farmist väljaviimisel peab nendega vedajale kaasa andma kaubadokumendi, kus on kirjas loomsete kõrvalsaaduste kategooria tähis, materjali kogus ning andmed farmi, loomsete kõrvalsaaduste vedaja ja sihtettevõtte kohta (nimi, aadress, tunnustamise või teavitamise number).
Loomapidaja peab pidama arvestust farmis tekkinud loomsete kõrvalsaaduste kohta (sealhulgas kõrvaldamisele saadetud kogus, farmist väljaviimise kuupäev, vedaja ja sihtettevõtte andmed) või säilitama loomsete kõrvalsaadustega kaasaantud kaubadokumentide koopiad.
Arvestus või kaubadokumentide koopiad peavad olemas olema ja esitatavad vähemalt kahe aasta kohta.
Viimati uuendatud 06.03.2024