Sigade haigused

Allpool on ülevaade sigade haigustest.

Sigade Aafrika katk on ägedalt kulgev kodu- ja metssigade viirushaigus, mis iseloomustub palaviku, verejooksu, põletikuliste muutustega mitmesugustes elundites ja suure suremusega.

Sigade Aafrika katk on laialdaselt levinud nii kodu- kui metssigadel mitmes riigis. Euroopas on haigust 2020. aastal diagnoositud mitmes riigis, näiteks Saksamaal (metssiga), Lätis (kodusiga, metssiga), Leedus (kodusiga, metssiga), Rumeenias (kodusiga, metssiga). Väljaspool Euroopat on haigust diagnoositud näiteks Venemaal, Koreas, Hiinas, Indias.
Haiguse peiteperiood on tavaliselt 3-15 päeva (maksimaalselt 40 päeva), ägeda vormi korral 3-4 päeva.


Haiguse levikuteed

Viirus levib otsesel kontaktil haige loomaga, kaudsel kontaktil (nakatunud liha sisaldavate söödajäätmete söötmisel, puukide (vastavaid liike Eestis looduslikult ei esine), sõiduvahendite, sisseseade, riiete vahendusel).
Haiged loomad eritavad viirust kõigi eritistega. Ägedast ja kroonilisest infektsioonist paranenud loomad võivad jääda püsivalt viiruse kandjateks.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Vaata lisaks ka Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehelt.

Nõuanded seakatkust hoidumise ja taudi leviku kohta Eestis

Haigusele iseloomulikud tunnused

Ägeda vormi korral:

  • palavik üle 40 °C (41-42°C);
  • sigade kobarasse kogunemine, isutus, loidus, naha sinakaks muutumine ja liigutuste koordineerimishäired 24-48 tundi enne surma
  • kiire pinnapealne hingamine, köha, hingamisraskused
  • silmapõletik koos nõre eritumisega
  • tiinetel loomadel abordid
  • vahel oksendamine ja (verine) kõhulahtisus      
  • verevalumid nahas, kõrvade laiguliseks muutumine
  • surm 6-13 päeva jooksul (või kuni 20 päeva jooksul)
  • surevus sageli kuni 100%

Alaägeda vormi korral:

  • kliinilised tunnused avalduvad nõrgemini: kerge palavik, vähenenud isu, loidus
  • tiinetel emistel abort
  • haiguse kestvus 5-30 päeva
  • surevus madalam kui ägeda vormi korral, surm saabub 15-45 päeva jooksul

Kroonilise vormi korral:

  • hingamisteede põletik
  • abordid, artriidid, liigeste turse, kasvupeetus
  • tursed jäsemetel, näo ja alalõuapiirkonnas
  • haavandid nahas või naha nekroos
  • ebaregulaarne kehatemperatuuri tõus
  • surevus madal

Üliägeda vormi korral saabub äkksurm väheste kliiniliste tunnustega.

Suu- ja sõrataud on ägedalt kulgev, väga nakkav kodu- ja uluksõraliste viirushaigus, mida iseloomustab haavanduvate villide teke suuõõne ja keele limaskestas, ninal, sõravahes ja udaral, vahel ka, eriti noorloomadel, raske südamelihase ja skeletilihaste degeneratsioon. Suu- ja sõrataudile on vastuvõtlikud peamiselt veised, aga ka sead, lambad, kitsed ja paljud uluksõralised.

Haigus on levinud Aafrikas, Kaug-Idas, mitmes Aasia riigis. Eesti on hetkel suu- ja sõrataudi vaba.

Haiguse levikuteed

Viiruse levitajaks on haiged või varjatult viirusekandjad loomad. Viiruse eritumine organismist sülje, piima, rooja ja uriiniga algab umbes neli päeva enne haiguse tunnuste tekkimist ja võib jätkuda veel mitme kuu jooksul pärast looma terveks saamist. Sead võivad nakatuda haigustekitajaga saastunud jäätmeid süües. Viirus levib ka õhu kaudu.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused
  • palavik;
  • vesise põletiku tekkimine jäsemetel ja seetõttu lonkamine ning sõra sarvtohl võib irduda ja ära tulla, eriti kui sigu peetakse betoonpõrandal;
  • villid tekivad sageli jäsemete survekohtadele, eriti randmeliigestel;
  • vesised haavandid kärsal ja kuivad haavandid keelel;
  • põrsaste suremus on sageli suur.

Sigade klassikaline katk on väga nakkuslik sigade viirushaigus, mis iseloomustub ägeda kulu korral veremürgistusega, alaägeda ja kroonilise kulu korral aga soole- ja kopsupõletikuga.

Sigade klassikalise katku peiteperiood 2-14 päeva. Haiguse kliinilised tunnused on väga muutlikud ja need võib segi ajada mitme teise haiguse tunnustega. Sümptomite raskus sõltub peamiselt loomade vanusest ja viiruse virulentsusest. Nooremad loomad põevad haigust tavaliselt raskemalt kui vanemad loomad. Vanemate aretussigade hulgas on nakkuse kulg sageli kerge või isegi subkliiniline.

2020. aasal diagnoositi sigade klassikalist katku Venemaal, Jaapanis ja Brasiilias. Eestis  registreeriti viimane sigade klassikalise katku puhang 1994. aasta jaanuaris Viljandimaal.

Haiguse levikuteed

Viiruse looduslikeks allikateks on ainult kodusiga ja metssiga. Nakkusallikaks on haiged ning haiguse läbipõdenud sead. Organismist eritatakse viirust nina- ja silmaeritiste, uriini ja roojaga algab juba haiguse peiteperioodil. Viiruse levitajateks on haigete loomade lihakehad, tapajäätmed, korjused, kahjutustamata köögijäätmed ja viirusega saastunud söödad, inventar, riided. Viirus levib ka aerogeenselt lühikese vahemaa taha. Transplantsentaarse infektsiooni korral võivad põrsastel tekkida kaasasündinud abnormaalsused, varjatud nakkusega põrsad. Nakatumise teed: suu kaudu (kõige tavalisem), kontaktil konjunktiivi või limaskestadega, nahavigastuste kaudu, kunstlikul seemendamisel.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Vaata lisaks ka Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehelt.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Ägeda kulu korral:

  • loidus, palavik 41,5-42°C (täiskasvanud sigadel ei pruugi see ületada 39,5°C)
  • silmapõletik koos eritisega
  • vahelduvad krambid
  • seedetrakti ja/või respiratoorne haigestumine (sekundaarsed)
  • kobarasse kogunemine
  • täpp- ja laikverevalumid nahas, kõrvade laiguliseks muutumine, sinakas nahk
  • liikumise koordineerimatus, apaatsus, letargia, isutus
  • surmlõpe 5-15 haiguspäeval, põrsaste suremus kuni 100%

Võõrdepõrsastel ja nuumikutel esineb sigade klassikaline katk sageli ägedal kujul. Esialgsed tunnused on anoreksia, letargia, palavik, silmapõletik, hingamisraskused ning kõhukinnisusele järgnev kõhulahtisus.
Taudile omane nahaverejooks esineb tavaliselt kõrvades, saba juures, kõhupiirkonnas ja jäsemete sisekülgedel teise ja kolmanda nädala jooksul pärast nakatumist kuni surmani.

Kroonilise kulu korral:

  • depressioon, vahelduv isu, palavik (mitte kõigil sigadel), kuni kuu kestev kõhulahtisus
  • näiline paranemine, kuid siiski surmlõpe
  • kaasasündinud värisemine, nõrkus
  • nädalaid või kuid kestev kängumine ja surmlõpe
  • vahelduv palavik ja isutus
  • embrüonaalne suremus, loodete mumifitseerumine, surnultsünd
  • abort (harvaesinev)
  • tüüpilist nahaverejooksu ei esine

Osadel sigadel, eriti täiskasvanud loomadel, võivad esineda atüüpilised haigustunnused.

Sigade vesikulaarhaigus on nakkuslik viirushaigus, mis iseloomustub ägeda kulu, palaviku ja villilise lööbega kärsal, sõravahes ja sõra nahal. Haigusele on vastuvõtlikud kodu- ja uluksead ja ka inimene. Sõltuvalt viiruse tugevusest, nakatise levikuteest ja söötmis- pidamistingimustest haigestub 10-100% loomadest. Haigus kuulub kiire levikuga loomataudide hulka, kuid ei põhjusta sigade suurt suremust.

Haiguse peiteaeg on 2-7 päeva (maksimaalselt 28 päeva).

Haigust on diagnoositud peamiselt Lähis-Idas. Eestis pole sigade vesikulaarhaigust diagnoositud.


Haiguse levikuteed

Nakkusallikaks on kliiniliselt haiged või latentsed põdevad loomad, kes eritavad viirust kõigi eritistega. Sagedasemaks viiruse levitajaks on haigete loomade roe, transpordivahendid. Viiruse ülekandumine võib teoks saada ka tapasaaduste ja –jäätmetega.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Haigusele iseloomulikud omadused
  • palavik, isutus, loidus
  • järsk longete teke mitmel loomal karjas
  • villide tekesõrgadel, mõnikord kärsal, nisadel ning harva ka suu limaskestas
  • vastumeelsus seista ja liikuda,  liikumine roomates toetudes randmeliigestele
  • villide lõhkemisel tekkivad sügavad haavandid
  • emiste haigestumisel tiinuse lõppjärgus abordid ja surnud põrsaste sündimine
  • põrsastel närvinähud

Vesikulaarne stomatiit on põllumajandusloomade äge nakkuslik viirishaigus, mis iseloomustub palaviku, villide moodustumisega suuõõnes, keelel, jäsemete nahal ja nisadel. Vesikulaarsele stomatiidile on koduloomadest vastuvõtlikud veised, hobused ja vähemal määral sead (samuti muud veislased, hobuslased ja sealised). Haiguse peiteperiood on tavaliselt 3-5 ööpäeva ( erandjuhtudel kuni 21 ööpäeva).

Inimene võib haigust põdeda nii kliiniliselt kui ilma kliiniliste tunnusteta, haigustunnused on gripile sarnased.

Haigust esineb Ameerikas. Eestis ei ole seda haigust diagnoositud.

Haiguse levikuteed

Viiruse eritamine toimub sülje ja lõhkenud villikeste sisaldisega.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused
  • esimesteks haigustunnusteks on suurenenud sülje eritus palavik (8-10 h enne villide lõhkemist) ja isu langus,
  • punakate laikude teke kärsal;
  • tabandunud aladel tekivad eri suurusega õlgkollast vedelikku sisaldavad villid, mis võivad ühineda valmimisjärgselt villid lõhkevad, paljastades haavandid;
  • jalalt jalale tammumine ja lonkamine kaasneb villidega sõral.

Sageli kulgeb haigus ilma kliiniliste tunnusteta. Haigestumus on tavaliselt 90 - 100 %, kliiniliselt haigestub ~10-15 % loomadest, suremus on madal.

Tescheni haigus ehk põrsaste nakkav halvatus ehk sigade enzootiline entsefalomüeliit on sigade viirushaigus, mida iseloomustab palavik, ülierutuvus, tasakaaluhäired, silmalaugude tõmblused, lihaste krambid, jäsemete, kaela- ja kurgulihaste halvatus ning suur suremus. Haigusele on vastuvõtlikud nii kodu- kui uluksead. Sagedamini haigestuvad 2 – 10 kuused põrsad, täiskasvanud sead harva.

Põrsaste haigestumus võib ulatuda 50 - 100%-ni ja suremus 30 – 90%-ni.

Tescheni haiguse haiguse peiteaeg on 4 – 30 päeva.

Euroopas diagnoositi haigust viimati 1980. aastal Austrias. Viimastel aastatel pole haigust üheski riigis esinenud.

Haiguse levikuteed

Viiruse levitajaks on haiged või varjatult viirusekandjad sead, kes eritavad viirust väliskeskkonda sülje, ninanõre ja roojaga. Sead võivad nakatuda haiguse tagajärjel surnud loomade korjuste, haigetelt või viirusekandjatelt sigadelt pärit tapasaaduste ja –jäätmete, saastunud sööda, joogiveega jms kokkupuutel.  Nakatumine toimub suu kaudu ja õhu kaudu.
Haigus puhkeb sagedamini kevadel ja sügisel ning levib seakarjas kiiresti, kuigi vahel täheldatakse ainult üksikuid haigusjuhte.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Tescheni haiguse tunnused võõrdepõrsastel ägeda kulu korral on:

  • palavik, isutus, loidus, vahel oksendamine, äge nina limaskesta põletik
  • naha ülitundlikkus, üksikute lihaste ja silmalaugude tõmblused, jäsemete raskendatud liigutamine
  • lisanduvad seljaaju kahjustumise tunnused: pinguldatud, vaaruv käik, jäsemete nõrkus, progresseeruv halvatus, mis haarab jäseme-, kaela- ja pealihaseid
  • kurgulihaste halvatuse tagajärjel tekivad neelamistakistus ja süljeerituse suurenemine
  • liigutuste koordineerimatus, poolhalvatus, silmatõmblus
  • koomaseisund

Surm saabub tavaliselt 3 päeva pärast haiguse tunnuste teket.


Tescheni haiguse tunnused täiskasvanud sigadel kroonilise kulu korral on:

  • loidus, raskendatud käimine, tagajäsemete halvatus
  • kõhnumine, lamama jäämine

Haiguse ägedus võib olla märkimisväärselt erinev, see võib nakatada seakarja, ilmutamata haiguse tunnuseid.

Tuberkuloos on loomadel, lindudel ja inimesel esinev nakkushaigus, mida iseloomustab köbrukeste tekkimine elundites ja kudedes. Tuberkuloosile on vastuvõtlikud praktiliselt kõik imetajad ja linnud, kuid koduloomadest haigestuvad sagedamini veised, sead ja lindudest kanad.

Haigus on levinud kõikjal maailmas. Eesti on veiste tuberkuloosi vaba.

Inimene võib nakatuda olles kontaktis haige loomaga, neilt pärinevate produktidega.

Haiguse levikuteed

Loomad nakatuvad kas suu või hingamisteede kaudu (tekitajaid sisaldava tolmu- või rögaosakeste sissehingamisel).

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Tuberkuloosi peiteaeg on mõnest nädalast kuni seitsme nädalani, harvadel juhtudel mitme kuu ja isegi aastani. Haiguse kliinilised tunnused sõltuvad tuberkuloosi köbrukeste tekkimise kohast. Tuberkuloosiprotsess areneb üldjuhul aeglaselt, sageli ei erine haiged loomad tervetest.

Sead põevad sageli sümptomiteta. Iseloomulikumaks tunnuseks on kurgu, kaela ja lõuaaluste lümfisõlmede suurenemine. Sagedamini tekib soolevorm, mis iseloomustub kõhulahtisusega ning haiged sead kõhnuvad.

Brutselloos on loomade, lindude ja inimese krooniline nakkushaigus, mida iseloomustavad abort ning põletikud suguteedes ja liigestes.

Haigusele on vastuvõtlikud kõik koduloomad, samuti inimene.

Haigus on levinud peaaegu kõikjal maailmas. Eesti on veiste, lammaste ja kitsede brutselloosi vaba.

Haiguse levikuteed

Noorloomad nakatuvad tavaliselt suu kaudu, täiskasvanud loomad aga ka suguteede kaudu ja läbi nahavigastuste. Haigusetekitajaid võivad levitada ka närilised.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haiguse peiteaeg on 2–4 nädalat. Juhul, kui karjas ei ole tiineid loomi, kulgeb haigus ilma kliiniliste tunnusteta. Tiinetel loomadel tekib abort tiinuse teisel poolel. Mõni päev enne aborti tekib turse udaras ja välissuguelundites. Tupest eritub pruunikaspunast limast nõret. Abordile järgneb tavaliselt päramiste peetus ja emakapõletik.

Koerad ja kassid põevad haigust tavaliselt ilma kliiniliste tunnusteta, linnud on haiguse suhtes resistentsemad.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Leptospiroos on leptospiirade poolt põhjustatav inimeste ja loomade nakkushaigus, mida iseloomustab aneemia, kollasus ning naha ja limaskestade nekroos.
Haigusele on vastuvõtlikud kõik koduloomad ja linnud vaatamata vanusele, kuid kõige sagedamini põevad noorloomad.  Loomulikes tingimustes haigestuvad sagedamini veised, sead ja koerad, harvemini hobused, lambad ja teised liigid.
Haiguse peiteaeg on 2-20 päeva.

Haigus on levinud kõikjal maailmas, ka Eestis.

Haiguse levikuteed

Leptospiroos on looduskoldeline märjemate alade haigus, kõige paremad kohad leptospiirade elukohaks on seisvad veekogud, lombid, tiigid, sood, niiske pinnas.  Koduloomad võivad nakatuda ka näriliste või nende eritistega saastunud söötade söömisel. Haiguse iseloomulikuks jooneks on see, et esmalt haigestub väike osa loomi, millele järgnevalt haigestumine justkui vaibub, kuid peagi haigestuvad uued loomad. Inimene haigestub tavaliselt nahavigastuste kaudu puutudes kokku haigusetekitajaid sisaldava materjaliga.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Sead põevad leptospiroosi tavaliselt ilma kliiniliste tunnusteta, kuid neil võivad tekkida ka haigusele iseloomulikud kliinilised tunnused (palavik, naha ja limaskestade kollasus, silmapõletik, haavandid nahal ja limaskestadel.

almonelloos on koduloomade ja –lindude nakkushaigus, mille alaägeda kulu korral tekib veremürgistus, pikaldasema kulu korral aga seedetrakti põletik, mõnikord ka liigesepõletikud ja kopsupõletik. Veiste korral on  haiguse peiteaeg 2 – 8 päeva, enamasti haigestuvad vasikad.

Inimene haigestub salmonelloosi tavaliselt saastunud toiduainete vahendusel.

Haigus on levinud kõikjal maailmas, ka Eestis.

Haiguse levikuteed

Nakkusallikaks võivad olla kas kliiniliselt haiged loomad või haiguse kliinilise läbipõdemise järgsed  mikroobikandjad loomad. Loomad võivad jääda pärast haiguse läbipõdemist mikroobikandjateks veel pikaks ajaks.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haigel loomal on palavik, põrsad lakkavad imemast, poevad allapanusse, hingeldavad ning esineb ka põletik silmas. Esmalt tekib kõhukinnisus, mis läheb üle kõhulahtisuseks. Sageli täheldatakse koolikunähtusi: loomad on rahutud, vinguvad, lamavad esijäsemed ette sirutatud. Roe on vedel. Kõhulahtisuse ja mürgistuse tagajärjel muutuvad põrsad nõrgaks, jäävad lamama. Algul on nahk punane kuid hiljem muutub kõrvalestade, kõhu- ja kaelapiirkonna nahk sinakaks.

Haiguse pikema kulu korral on loomadel vahelduv kõhulahtisus. Nad on loiud, esineb isuväärastust (joovad virtsa, söövad allapanu jne). Nahk kattub hallide korpadega. Sageli tekib kopsupõletik. Kõrvalestade, kõhu- ja kaelapiirkonna nahk muutub sinakaks.

Veiste viirusdiarröa on väga nakkuslik veiste viirushaigus, mis iseloomustub vasikatel palaviku ja kõhulahtisuse ning lehmadel palaviku ning mööduva piimatoodangu langusega. Emasloomadel tekivad abordid, loote väärarengud või sünnivad püsiva viiruskandvusega sündinud järglased. Haigusele on vastuvõtlikud kõik sõralised, kliiniliselt haigestuvad veised, lambad, kitsed ja sead. Üldjuhul on haiguse kulg kerge ja suremus väike, kuid haigestumus suur.

Haiguse peiteaeg on 2 – 14 päeva.

Haigus on levinud kõikjal maailmas, ka Eestis.


Haiguse levikuteed

Peamisteks viiruse levitajateks on püsiinfitseeritud loomad, kes eritavad viirust keha eritistega. Lisaks võib viirus levida transpordivahenditega jm inventariga. Nakatumine toimub suu kaudu või hingamisteede vahendusel.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Vaata lisaks ka Veterinaar- ja Todiulaboratooriumi kodulehelt.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Alaägeda kulu korral tekib:

  • lühiajaline palavik (40 ºC)
  • isutus, loidsus, kiirenenud pulss ja hingamine
  • nina ja suuõõs punetavad
  • ninast eritub nõret, suurenenud on pisaravool
  • lehmadel väheneb piimatoodang

Ägeda kulu korral tekib:

  • kõrge palavik (40 ºC)
  • haavandid suuõõnes ja sõrgadel
  • äge kõhulahtisus

Tiine emaslooma nakatumisel nakatub ka loode. Selle tagajärjel võib loode hukkuda (abort). Nakatunud lootel võivad tekkida arenguhäired ja väärarendid. Kui emasloom nakatub tiinuse hilisemas järgus, siis võib loode sündida normaalsena.

Sigade nakkav atroofiline riniit on pikaldase kuluga sigade nakkushaigus, mida iseloomustavad mädane nina limaskestade põletik, ninakarbikute ja ülalõualuude kõhetumine ning selle tagajärjel tekkiv näokolju deformatsioon.

Sagedamini haigestuvad imikpõrsad, täiskasvanud sead harva.

Haiguse peiteaeg on 5 – 15 päeva, kuid kuni näokolju deformatsioonini pole kliinilised tunnused iseloomulikud.

Haiguse levikuteed

Haiged loomad eritavad haigusetekitajaid köhimisel ja aevastamisel, nakatumine toimub hingamisteede vahendusel. Haigusetekitajat kannavad edasi sööt, allapanu, joogivesi, sõnnik, putukad. Haigestumist soodustavad kehvad söötmis- ja pidamistingimused.

Haiguse ennetamisel on oluline, et sigadel on stressivaba elukeskkond ja täisväärtuslik, vitamiinide ja mineraalide poolest tasakaalustatud söötade andmine.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Haiged põrsad turtsuvad, aevastavad, hõõruvad nina mitmesuguste esemete vastu, poevad allapanusse või püüavad nina peita teiste põrsaste alla. Ninast eritub mädast nõret. Esineb pisaravool, silma sisenurka tekivad pruunid korbad.

Ägeda riniidi korral kestavad kliinilised tunnused tavaliselt 2-3 nädalat, seejärel kaovad ning haigus kulgeb edasi ilma kliiniliste tunnusteta. Kui muutused tekivad ninakarbikutes, siis muutub haigus krooniliseks ning ülalõug ei arene normaalselt (ülalõug jääb alalõuast lühemaks), lisanduvad kopsupõletiku nähud.

igade reproduktiiv-respiratoorsündroom on sigade nakkushaigus, mida iseloomustavad sigimishäired emistel ja hingamisteede põletikud põrsastel.

Haiguse levikuteed

Viirust eritavad haiged või viirust kandvad loomad, kes eritavad viirust hingamisteede eritiste, abortide korral abortreerunud loodete ja lootevedelikega, uriini, rooja ja spermaga.  Nakatumine toimub hingamisteede vahendusel või suu kaudu.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Kliinilised tunnused emistel:

  • 1-3 kuud kestvad sigimishäirded
  • haiguse algul isutus, harva palavik ja köha
  • kõrvade, kõhupiirkonna ja häbeme naha muutumine sinakaks
  • abort tiinuse teisel poolel (ca 10% tiinetel emistel)
  • surnud, mumifitseerunud või elujõuetud järglased (35 % tiinetel emistel)
  • imetavatel emistel sageli  lakkab piima eritumine

Kliinilised tunnused põrsastel:

  • isutus, loidsus
  • juurdekasv pidurdub
  • harjased muutuvad karedaks
  • vahelduv palavik, tekib kopsupõletik

Trihhinelloos ehk keeritsusstõbi on liha- ja kõigetoidulistel loomadel, mereimetajatel, hobustel, lindudel ja inimesel täiskasvanuna peensooles ja vastsena lihaskoes parasiteerivate Trichinella perekonna ümarusside tekitatud haigus. See kulgeb loomadel valdavalt ilma märgatavate haiguse tunnusteta. Inimesed põevad intensiivse nakkuse korral raskelt, on surmajuhtumeid.

Trichinella infektsioon ehk nakkus on üldnimetus nii haigestumisele, mis järgneb parasiitide nakkusvastsete peremeeslooma organismi sattumisele kui ka nakatumisele, mille puhul haigustunnused ei avaldu.

Keeritsussid parasiteerivad kodu- ja metssigadel, koertel, kassidel, karusloomadel, ilvestel, rebastel, kährikutel, huntidel, mäkradel, rottidel jpt loomadel ning inimesel. Neid on leitud ka vaaladel, hüljestel jt mereimetajatel ning hobustel ja lindudel. Keeritsusside peremeeste loetelus on üle 130 loomaliigi.

Täiskasvanud keeritsussid asuvad peensoooles, vastsed vöötlihastes. Vastsete meeliskohad on vahelihas, keel, mälumislihased, roietevahelised lihased, säärelihased.

Keeritsusside levik on globaalne, puudub info vaid Antarktika kohta.  Iga keeritsussiliigil on temale omane leviala, samuti esinemine kas kodu- või metsloomadel.

Eestis on leitud nelja keeritsussi liiki: seakeeritsuss (Trichinella spiralis), metskeeritsuss (Trichinella nativa) ja britovi keeritsuss (Trichinella britovi), ebakeeritsuss (Trichinella pseudospiralis). Enam levinud on britovi keeritsuss ja metskeeritsuss. 

Haiguse levikuteed

Loomad ja inimene nakatuvad tavaliselt teiste lihasööjate ja kõigesööjate keeritsussivastseid sisaldavat toorest või vähekuumutatud liha süües. Koduloomad võivad nakatuda saastunud sööda kaudu. Oluliseks ülekandefaktoriks võivad olla närilised.

Eestis on inimesed nakatunud ja haigestunud metssea-, karu-, mägra- ja kodusealiha söömisel.

Uurimine

Trihhinelloosi uurimiseks kasutatakse tehisseede meetodit.

Nakatumise vältimiseks ei tohi süüa toorest või vähetöödeldud (kuumutatud, soolatud, suitsutatud, külmutatud) lihast valmistatud roogasid.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Vaata lisaks ka Veterinaar-ja Toidulaboratooriumi kodulehelt.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Loomadel ei ole haiguse tunnused tavaliselt märgatavad. Ainult väga tugeva nakkuse korral ilmnevad sigadel nädal pärast nakatumist järgmised tunnused: kõhulahtisus, oksendamine, mälumishäired. Kolme nädala pärast tekib kange kõnnak, loomad lebavad palju, lihaste katsumisel on neil valus, hingamine on pinnapealne ja raskendatud, samuti on palavik ja lautursed.

Koerakutsikatel ja kassipoegadel võib esineda kõhulahtisust ja oksendamist.

Inimesel kulgeb haigus tihti raskelt ja võib lõppeda surmaga.

Viimati uuendatud 29.12.2020