Veisekasvatus

Infot veiste haiguste, heaolu, söötmise, veo ja muude teemade kohta, mis on seotud veiste pidamisega, leiad teemade kaupa allpool.

Loomapidajaks registreerimine

Veiste pidamiseks peab loomapidaja kõigepealt olema registreeritud PRIAs. Taotluse vormi leiab PRIA kodulehelt. Täidetud taotlus koos koopiaga isikut tõendavast dokumendist tuleb edastada PRIA maakondlikule teenindusbüroole. Võimalik on registreerimine teha ka kliendiportaali e-PRIA kaudu.

Kui loomapidaja andmed muutuvad, tuleb neist muudatustest teavitada PRIAt 7 päeva jooksul.

Ehitise registreerimine

Veiste pidamiseks kasutatav hoone või rajatis või selleks piiritletud ala peab olema registreeritud põllumajandusloomade registris. Taotluse vormi leiab PRIA kodulehelt. Täidetud taotlus koos koopiaga isikut tõendavast dokumendist tuleb edastada PRIA maakondlikule teenindusbüroole.

Võimalik on registreerimine teha ka kliendiportaali e-PRIA kaudu.

Kui loomade pidamiseks kasutatakse mitut lähestikku asuvat lauta, hoonet või ala, mida saab käsitleda ühtse kompleksina ning kus peetavad loomad moodustavad ühtse karja, on võimalik need registreerida ühe ehitisena. Selleks peab olema Põllumajandus- ja Toiduameti nõusolek. Nõusoleku saamiseks tuleb loomapidajal esitada taotlus ja vastavad andmed (kaart ehitise moodustavate hoonete või alade kohta ning sel karja pidamise kirjelduse kohta) tegevuskohajärgse maakonna PTA esindusele.

Registrisse kantud ehitisele antakse registreerimise number.

Kui ehitise registreerimisel esitatud andmed muutuvad, tuleb muudatustest teavitada PRIAt 7 päeva jooksul.

Veis on individuaalselt identifitseerimisele kuuluv loom.

Identifitseerimiseks tuleb veis märgistada kahe samasuguse kõrvamärgiga, mis kinnitatakse üks kummassegi kõrva. Veise kõrvamärgid on plastikust ja kollast värvi. Kõrvamärgi mõlemal poolel on Jõudluskontrolli Keskuse logo, tähis „EE“ ja kümnekohaline veise registreerimisnumber. Kõrvamärke väljastab Jõudluskontrolli Keskus ja need kinnitatakse looma kõrva vastavate tangidega.

Veis tuleb märgistada 20 päeva jooksul alates sündimisest või varem, kui veis viiakse teise karja või tapamajja. Põhimõte on selles, et märgistamata looma ei tohi karjast välja viia. Õigeaegse märgistamise eest vastutab loomapidaja.

Kui kõrvamärk ära kaob, peab loomapidaja teavitama sellest 2 päeva jooksul kirja või e-posti teel PRIAt. Seejärel väljastatakse Jõudluskontrolli Keskuse poolt uus sama registreerimisenumbriga kõrvamärk. Asenduskõrvamärk tuleb looma kõrva kinnitada seejärel 7 päeva jooksul.

Märgistamise järel tuleb loom registreerida põllumajandusloomade registris. Selleks tuleb täita taotlus ja esitada see PRIA maakondlikule teenindusbüroole. Taotluse vorm on leitav PRIA kodulehelt. Taotlus on võimalik esitada ka kliendiportaali e-PRIA kaudu.

Kui registris olevad andmed muutuvad, tuleb nendest 7 päeva jooksul PRIAt teavitada. Registriandmete muutmise taotluse vormid leiab PRIA kodulehelt. Registriandmeid (looma märgistamine, esmakordne poegimine, tapmine, hukkumine, kadumine, liikumine Eesti siseselt, Eestist välja või Eestisse sissetoomine, asenduskõrvamärgid) saab muuta ka kliendiportaal e-PRIA kaudu.

Veisepass

Kui veise andmed on taotluse alusel registreeritud, saadetakse loomapidajale posti teel veisepass. Veisepassi eesmärk on kanda infot looma liikumise ja temaga läbiviidud veterinaartoimingute kohta. Looma karja toomisel tuleb veisepassi kanda uus loomapidaja nimi, tema elukoha aadress, ehitise number ja karja toomise kuupäev. Lisaks tuleb veisepassi kirjutada ka kõik loomaga läbiviidud veterinaartoimingud.

Veisepass peab alati loomaga kaasas olema. Kui veis viiakse teise karja, teise liikmesriiki või tapamajja, tuleb loomaga veisepass kaasa anda. Kui loom hukkub, tapetakse kohapeal, kaob või eksporditakse elusloom väljapoole ELi, tuleb teha sellekohane märkus passi ning pass tuleb tagastada PRIA-le 7 päeva jooksul.

Kui veisepassi täitmiseks on vaja lisalehti, saab neid taotleda PRIAst. Selleks tuleb esitada PRIA-le taotlus lisalehtede saamiseks koos kannetega täitunud passiga.

Kui veisepass ära kaob, muutub loetamatuks või sisaldab vigu, tuleb taotleda PRIA-lt uus veisepass. Kahel viimasel juhul tuleb uue passi taotlemisel lisada taotlusele juurde loetamatuks muutunud või vigadega olemasolev pass.

Loomapidaja peab pidama arvestust (paberkandjal või elektrooniliselt) kõikide karjas olevate veiste kohta.

Arvestusse tuleb kirjutada:

  • veise kõrvamärgi number;
  • ehitise registreerimisnumber, kus loom asub;
  • sünnikuupäev, sugu ja tõug;
  • karja ja karjast välja liikumise kuupäev;
  • hukkumise, kadumise, hädatapmise, oma tarbeks tapmise, kontrolltapmise või loomataudi leviku tõkestamiseks tapmise kuupäev;
  • ostja ja müüja nimed, aadressid ning isiku- või registrikoodid.

Arvestusse tuleb kanda andmed hiljemalt 3 päeva jooksul alates sündmusest (veise karja toomine või sealt välja liikumine, sündimine, märgistamine, hukkumine, tapmine, kadumine).

Andmeid looma kohta peab säilitama arvetuses vähemalt kolm aastat peale looma karjast väljaviimist, tapmist, hukkumist või kadumist. 

Arvestus peab olema alati kättesaadav ja esitatav järelevalve teostajale.

Bioohutusmeetmete eesmärk on karjas nakkushaiguste levimise vältimine.

Loomapidaja kohustused:

  • korralda isiku ja veovahendite liikumine nii, et vältida nakkuse sissetoomist;
  • ära luba kõrvalisi isikuid loomapidamishoonesse;
  • ära luba välisriigist saabunud isikut loomapidamishoonesse enne, kui vähemalt 48 tundi on möödunud tema Eestisse saabumisest;
  • hoia vajadusel karja juurde toodav loom karjasolevatest loomadest eraldi;
  • hoia haige loom eraldi tervetest;
  • korralda sööda, allapanu ja muu materjali ohutu käitlemine nakkuse leviku vältimiseks;
  • korralda näriliste ja putukate tõrjet;
  • takista metsloomade ja hulkuvate loomade pääsemine loomapidamishoonesse;
  • taga, et kõiki neid nõudeid loomakasvatushoones täidetakse ning selgita ja nõua nende täitmist kõigilt, kes loomadega tegelevad.

Veise pidamise nõuded on leitavad siit.

Täpsemad nõuded vasika pidamiseks on leitavad siit.

Lubatud veterinaarsed menetlused loomadel on:

  1. kastreerimine;
  2. steriliseerimine;
  3. nudistamine;
  4. sõrgade ja kapjade lõikamine;
  5. tätoveerimine ja mikrokiipimine;
  6. jahikoerte opereerimine;
  7. põrsaste silmhammaste lõikamine, kultide kihvade lühendamine;
  8. põrsaste saba lõikamine;
  9. pullidele ninarõnga panemine ning väliaedikus peetava kuldi kärsa rõngastamine;
  10. tibude nokkade lõikamine.

Nudistamise eesmärgiks on vähendada vigastusi mida loomad võivad teine teisele tekitada. Nudistamine peaks toimuma enne vasika 2 kuu vanuseks saamist, kõige parem on aeg kui hakatakse märkama sarvekühmu. Eelistada tuleks nudistamist termokauteri abil kohaliku tuimestuse all ning menetluse peab läbi viima väljaõppinud isik. Keemiliste ainetega nudistamine ei ole soovitatav.

Sarvede eemaldamine täiskasvanud veistel ei tohi olla rutiinne meetod, vaid kasutada üksikutel juhtudel tagamaks teiste loomade heaolu.

Põrsaste silmahammaste lõikamist, kuldi kihvade lühendamist ning sabade lõikamist on lubatud rakendada üksnes teiste sigade tervise ja heaolu huvides, kui neil esineb vigastusi kõrvadel, sabadel või udaral. Näiteks sabadesöömist põrsaste hulgas kutsub esile eelkõige stress, mis on põhjustatud halbadest söötmis- ja pidamistingimustest. Probleemi lahendamist tulekski kõigepealt alustada loomade heaolu parendamisest.

Sulgede nokkimise ja kannibalismi vältimiseks võib lõigata tibude nokki vastavate oskustega isik alla 10 päeva vanuste kanade puhul. Jällegi tuleks tähelepanu pöörata söötmis- ja pidamistingimustele, sest loomade hea heaolu tagamisel esineb seda käitumishälvet lindude seas tunduvalt vähem.

Loomade kastreerimisel ja steriliseerimisel tuleks kaalutleda selle vajalikkust ning leida meetod, mis on kõige sobivam antud loomaliigi jaoks. Kasutada ei tohi kastreerimisel kummirõngaid, kuna see meetod põhjustab loomadele pikemaajalist ning kestvat valu.

Looma suhtes lubamatud teod on välja toodud siin.

Sööt peab olema ohutu, et oleks välistatud nii loomade kui inimeste haigestumine ning riskid keskkonnale. Sööda ohutusel ja kvaliteedil on otsene mõju ka loomsetele saadustele (liha, piim, munad jm).

Sööt peab vastama tema kasutusotstarbele.

Sööt võib sisaldada ainult lubatud söödalisandeid (näiteks vitamiine, mineraalained), mille ohutus on EFSA (Euroopa Toiduohutusameti) poolt hinnatud ja mis on kantud Euroopa Liidu söödalisandite registrisse.

Soovimatuid aineid (näiteks arseen, kaadmium, plii, dioksiin, aflatoksiinid jm) ei tohi olla söödas üle lubatud piirmäära. Soovimatute ainete loetelu on välja toodud soovimatute ainete määruses.

Keelatud ained, mida söödas ei tohi olla:
  • fekaale, uriini, seedetrakti sisu;
  • parkainega töödeldud nahku ega selle jäätmeid;
  • taimekaitsevahendeid sisaldada võivaid seemneid ega muid taimseid paljundusmaterjale;
  • puidukonservantidega töödeldud puitu sh saepuru;
  • igasuguseid reovee jäätmeid;
  • tahkeid olmejäätmeid (näiteks majapidamisjäätmeid);
  • pakendeid ja nende osi;
  • n-alkaanidel kasvatatud Candida pärmidest saadud valgutooted.

Söötmise keelud

Põllumajandusloomadele on keelatud sööta toitlustuse sektorist ja majapidamisest tekkivaid toidujäätmeid.  Samuti on keelatud sööta loomale söödamaterjali, mis on saadud samalt loomaliigilt (kannibalism). Erand kehtib vaid karusloomade suhtes.

Mäletsejalistele (kitsed, lambad, veised) on keelatud sööta sellist sööta, mis sisaldab töödeldud loomseid proteiine (näiteks kalajahu, verejahu jm), loomset päritolu di- ja trikaltsiumfosfaati ja veretooteid. Erandina on lubatud vasikatele sööta kalajahu sisaldavat täispiimaasendajat.

Mittemäletsejalistele (sead, linnud) on keelatud sööta sellist sööta, mis sisaldab mittemäletsejalistelt pärit verejahu (töödeldud loomne proteiin).

Vesiviljelusloomadele (kaladele, vähkidele) on keelatud anda sellist sööta, mis sisaldab mäletsejalistelt pärit töödeldud loomseid proteiine.

Lubatud loomset proteiini sisaldava sööda tootmise/söötmise luba  vajab käitleja, kes:

  • soovib toota turustamisotstarbelist lubatud loomseid proteiine (näiteks kalajahu) sisaldavat sööta;
  • peab mäletsejalisi ja mittemäletsejalisi loomi ning soovib enda ettevõttes peetavatele mittemäletsejalistele loomadele sööta lubatud loomseid proteiine sisaldavat sööta;
  • peab mäletsejalisi loomi ning soovib enda ettevõttes peetavatele võõrutamata mäletsejalistele loomadele sööta kalajahu sisaldavat piimaasendajat;
  • peab mäletsejalisi  ja mittemäletsejalisi loomi ning soovib toota lubatud loomseid proteiine sisaldavat sööta ja sööta seda enda ettevõttes peetavatele mittemäletsejaliste loomadele.

Sööda jälgitavus

Sööda ja söödasse lisatavate koostisosade jälgitavus peab olema alati tagatud. See tähendab, et peab olema võimalik tõendada, kellelt sööt/sööda koostisosad saadud on, ja kellele seda edasi tarnitud on. Jälgitavuse tõendamiseks kasutatakse saatelehti ja arveid ning sellekohaseid andmeid (kellelt/kellele, mida, millal, kui palju) sisaldavat registrit.

Sööda käitlemisest teatamine

Loomapidaja, kes turustab loomadelt saadud loomseid saadusi (näiteks liha, muna, piima), ja/või toodab sööta oma loomadele (näiteks teeb heina, kasvatab teravilja jm)  ja/või müüb teravilja, heina, silo, peab esitama majandustegevusteate.

Majandustegevusest teatamiseks tuleb esitada sellekohane vorm (vt allpool). Põllumajandus- ja Toiduametile.

Majandustegevusteate esitanud loomapidajate/söödakäitlejate andmed on leitavad "Riigi toidu ja sööda käitlejate registrist".

Erandina ei pea söödaregistris olema registreeritud loomapidaja, juhul kui
  • loomadelt saadav toodang kasutatakse ära oma pere poolt;
  • peetakse vaid selliseid loomi, keda ei tarvitata toiduks;
  • loomadelt saadav toodangu kogus on väike ning see turustatakse ainult otse lõpptarbijatele.
Väike kogus on määratletud järgmiselt:
  • lehma toorpiim kuni 100 kg päevas või kuni 700 kg nädalas;
  • kitse toorpiim kuni 20 kg päevas;
  • ute toorpiim kuni 10 kg päevas;
  • munad kuni 50 linnuga farmist;
  • liha kuni 10 000 kodulinnult või kuni 3000 jäneseliselt või mõlema puhul kokku kuni 10 000 linnult/jäneseliselt aastas;
  • kala kuni 100 kg päevas.

Lisaks kui eelnimetatud juhtudel jääb oma loomadele toodetud sööta üle, siis võib seda kuni 5 tonni aastas turustada kohalikele põllumajandustootjatele ilma söödaregistris registreerimise kohustuseta.

Sööda käitlemise ja hügieeni nõuded on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 183/2005.

Loomapidaja peab pidama arvestust veistele manustatud ravimite ja ravimsöötade kohta.

Arvestuses peavad kajastuma:

  • veise kõrvamärgi number;
  • kasutatud ravimi või ravimsööda nimetus ja manustatud kogus;
  • andmed ravimi väljastaja (veterinaararsti või apteegi) kohta;
  • ravimi manustamise kuupäev ja andmed manustaja kohta;
  • veterinaararsti etteantud manustamisviis ja raviskeem;
  • määratud keeluaeg.

Loomapidaja võib arvestust pidada kirjalikult või elektroonselt.

Põllumajanduslooma müügi või mõnel muul viisil võõrandamise korral keeluaja kehtides on loomapidaja kohustatud edastama keeluajaga seonduvad andmed uuele loomapidajale.

Veise haigused on leitavad siit.

Informatsioon veise tapmise ja hukkamise kohta kohapeal on leitav siit.

Kui veis saadetakse tapamajja, siis tuleb teavitada PRIAt sellest 7 päeva jooksul. Vormid teavitamiseks leiab PRIA kodulehelt. Andmete muutmise saab teha ka kliendiportaali e-PRIA kaudu.

Loomaga koos peab tapamajja andma kaasa veisepassi ja tapale saadetava veisepartii kohta tuleb koostada loomapidaja toiduahela alane teatis.

Teatise vormid

Loomade veol tapamajja tuleb järgida nõudeid loomade vedamisele.

Kui veis viiakse teise karja, siis tuleb teavitada PRIAt sellest 7 päeva jooksul. Vormid teavitamiseks leiab PRIA kodulehelt. Andmete muutmise saab teha ka kliendiportaali e-PRIA kaudu.

Loomaga koos peab kaasa andma veisepassi. Kui loomal on ravimite manustamise tõttu keeluaeg kehtestatud, peab sellekohase informatsiooni edastama uuele loomapidajale.

Uus loomapidaja peab samuti teavitama PRIAt registriandmete muutumisest. Vormid teavitamiseks leiab PRIA kodulehelt. Andmete muutmise saab teha ka kliendiportaali e-PRIA kaudu. Samuti tuleb teha veisepassi kanded uue omaniku, tema aadressi, looma karja toomise kuupäeva ning selle ehitise kohta, kuhu loom tuuakse.

Informatsioon veise veo kohta on leitav siit.

Elusloomade viimisel teise liikmesriiki (kauplemisel) on esimeseks eeltingimuseks see, et kohale (ehitis, piirkond jne), kust loom välja viia kavatsetakse, ei oleks kehtestatud loomade liikumist piiravat keeldu ega kitsendust. Teiseks peab olema karjas, kust loom välja viiakse, läbi viidud järelevalve raames kõik vajalikud uuringud ja menetlused (kehtestatud loomatauditõrje programmidega). Kindlasti peab veis olema kõrvamärgiga märgistatud ning registreeritud PRIAs.

Nõuded eluslooma viimisele teise riiki kehtestab sihtriik. Nõuded sõltuvad kauplemise eesmärgist (aretus, tootmine, tapmine lihaks). Olenevalt sihtriigi nõuetest viiakse läbi vajalikud veterinaarsed uuringud. Kui peale kohustuslikke uuringuid on loom kliiniliselt läbi vaadatud, väljastatakse tegevuskohajärgse maakonna PTA esinduse poolt sellekohane loomatervisesertifikaat. Loomatervisesertifikaat kehtib 10 päeva alates selle väljastamisest ning see peab olema loomaga kaasas kuni sihtkohani.

Veisega tuleb alati kaasa anda ka veisepass. PRIA-le tuleb teavitada looma viimisest teise liikmesriiki 7 päeva jooksul alates looma karjast väljaviimisest.

Samad nõuded kehtivad ka siis, kui loom soovitakse tuua teisest liikmesriigist Eestisse. Eestis on veistega kauplemise veterinaarnõuded kehtestatud põllumajandusministri määruses nr 99 „Veterinaarnõuded veiste ja sigade kauplemisel“.

Täpsemat lisainformatsiooni saab tegevuskohajärgse maakonna PTA esinduse järelevalveametniku käest.

Vt ka rahvusvahelise kaubanduse alt.

Elusloomade viimisel riiki, mis ei ole Euroopa Liidu liikmesriik (ekspordil), on esimeseks eeltingimuseks see, et kohale (ehitis, piirkond jne), kust loom välja viia kavatsetakse, ei oleks kehtestatud loomade liikumist piiravat keeldu ega kitsendust. Teiseks peab olema karjas, kust loom välja viiakse, läbi viidud järelevalve raames kõik vajalikud uuringud ja menetlused (kehtestatud loomatauditõrje programmidega). Kindlasti peab veis olema kõrvamärgiga märgistatud ning registreeritud PRIAs.

Nõuded looma eksportimisele kehtestab sihtriik. Olenevalt sihtriigi nõuetest viiakse läbi vajalikud veterinaarsed uuringud sh looma eraldihoidmine teistest loomades selleks ettenähtud ajaks (karantiin). Kui peale kohustuslikke uuringuid ja ettenähtud karantiini on loom kliiniliselt läbi vaadatud, väljastab tegevuskohajärgse maakonna PTA esindus sellekohase loomatervisesertifikaadi, mis peab olema loomaga kaasas kuni sihtkohani.

PRIA-le tuleb teavitada veise eksportimisest 7 päeva jooksul alates looma karjast väljaviimisest. Veisepassi tuleb teha eksporti puudutav märkus ning see tagastada PRIA-le.

Samad nõuded kehtivad ka siis, kui loom soovitakse tuua väljapool Euroopa Liitu asuvast riigist Eestisse (import). Veiste impordi veterinaarnõuded on kehtestatud põllumajandusministri määruses nr 24 „Imporditavate loomade ja loomsete saaduste veterinaarnõuded“.

Täpsemat lisainformatsiooni saab tegevuskohajärgse maakonna PTA esinduse järelevalveametniku käest.

Vaata ka rahvusvahelise kaubanduse alt.

Hukkunud või hädatapetud loomade korjused, kohapeal oma tarbeks tapmisel tekkinud ja inim- ega lemmikloomatoiduks mittekasutatavad osad ja muud loomsed kõrvalsaadused tuleb farmis hoida suletult (või suuremata loomakorjuste puhul vähemalt kaetult) ning lekkekindlates tingimustes. Loomseid kõrvalsaadusi tuleb ladustada farmist väljaviimiseni eraldi loomadest ja söödast ning selliselt, et sellele puudub juurdepääs nii kodu- kui metsloomadel, lindudel ja närilistel.

Loomsed kõrvalsaadused tuleb saata farmist edasisele käitlemisele ilma asjatu viivituseta ettevõttesse, mis tegevusloa või majandustegevusteatise alusel tegeleb vastava kategooria loomsete kõrvalsaaduste käitlemisega. Hukkunud looma korjust ja muid loomseid kõrvalsaadusi, mis sisaldavad määratletud riskiteguriga materjali, tohib saata kõrvaldamisele ainult I kategooria töötlemisettevõttesse (AS Vireen).

Farmist väljaviimisel tuleb loomsete kõrvalsaadustega vedajale kaasa anda kaubadokument, kus on kirjas: 

  • surnud/tapetud looma kõrvamärgi number;
  • loomsete kõrvalsaaduste kategooria tähis;
  • materjali kogus;
  • farmi nimi, aadress ja ehitise number;
  • andmed loomsete kõrvalsaaduste vedaja kohta (nimi, aadress, tegevusloa/registreerimise number);
  • andmed sihtettevõtte kohta (nimi, aadress, tegevusloa/registreerimise number).

Loomapidaja peab pidama arvestust farmis tekkinud loomsete kõrvalsaaduste kohta.

Arvetuses tuleb kajastada:

  • loomsete kõrvalsaaduste farmist väljaviimise kuupäev ja kogus;
  • andmed loomsete kõrvalsaaduste äravedaja kohta;
  • andmed ettevõtte kohta, kuhu loomsed kõrvalsaadused saadeti.

Arvestus võib pidada nii paberkandjal kui ka elektroonselt.

Eraldi arvestust ei pea pidama juhul, kui loomapidaja on säilitanud ja saab alati esitada järelevalvetoimingute teostajale kõik farmist väljaviidud loomsete kõrvalsaadustega kaasaantud kaubadokumentide koopiad.

Arvestust või kaubadokumentide koopiaid tuleb säilitada vähemalt kaks aastat.

Lisainformatsioon loomsete kõrvalsaaduste kohta.

Viimati uuendatud 07.01.2021