TSE ja söötmiskeeld

Mida endast kujutab BSE ehk hullu lehma tõbi?

Hullu lehma tõbi ehk BSE (veiste spongiformne entsefalopaatia) on veiste nakkushaigus, millesse nakatumise korral loom sureb närvikoe kahjustumise tõttu. Haiguse põhjustajaks ja nakkuse ülekandjaks on valguosake ehk prioon. Sarnaseid nakkuslikust valguosakesest põhjustatud haiguseid esineb peale veiste ka teistel loomadel nagu näiteks lammastel, kassidel ja naaritsatel. Lammaste puhul on vastava haiguse nimetus skreipi. Erinevatel loomadel esinevat valguosakestest põhjustatud haigust nimetatakse üldnimetusega TSE (transmissiivne spongiforme entsefalopaatia) tulenevalt ingliskeelsest nimetusest, mis lahtiseletatult tähendab nakkav ajukoe käsnjas kahjustus, mille tagajärjel ajukoe rakud hävivad.

BSE-le on iseloomulik aeglane kulg, silmaga nähtavad haiguse tunnused ilmnevad nakatunud loomal alles neli-viis aastat peale nakatumist, kuid hoolimata aeglasest avaldumisest ei ole haigus ravitav ning loom, kes on juba haige, sureb mõne kuu jooksul. Haigustekitaja kahjustab ainult närvikudet, haigust ei ole võimalik elusloomal diagnoosida, kuna laboratoorselt uuritakse haiguse suhtes looma ajukude.

Miks BSE tekkis?

Haiguse tekkepõhjuste kohta tehtud uuringud näitavad, et tõenäoliselt muundus lammaste skreipi, haiguse, mida on juba tuntud juba mõnisada aastat, tekitaja, põhjustades veistel samalaadse haigestumise. BSE puhkemise otseseks põhjuseks oli surnud mäletsejaliste, kas siis skreipi haigete lammaste või BSE-d põdevate veiste, korjuste töötlemine lihakondijahuks suhteliselt madala temperatuurimuutusega tootmisprotsessi abil ja selle jahu veistele söötmine kuna lihakondijahu oli odav ja kergesti toodetav valgulisand. Haigusttekitavale prioonile on iseloomulik suur vastpidavus külmumise, kuivamise ja kuumutamise, sealhulgas nii pastöriseerimise kui ka steriliseerimise suhtes, mistõttu lihakondijahu tootmisel tekitaja ei hävi.

Millistes maades BSE-d esineb?

BSE „kodumaaks“ võib pidada Suurbritanniat, kust haiguse puhang 1986 aastal alguse sai ning kus ka tänapäeval diagnoositakse suurem osa BSE juhtumitest. Edasi levis haigus elusloomade ja lihakondijahu vahendusel Belgiasse, Taanimaale, Prantsusmaale, Saksamaale, Iirimaale, Itaaliasse, Hollandisse, Portugali, Hispaaniasse ja veitsi. Üksikjuhtumeid on esinenud Soomes, Poolas, Sloveenias, Slovakkias, Tsehhimaal, Jaapanis, USA-s.

Eestis ei ole BSE-d diagnoositud. Samas ei ole käesoleval ajal võimalik garanteerida, et haigust Eestis üldse ei esine.

Kuidas BSE haiget looma ära tunda?

Kuna haigus on väga aeglase kuluga, siis hoolimata tõsiasjast, et valdavalt nakatutakse kasvueas, näeb kliinilist haigestumist taudistunud looma puhul alles täiskasvanuna. Iseloomulikumateks muutusteks looma käitumises on erutuvus, hirmunud olek, vahel muutub veis agressiivseks. Loom liigutab kõrvu ebaproportsionaalselt, krigistab hambaid, suurenenud on süljevoolus, võib tekkida iseeneslik kaela-ja turjapiirkonna naha või mokkade väristamine. Kõrgenenud on tundlikus puute- , valgus- ja heliärritustele. Haigel loomal tekivad tõusmise-ja liikumisraskused, loom kardab takistusi liikumisel, komistab sageli, käik võib olla hüplev või vaaruv. Haiguse viimases staadiumis ei ole loom enam võimeline püsti tõusma tagakeha nõrkuse tõttu. BSE lõpeb alati surmaga mõne kuu vältel peale nähtavate haigustunnuste tekkimist.

Väga oluline on meeles pidada, et eelpooltoodud haigustunnused ilmnevad vaid ligikaudu veerandil loomadest, enamusel haigetest loomadest ei teki iseloomulikku haiguspilti!

Miks on BSE inimesele ohtlik?

BSE –d peetakse inimesele ohtlikuks seetõttu, et loomadel haigestumist põhjustav valguosake on võimeline ületama liikidevahelist barjääri, kohanema ümber vastavalt organismile, kuhu ta satub ning põhjustama haigestumist. Seetõttu arvatakse olevat just BSE-d põhjuseks, miks inimesed on viimase kahe kümnendi jooksul haigestunud Creutzfeld-Jakobi tõve (CJD) uude varianti.

Kui CJD on tuntud juba pikemat aega just eakamate inimeste haigusena , siis esmakordselt 1996 aasta märtsis Inglismaal diagnoositud uue variandi (vCJD) puhul on iseloomulik, et haigestutakse olenemata vanusest (keskeltläbi 29 aastaselt; CJD puhul 65 aastaselt), haiguse kulg on aeglane (14 kuud) ning on võimalik kindlaks teha seos haigestumise ja nakatunud loomsete saaduste tarbimise vahel. vCJD esinemissagedus on madal (Suurbritannias, kus juhtude arv on olnud kõige suurem – ca 1 juhus miljoni elaniku kohta aastas), kuid haigestumise puhul tekivad pidevalt süvenevad närvisüsteemi häired, mille lõpptulemusena haige sureb.

Inimese nakatumine vCJD-sse toimub veise närvikude sisaldavate toiduainete söömise teel. Olulist rolli selles, kas sisse söödud haigustekitaja ka tegelikult haigestumist pöhjustab, mängib pärilik eelsoodumus. Samuti on võimalik haigustekitajate kogunemine organismi, juhul, kui süüakse nakatunud saadusi korduvalt.

Millised meetmed on vastu võetud kaitsmaks Eesti veisepopulatsiooni ja elanikkonda?

Inimese kaitsmine BSE-ga seotud ohtude eest algab esmase tootmise tasandil, see tähendab farmis. Kui me suudame vältida veiste nakatumist ja nakkuse levikut veiste hulgas, ei ole põhjust muret tunda ka selle ülekandumise võimaluste pärast inimesele. Sellest tulenevalt on rakendatavad meetmed lähtunud eelkõige põhimõttest taksitada haigustekitaja sissetoomist loomade või loomsete saadustega (eelkõige söötadega) ning takistada haigustekitaja levikut veisepopulatsioonis.

Kuna BSE praktiliselt ei levi ühelt elusalt loomalt teisele, siis selle peamine, kuid mitte ainuke levitaja on haigustekitajat sisaldav sööt. Lähtuvalt sellest on 2001. aasta veebruarist alates igasuguse loomse valgu kasutamine mäletsejaliste söötades keelatud (eelpool toodud keeld ei käi piima ja piimatoodete ning muna ja munatoodete kohta). Erandina võib võõrutamata mäletsejaliste piimaasendajas kasutada kalajahu, kui õigusaktis ettenähtud nõuded on täidetud. Seega on BSE tõrje kõige olulisem ja tõhusam abinõu – mitte sööta ohtlikku loomset valku mäletsejalistele. Sellest tulenevalt lasub peamine vastutus BSE tõrje edu tagamisel veisekasvatajal, kes peab tagama, et ta keelatud sööta oma loomadele ei sööda, kuid samavõrd ka jõusööda tootjal (turustajal), kes peab tagama, et tema poolt toodetud (turustatud) sööt on ohutu.

BSE on teatamiskohustuslik haigus, seega on nii loomapidaja kui ka loomsete saaduste käitleja kohustatud teavitama BSE kahtlasest loomast vastava piirkonna volitatud veterinaararsti või veterinaarjärelevalve ametnikku.

Kuna valdaval osal veistest ei teki haigusele iseloomulikke tunnuseid, tuleb ka hukkunud veisest tevitada piirkonna veterinaarteenistuse esindajat, tagamaks, et loom saaks BSE suhtes uuritud.

Inimese BSE-ga seonduvate terviseriskide vähendamise seisukohalt on olulisuselt teisel kohal meetmed, mida rakendatakse tapamajas potentsiaalselt ohtlike kudede eemaldamiseks inimese toidulaualt.

Hoolimata sellest, et rahva hulgas levib visalt arusaam, et inimene võib nakatuda BSE-sse haige looma liha söömisel, ei esine haigustekitajat mitte lihas-, vaid närvikoes ja veel mõnedes siseorganites. Sellest tulenevalt on määratletud organid ja koed, millised on BSE tekitaja ülekande riski suhtes olulisemad ja need kuuluvad hävitamisele. Nendeks on veiste mandlid, seljaaju, pealuu, aju, silmad, soolestik, soolekinnis ja selgroolülid (v.a. sabalülid). Lammase ja kitsede puhul lisandub sellesse loetellu põrn. Vastavaid erilise riski allikaid nimetatakse eri riskiastmega loomseteks saadusteks (SRM) ning nende kasutamine toidu tootmiseks on keelatud 2002 aasta algusest alates. Juhul, kui tapetud või surnud mäletsejalisest ei ole SRM-i eraldatud, on kogu loom käsitletav eri riskiastmega loomse jäätmena. Vältimaks närvirakkude sattumist vereringesse tapmise ajal on keelustatud loomade hukkamine tapamajas varda viimisega koljuõõnde ja seljaajju.

Samuti ei ole 2001. aasta juunikuust alates lubatud SRM-i sööta loomadele. SRM –i  suunatakse hävitamiseks kõrge riskiastmega loomsete kõrvalsaaduste töötlemisettevõttesse (AS Vireeni).

Selgitamaks välja veiste BSE-alast staatust on alates 2001. aastast tehtud laboratoorseid uuringuid eelkõige üle 24 kuu vanuste hädatapetud, haigena tapetud ja hukkunud veiste hulgas. Kuna Euroopa Liidus kehtiv BSE tõrje määrus näeb ette kõigi 30 kuuste ja vanemate tapaveiste uurimist BSE suhtes vähendamaks võimalikku riski tarbijale, alustati nimetatud kategooria veiste täiemahulise uurimisega 2003. aasta 15.-st märtsist ka Eestis.

Lähtudes heast epidemioloogilisest olukorrast BSE suhtes Eestis ja Euroopas, Euroopa Komisjon lubas Eestil koos teiste Euroopa Liidu Liikmesriikidega üle vaadata BSE seireskeemi ning 01.juulist 2011.a tõsteti BSE-le uuritavate veiste vanust. Uue seireskeemi järgi uuriti kõigi üle 48 kuu vanuste hädatapetud, haigena tapetud ja hukkunud veiste ajuproove ja kõigi üle 72 kuu vanuste tervete inimtoiduks tapetud veiste ajuproove. Pärast Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) poolt tehtud teaduslikku uurimist ja Euroopa Komisjoni Otsust alates 01.märtsist 2013.a  lõpetati Eestis tervete inimtoiduks tapetud veiste uurimist, jättes alles ülejäänud riskigruppide uuringud.

Kuidas toimub BSE proovide uurimine?

Elus olevat looma ei ole praktiliselt võimalik BSE suhtes laboratoorselt uurida, kuna proovimaterjalina kasutatakse looma aju. Surnud loomalt proovi võtmiseks tuleb kohale kutsuda piirkonna volitatud veterinaararst, kes võtab spetsiaalse lusikaga välja looma piklikaju, pakendab proovi, täidab saatekirja ja lähetab need, vajadusel kasutades loomapidaja või loomsete saaduste käitleja abi, Veterinaar-ja Toidulaboratooriumi. Tapamaja puhul viib vastava menetluse läbi järelevalveinspektor. Toidu tootmiseks tapetud looma rümpa ei tohi töötlusse suunata enne, kui on teada on saadud, et loom ei põdenud BSE-d.

Laboratooriumis uuritakse proovi kiirmeetodiga, mille puhul 24 tunni jooksul saab teada, kas loom oli nakatunud või mitte. Juhul, kui kiirtest annab positiivse või kahtlase vastuse, uuritakse proov üle kasutades klassikalist histoloogilist meetodit, mille puhul toiming võtab küll aega kuni nädal, kuid annab lõpliku vastuse, kas loom oli haige või mitte.

Kuidas toimida BSE kahtluse korral ?

Juhul, kui looma käitumishälvete alusel tundub ta BSE kahtlasena, tuleb sellest viivitamatult teavitada piirkonna veterinaararsti kes teavitab Põllumajadnus- ja Toiduameti keskust. Juhul, kui kahtlus on järelevalveametniku otsusel põhendatud, loom hukatakse ning aju saadetakse laboratooriumi uurimiseks. Ametlikult BSE kahtlase looma proovi uuritakse histoloogilise meetodiga. Taudikahtlase looma korjus tuleb kas hävitada või säilitatakse seda veterinaarjärelevalve all kuni diagnoosi saamiseni.

Samal ajal viib Põllumajandus- ja Toiduameti keskus läbi uurimise, kust loom võis nakkuse saada ning millised loomad veel võivad nakatunud olla. Taudikahtlasest karjast ja vajadusel ka teistest karjadest, kus loom viibinud on, ei tohi loomi karja tuua ega välja viia. Sõltuvalt uurimise tulemustest võib Põllumajandus- ja Toiduameti kehtestada karjale vajadusel ka muid piiranguid.

Kuidas toimitakse BSE diagnoosimise puhul?

Taudi põdenud looma korjus hävitatakse kui SRM. Viiakse läbi uurimine selgitamaks välja loomad, millistel oli lähtuvalt antud juhtumist suurim tõenäosus olla samuti nakatunud. Sellisteks loomadeks on kõik sama hoone mäletsejalised, eelkõige need, kes on sündinud aasta enne ja pärast haiget looma ning loomad, kes on esimese eluaasta jooksul koos nakatunud loomaga kasvanud ja saanud sama sööta. Need loomad hukatakse ja hävitatakse. Sõltuvalt taudi levimise kohta tehtud uurimise tulemustest võib Põllumajandus- ja Toiduamet määrata hukkamisele ja hävitamisele ka teised taudistunud loomaksvatushoones olevad veised.

Püütakse tuvastada nakkusallikas (tõenäoliselt on selleks sööt või haigena karja toodud loom) ning kindlaks teha kõik loomad, kes sellega on kokku puutunud ning muud nakkuse levimise viisid. Kuna täielikult ei ole välistatud ka nakkuse levimine emasloomalt järglasele, siis BSE diagnoosimise puhul lehmal hukatakse kahe aasta jooksul enne haiguse kliinilist diagnoosimist ja peale seda saadud järglased.

Juhul, kui BSE diagnoositakse tapamajas, rakendatakse eelpooltoodud meetmeid looma päritolufarmi suhtes ning lisaks hävitatakse nakatunud loomale tapmisliinil eelnenud ja kaks järgnenud rümpa juhul, kui nende ja haige looma rümba vahel võis toimuda saastumine.

Kuidas toimub tehtud kulutuste korvamine?

BSE kuulub ohtlike loomataudide hulka ning loomade läbivaatamine, proovivõtmine ja muud järelevalvetoimingud (sh proovide uurimine) makstakse kinni riigieelarvest. Juhul kui loom hukatakse järelevalveametniku ettekirjutuse alusel, kompenseeritakse omanikule looma maksumus. Kui BSE kahtalne loom on enne järelevalveametniku kutsumist surnud või tapetatud, siis looma maksumust ei kompenseerita. Sama põhimõtte kohaselt oitmub ka hukatud loomade korjuste hävitamiseks tehtud kulude hüvitamine.

Hirvlaste krooniline kurtumushaigus Norras (esimene juhtum Euroopas)

2016. aasta aprilli alguses teatas Norra Veterinaarinstituut hirvlaste kroonilise kurtumushaiguse (ingl. Chronic Wasting Disease in cervids (CWD)) diagnoosimisest põhjapõdral Lõuna–Norras Nordfjella populatsioonis. Haigusjuhtum sai alguse, kui 2016. aasta märtsi keskel valiti täiskasvanud haige emane põhjapõder (Rangifer tarandus tarandus) välja identifitseerimiseks ja registreerimiseks GPS-seadmega helikoptegi abil. Läbiviidud menetluse käigus loom suri ja tema korjus viidi Norra Veterinaarinstituuti lahanguks ja edasiseks uurimiseks.

Hirvlaste kroonilise kurtumushaiguse levik

Krooniline kurtumushaigus on hirvlastel (hirvedel ja põtradel) esinev muundunud valgumolekulist ehk prioonist põhjustatud nakkushaigus.

Haigus oli senini levinud vaid Põhja-Ameerikas (USA kahekümne kolmes osariigis ja Kanada kahes provintsis). Erandina registreeriti haigusjuhtumid Lõuna-Koreas, kuid antud haigestumine oli seotud Kanadast imporditud loomadega. Norras 2016.a diagnoositud CWD näol on tegu esimese haigusjuhtumiga Euroopas, samuti on see esimene haigusjuhtum maailmas, mis on tuvastatud põhjapõtradel.

Norras hakati koheselt laialdaselt uurima hirvlaste haiguse võimaliku levikut. Samas tegeleti ka tauditõrjega ning Nordfjella piirkonda looduses elavate põhjapõtrade kari oli jahimeeste abiga hukatud ja kõrvaldatud. Haiguse leviku tõkestamiseks kasutati ka teisi meetmeid (elanikkonna ja jahimeeste teavitamine, peibutusuriini kasutamise keelustamine).

2017-2018.aastatel on Norras läbi viidud mahukas riiklik hirvlaste haiguse seire mille käigus uuriti igal aastal kuni 30 000 looma. Norras on 2018.a lõpu seisuga kokku diagnoositud 24 positiivset juhtumit (19 põhjapõtra, 4 põtra, 1 punahirv). Märts 2019.a seisuga on haigus diagnoositud lisaks ka Soomes ja Rootsis. Mõlemal juhul oli haigus tuvastatud surnud põtradel ja tegemist oli vanade loomadega.

Haiguse lühiiseloomustus

Hirvlaste krooniline kurtumushaigus kuulub närvikude kahjustavate haiguste gruppi, mis lõppevad alati surmaga. Selliseid haigusi esineb inimestel ja loomadel ning neid nimetatakse transmissiivseteks spongiformseteks entsefalopaatiateks e. TSE-deks. Haiguse tekitajaks on nakkuslik valguosake e. prioon, mis nakatumisejärgselt põhjustab spongiformset ehk käsnjat ajukahjustumist nii loomadel kui inimestel. Teised tuntumad TSE-d ehk prioonhaigused on: skreipi lammastel, veiste spongiformse entsefalopaatia (BSE), naaritsate nakkav entsefalopaatia ja Creutzfeldti-Jakobi tõbi inimestel.

Hetkel pole teada seost hirvlaste kroonilise kurtumushaiguse ning teistel loomadel ja inimestel esinevate TSE-de vahel.

Haiguse kulg on aeglane ja enamik juhtumeid on avastatud loomadel vanuses 3 kuni 7 aastat. Krooniline kurtumushaigus väljendub looma muutunud käitumises ja haiglases kõhnumises ning lõpeb alati surmaga. Prioonide päritolu ja täpne edasikandmise mehhanism pole teada, aga teadlased arvavad, et levik otsese kontakti kaudu ja geograafiliselt piiritletud keskkond mängib tähtsat rolli nakkuse levimisel. Haiged loomad eritavad haigustekitajaid süljega, uriiniga ja fekaalidega. Haigete loomade korjused on oluline nakkuse allikas. Haigus levib hirvlastel nii ühe liigi siseselt, kui ka erinevate liikide vahel. CWD-prioonid on väga vastupidavad ja säilivad keskkonnas aastaid.

Euroopa Liidus läbi viidud uuringud

Tuginedes Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) arvamusele, korraldas 2007-2010. aastatel Euroopa Komisjon selles valdkonnas hirvlaste seire. Seire eesmärk oli avastada võimalik TSE esinemine hirvlastel ning selle sihtliikideks olid looduses elav ja tehistingimustes peetav punahirv (Cervus elaphus) ning looduses elav valgesaba-pampahirv (Odocoileus virginianus). 21-s Euroopa Liidu Liikmesriigis korraldatud seire käigus uuriti umbes 13 000 looduses elavate ja tehistingimustes peetavate hirvlase peaaju proovi. Kõikide uuringute tulemused olid negatiivsed ning selle alusel arvati, et Euroopa on taudivaba.

Kuna eelpoolmainitud seire käigus Euroopa hirvlastel kroonilist kurtumushaigust ei avastatud, järeldati Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) 2010.a teaduslikus raportis, et oht Euroopa Liidu looduses elavate hirvlaste liha tarbimisel inimtoiduks on minimaalne.

Antud seire käigus uuriti Eestis 2007-2009. aastal 37 looduses elava hirvlase ajuproovi (sh 7 punahirve, 8 metskitse ja 22 põtra) ning CWD haigust ei leitud.

Lähtudes Norras avastatud CWD juhtumist ja Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) soovitusel on Euroopa Komisjon määranud Põhja- ja Baltimaadele läbi viia uue kohustusliku hirvlaste kroonilise kurtumushaiguse seire. Seire kestab kolm aastat, aastatel 2018-2020. Seiret alustati mitmes Euroopa Liidu Liikmesriigis (osalevad: Eesti, Läti, Leedu, Norra, Rootsi, Poola  ja Soome).

Seire käigus oli 2018.a märtsis diagnoositud esimene hirvlaste kurtumushaiguse juhtum Soomes. Haiguse tekitaja avastati surnud põdra ajuproovist. Soome juhtumi kohta arvatakse, et tegemist on haiguse atüüpilise vormiga (selline haiguse vorm võib tekkida vanematel loomadel). 2019.a märtsis diagnoositi ka Rootsis Norrbotten piirkonnas 16-aastasel surnud  põdral esmane hirvlaste kurtumushaiguse juhtum.

Ennetusmeetmed haiguse vältimiseks

Komisjoni Määruse 2006/2010 artikli 3 lõige a) põhjal on USAst ja Kanadast pärinevate hirvlaste (elusloomade) import Euroopa Liitu keelatud.

Nendes piirkondades, kus CWD on levinud, soovitatakse ettevaatusabinõuna jahimeestel mitte süüa kudesid, mis võivad sisaldada prioone (peaaju, seljaaju, silmad, tonsillid, põrn, lümfisõlmed).

Samuti tuleb vältida liha tarbimist, mis pärineb haige välimusega loomalt või loomalt, kelle CWD test on positiivne.