Veiste haigused

Allpool on ülevaade veiste haigustest.

Veiste viirusdiarröa on väga nakkuslik veiste viirushaigus, mis iseloomustub vasikatel palaviku ja kõhulahtisuse ning lehmadel palaviku ning mööduva piimatoodangu langusega. Emasloomadel tekivad abordid, loote väärarengud või sünnivad püsiva viiruskandvusega sündinud järglased. Haigusele on vastuvõtlikud kõik sõralised, kliiniliselt haigestuvad veised, lambad, kitsed ja sead. Üldjuhul on haiguse kulg kerge ja suremus väike, kuid haigestumus suur.

Haiguse peiteaeg on 2 – 14 päeva.

Haigus on levinud kõikjal maailmas, ka Eestis.


Haiguse levikuteed

Peamisteks viiruse levitajateks on püsiinfitseeritud loomad, kes eritavad viirust keha eritistega. Lisaks võib viirus levida transpordivahenditega jm inventariga. Nakatumine toimub suu kaudu või hingamisteede vahendusel.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Vaata lisaks ka Veterinaar- ja Todiulaboratooriumi kodulehelt.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Alaägeda kulu korral tekib:

  • lühiajaline palavik (40 ºC)
  • isutus, loidsus, kiirenenud pulss ja hingamine
  • nina ja suuõõs punetavad
  • ninast eritub nõret, suurenenud on pisaravool
  • lehmadel väheneb piimatoodang

Ägeda kulu korral tekib:

  • kõrge palavik (40 ºC)
  • haavandid suuõõnes ja sõrgadel
  • äge kõhulahtisus

Tiine emaslooma nakatumisel nakatub ka loode. Selle tagajärjel võib loode hukkuda (abort). Nakatunud lootel võivad tekkida arenguhäired ja väärarendid. Kui emasloom nakatub tiinuse hilisemas järgus, siis võib loode sündida normaalsena.

Veiste respiratoor-süntsütiaalviirusnakkus on veiste nakkav viirushaigus, mis iseloomustub palaviku ja hingamisteede põletikuga. Haigusele on vastuvõtlikud ainult veised, kõige raskemini põevad 1-3 kuu vanused noorloomad. Haiguse peiteperiood on 2-4 päeva.

Haigus on levinud kõikjal maailmas, ka Eestis.

Haiguse levikuteed

Nakkusallikaks on haiged veised või latentsed viiruskandjad, kes eritavad viirust ninanõrega. Viirus levib aerogeenselt ning nakatumine toimub respiratoorselt.

Lisainfo

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Vaata lisaks Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehelt.

Haigusele iseloomulikud tunnused

•    palavik (40,5 - 41,5 ºC)
•    loidus

Hingamiselundite kahjustused ei pruugi kliiniliselt avalduda.
Haiguse arenedes tekib köha, suureneb süljeeritus ja ninast eritub nõret, hingamine on kiire ja pinnapealne, täheldatud on ka avatud suuga hingamist. Tiinetel lehmadel võib tekkida abort. Kui tüsistusi ei teki, lõpeb haigus looma tervistumisega.

Veiste paratuberkuloos on kroonilise kuluga nakkushaigus, mida iseloomustavad kõhulahtisus, kõhnumine, aneemia ja surmlõpe. Haigusele on vastuvõtlikud veised, lambad ja kitsed.

Haigus on levinud kõikjal maailmas. Ka Eestis on haigust diagnoositud.

Haiguse levikuteed

Nakatumine toimub suu kaudu haigustekitajaga saastunud sööda ja joogivee tarbimisel. Haigus võib edasi kanduda ka lootele.

Lisainfo

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Vaata lisaks ka Veterinaar-ja Toidulaboratooriumi kodulehelt.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haigus levib karjas aeglaselt ning sageli ilma kliiniliste tunnusteta. Esimesed kliinilised tunnused võivad tekkida alles mitme kuu või isegi aasta möödumisel nakatumisest. Haiguse algul täheldatakse loomade kõhnumist, noorloomad ei võta kasvus juurde. Hilisemas järgus on loomad loiud, lamavad rohkem, kõhnuvad (isu säilib), nahk pakseneb ja karvkate pulstub, esineb vahelduv kõhulahtisus (roe on vesivedel, rohekas või pruunikas, võib sisaldada verd või lima) ja piimatoodang langeb. Tursed tekivad erinevates kehapiirkondades, sagedamini silmalaugudel, alalõua, rinna- ja kõhupiirkonnas. Kehatemperatuur on normaalne.

Veiste talvedüsenteeria on ägedalt kulgev ja väga nakkav peamiselt täiskasvanud veiseid tabandav koronaviiruse poolt tekitatud nakkushaigus, mis levib reeglina talvekuudel - novembrist märtsini. Kõige vastuvõtlikumad on piimalehmad poegimisjärgsel perioodil. Vasikad haigestuvad harva ja kergelt.

Haigus on levinud kõikjal maailmas, ka Eestis.

Haiguse levikuteed

Viirus levib otsese kontakti teel ja ülekandefaktorite kaasabil (jalanõud ja riided, transpordi- ja hooldusvahendid, võimalik, et ka uluklinnud-loomad). Oluliseks levitajaks võivad olla inimesed, kes liiguvad karjast karja, piima- ja söödaautod. Viirus eritub peamiselt nakatunud loomade roojaga. Nakatumine toimub suu kaudu. Haiguse peiteaeg on lühike, 4-5 päevaga nakatuvad enamasti kõik täiskasvanud veised. Tüsistusteta juhul on suremus madal.

Lisainfo

Haiguskahtlusest oma loomal tuleks kindlasti teavitada oma loomaarsti.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Vaata lisaks Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehte.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haigus algab väga tugeva vesise kõhulahtisusega, mis võib kesta 1-4 päeva, tavaliselt mitte üle nädala. Kõhulahtisuse kestuseks karjas on keskmiselt 2 nädalat. Väljaheide on värvuselt tumeroheline kuni must, sisaldab lima, võib sisaldada verd, vereklompe. Esimestel päevadel või lühikesel perioodil enne kõhulahtisuse ilmnemist võib loomal tekkida palavik, esineda isutust, loidust, janu, pisarate voolu, köha, kõhnumist. Piimalehmadel on oluliseks tunnuseks toodangulangus. Piima kogus väheneb keskmiselt 50 %, kuid võib langeda ka kuni 95 %. Karja toodangu taastumine võib võtta paar nädalat kuni kuid.

Raviks võib loomale anda organismi toetavaid, haigustunnuseid leevendavaid ravimeid. Viirusevastast ravi ei ole. Kõhulahtisus taandub ise, kui ei lisandu teisi haigustekitajaid. Vaktsiinide olemasolu kohta andmed puuduvad, haiguse läbipõdemisel tekib kuuest kuust kahe-kolme aastani kestev immuunsus.

Karja nakatumise ära hoidmise seisukohalt on oluline vältida viiruse sissetoomist karja. Selleks tuleb jälgida, et seemendajad, loomaarstid ja teised karju teenindavad isikud vahetaksid riideid ja jalanõusid, kasutaksid ühekordseid jalatsikaitseid ning töövahendeid. Oluline on desomattide kasutamine nii inimestele kui transpordivahenditele. Tuleks hoiduda igasugusest kontaktist tabandunud karjaga, eriti loomade juurdetoomisest karjadest, kus nakkus parasjagu levib või on hiljuti esinenud.

Veiste paragripp-3 on äge veiste viirushaigus, mis iseloomustub palaviku, ülemiste hingamisteee põletiku ning rasketel juhtudel kopsupõletikuga. Sagedamini ja raskemini haigestuvad 10 päeva kuni 1 aasta vanused noorveised. Täiskasvanud loomad põevad haigust ilma kliiniliste tunnuste avaldumiseta.

Haigus on laialdaselt levinud paljudes intensiivse veisekasvatusega maades ja ka Eestis.

Lisainfo

Veiste paragripi kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Vaata lisaks Veterinaar ja Toidulaboratooriumi kodulehelt.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haiguse peiteaeg on 1-5 päeva. Haigel vasikal tekib palavik (40 - 41,5 ºC), loom on loid, isu puudub või on vähenenud, hingamine on kiirenenud. Esimestel päevadel eritub ninast limast nõret, mis hiljem muutub mädaseks. Suurenenud on pisara- ja süljeeritus. Haiguse arenedes tekib köha.

Täiskasvanud loomadel kliinilisi tunnuseid ei avaldu.

Healoomulise kulu korral kaovad haigustunnused 6.- 14 päeval ja loomad tervistuvad. Tüsistuste korral tekib tugev valulik köha, ninaeritis muutub tihkeks ja venivaks, loom kõhnub ning karvkate tuhmub.

Veiste nakkav rinotrahheiit-pustuloosne vulvovaginiit on äge veiste viirushaigus, mis iseloomustub hingamis- ja suguteede põletiku, abortide ja kesknärvisüsteemi häiretega.
Haigusele on vastuvõtlikud kõik veisetõud igas vanuses, kuid raskemini haigestuvad lihatõugu veiste vasikad.  Haiguse peiteaeg on 2-10 päeva.

Haigus on levinud kõikjal maailmas, ka Eestis.

Haiguse levikuteed

Nakatumine toimub suu kaudu või loomulikul paaritumisel (kunstlikul seemendamisel).

Lisainfo

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Vaata lisaks Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehte.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Hingamisteede kahjustuse korral tekivad haigel loomal:
•    palavik (40 - 42ºC)
•    isutus, loidus
•    kiirenenud hingamine ja köha
•    silmade punetus
•    nõrevool ninast
•    lehmadel väheneb piimatoodang
10. – 14. haiguspäeval algab paranemine

Suguteede põletiku korral:
•    punetus ja valkjaid sõlmekesed suguteedes
•    tupest eritub limas-mädast eritist
•    rahutus ja sage urineerimine
•    tiinetel loomadel abort

Vasikatel tekib sagedamini haiguse närvivorm (koordinatsioonihäired, lihaste tõmblused, haiguse edasise arengu korral kooma, mille korral loom kukub maha ja jääb lamama tõmblevate jäsemetega).

Salmonelloos on koduloomade ja –lindude nakkushaigus, mille alaägeda kulu korral tekib veremürgistus, pikaldasema kulu korral aga seedetrakti põletik, mõnikord ka liigesepõletikud ja kopsupõletik. Veiste korral on  haiguse peiteaeg 2 – 8 päeva, enamasti haigestuvad vasikad.

Inimene haigestub salmonelloosi tavaliselt saastunud toiduainete vahendusel.

Haigus on levinud kõikjal maailmas, ka Eestis.

Haiguse levikuteed

Nakkusallikaks võivad olla kas kliiniliselt haiged loomad või haiguse kliinilise läbipõdemise järgsed  mikroobikandjad loomad. Loomad võivad jääda pärast haiguse läbipõdemist mikroobikandjateks veel pikaks ajaks.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused veisel

Haiged loomad on isutud, loiud, kehatemperatuur on 40 – 41 °C, pulss ja hingamine on kiirenenud. Suurenenud on pisaravool, ninast eritub nõret. Isu on vahelduv või vähenenud. Kui vasikas ei sure 36- 48 tunni jooksul, siis 2. – 3. haiguspäeval  tekib kõhulahtisus, roe on vedel, võib sisaldada lima ja verd.

Haiguse raske kulu korral võib tekkida neerukahjustus: urineerimine muutub sagedaseks ja valulikuks.
Haiguse krooniline kulg tekib tavaliselt ägeda kulu jätkuna ning sel korral süvenevad hingamisteede kahjustused. Ninast eritub nõret, loomal tekib kopsupõletik, pulss muutub nõrgaks. Mõnikord kaasneb ka liigesepõletik.
Täiskasvanud veistel täheldatakse seedetrakti kahjustusi, tiinetel loomadel võib tekkida abort.

Leptospiroos on leptospiirade poolt põhjustatav inimeste ja loomade nakkushaigus, mida iseloomustab aneemia, kollasus ning naha ja limaskestade nekroos.
Haigusele on vastuvõtlikud kõik koduloomad ja linnud vaatamata vanusele, kuid kõige sagedamini põevad noorloomad.  Loomulikes tingimustes haigestuvad sagedamini veised, sead ja koerad, harvemini hobused, lambad ja teised liigid.
Haiguse peiteaeg on 2-20 päeva.

Haigus on levinud kõikjal maailmas, ka Eestis.

Haiguse levikuteed

Leptospiroos on looduskoldeline märjemate alade haigus, kõige paremad kohad leptospiirade elukohaks on seisvad veekogud, lombid, tiigid, sood, niiske pinnas.  Koduloomad võivad nakatuda ka näriliste või nende eritistega saastunud söötade söömisel. Haiguse iseloomulikuks jooneks on see, et esmalt haigestub väike osa loomi, millele järgnevalt haigestumine justkui vaibub, kuid peagi haigestuvad uued loomad. Inimene haigestub tavaliselt nahavigastuste kaudu puutudes kokku haigusetekitajaid sisaldava materjaliga.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Veisel täheldatakse: äkilist kehatemperatuuri tõus, isutus, loidust, pulsi ja hingamise kiirenemist.
•  Üliägeda kulu korral ei arene välja naha ja limaskestade kollasus ning loom sureb 12-24 tunni jooksul.
Ägeda kulu korral võib esineda ka kõhukinnisus, täiskasvanud veised võivad olla erutunud: loomad ammuvad, heidavad maha ning tõusevad jälle püsi. Haiguse 4. – 6. päeval tekivad haigusele iseloomulikud tunnused: limaskestad, silma sidekest  nahk muutuvad kollaseks, väheneb uriini eritus ja värvus (uriini eritub väikestes kogustes ning see on pruun või punane). Piimatoodang langeb järsult või lakkab üldse, piim on kollase värvusega. Tiinetel loomadel tekib abort. Haiguse arenedes tekivad limaskestadel ja nahal haavandid.
Alaägeda kulu korral eelpool mainitud kliinilised tunnused ei avaldu nii ilmekalt, Naha ja limaskestade kollasus ei ole püsiva iseloomuga.
Krooniline kulg esineb harva. Seda iseloomustab paaripäevaste palavikuhoogude kordumine, naha ja limaskestade kollasus, hingamise sagenemine, sagenenud on urineerimine, söögiisu on vahelduv, võib tekkida kõhukinnisus, piimatoodang väheneb/lakkab, tiinetel loomadel võib tekkida abort.

Veiste enzootiline leukoos on  pika peiteajaga krooniliselt kulgev täiskasvanud veistel esinev viirushaigus, mida iseloomustavad kasvajad mitmel pool organismis.
Haigusele on vastuvõtlikud veised igas vanuses, kuid kliiniliselt avaldub haigus alles vanematel veistel.

Viirus on laialdaselt levinud üle kogu maailma.

Eesti on veiste enzootilise leukoosi vaba.

Haiguse levikuteed

Viirust levitavad haiged veised sülje, ninanõre, vere, piima, uriini, rooja, emakanõre ja spermaga. Nakkus levib ka saastunud süstlanõelte ja kirurgiliste riistade vahendusel. Kuna viirus sisaldub haige looma veres, siis tulevad viiruse siirutajatena arvesse ka verdimevad putukad.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haiguse peiteaeg võib kesta 2-6 aastat. Haiguse algperioodil kliinilised tunnused veel ei avaldu, kuid haigust on võimalik laboratoorsete analüüsidega avastada. Haiguse viimasel staadiumil tekivad kasvajad erinevates organites, pindmised lümfisõlmed on suurenenud. Haiged loomad on loiud, neil on krooniline kõhulahtisus, libediku nihkumine, lonkamine, halvatus. Piimatoodang haigetel loomadel ei lange.

Lammaste katarraalne palavik on mittenakkav mäletsejaliste, peamiselt lammastel esinev haigus, mis iseloomustub palaviku, keele ja suuõõne limaskesta liigveresusega ning kärbusliku haavandumise, sõrapõletiku ja skeletilihaste degeneratsiooniga.
Haiguse peiteaeg kestab 5-20 päeva.

Haigus on levinud riikides, kus esineb Culicoides perekonna putukaid (Aafrika, Ameerika, Austraalia, mõned riigid Lõuna-Aasias ja Okeaanias, Hispaania, Portugal, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros).

Eestis ei ole haigust diagnoositud.

Haiguse levikuteed

Tegu on viirusliku hooajalise haigusega, mis kandub edasi teatud sääseliikide (Culicoides perekond) vahendusel. Haigusele on vastuvõtlikud lambad, veised, kitsed, üksküürkaamelid, ulukmäletsejalised. Kliiniliselt haigestuvad ainult lambad, kusjuures raskemini põevad talled. Haigustekitaja võib levida emalt lootele ja pole välistatud ka spermaga levik. Uutes taudikolletes võib suremus tõusta kuni 90%-ni, haiguse püsikolletes kulgeb haigus healoomulisemalt ja suremus ei ületa tavaliselt 10%-i.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid. Erilist tähelepanu tuleb pöörata regulaarsele putukatõrje läbiviimisele, sest viirus levib teatud sääseliikidega.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Veistel kulgeb haigus varjatult, ilma haiguse tunnusteta.

Haiguse tunnused ägeda kulu korral lambal on:
•    kõrge palavik (42 °C),
•    norutamine,
•    suulimaskesta põletik,
•    suust eritub sülge, ninast vesist või mädast nõret,
•    lonkamine,
•  tursunud, põletikuline keel on tumesinise värvusega ja ulatub suust välja. Selle tunnuse alusel kutsutakse haigust ka tõlkes sinikeeleks (Bluetongue ingl.k.).
Tüsistusena esineb kopsupõletik, tiinetel uttedel abordid. Lambad kõhnuvad, tekib villa väljalangemine ja haigus lõpeb raskema kulu korral surmaga.

Brutselloos on loomade, lindude ja inimese krooniline nakkushaigus, mida iseloomustavad abort ning põletikud suguteedes ja liigestes.

Haigusele on vastuvõtlikud kõik koduloomad, samuti inimene.

Haigus on levinud peaaegu kõikjal maailmas.

Eesti on veiste, lammaste ja kitsede brutselloosi vaba.
 

Haiguse levikuteed

Noorloomad nakatuvad tavaliselt suu kaudu, täiskasvanud loomad aga ka suguteede kaudu ja läbi nahavigastuste. Haigusetekitajaid võivad levitada ka närilised.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haiguse peiteaeg on 2–4 nädalat. Juhul, kui karjas ei ole tiineid loomi, kulgeb haigus ilma kliiniliste tunnusteta. Tiinetel loomadel tekib abort tiinuse teisel poolel. Mõni päev enne aborti tekib turse udaras ja välissuguelundites. Tupest eritub pruunikaspunast limast nõret. Abordile järgneb tavaliselt päramiste peetus ja emakapõletik.

Koerad ja kassid põevad haigust tavaliselt ilma kliiniliste tunnusteta, linnud on haiguse suhtes resistentsemad.

Schmallenbergi viirus (edaspidi SBV) on uus mäletsejaliste viirushaigus, mida iseloomustavad mööduvad haiguse tunnused (palavik, kõhulahtisus, piimatoodangu langus) täiskasvanud veistel ja väärarengud vastsündinud mäletsejalistel. Viirust kutsutakse selle isoleerimise asukoha järgi Schmallenbergi viiruseks. SBV-le vastuvõtlikud liigid on mäletsejalised (veised, lambad, kitsed)
Haiguse peiteaeg on tavaliselt 1 – 4 päeva.

Haigus diagnoositi esmakordselt 2011. aasta novembris Saksamaal ning tänaseks on see levinud kõikjal Euroopas, ka Eestis. Inimesed sellesse viirushaigusesse ei haigestu.

Haiguse levikuteed

Viirus ei levi loomalt loomale, vaid putukvektorite (Culicoides perekonna sääsed) vahendusel ning sellepärast on viiruse ülekanne talvel siirutajate puudumise tõttu takistatud. Lisaks on võimalik viiruse ülekandumine emalt lootele. 

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Vaata lisaks Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehte.

Haigusele iseloomulikud tunnused

SBV-ga seostatakse ka suvel ja varasügisel täheldatud mööduvaid haigustunnuseid (palavik, kõhulahtisus, piimatoodangu langus jne) täiskasvanud veistel ning talvel ja kevadel vastsündinutel (talled, vasikad) väärarenguid. Tüüpilised väärarengud on kõver kael, vesipea ja jäigad liigesed. Enamik sünnib surnuna, kuid ka elusana sündinud tavaliselt surevad hiljem.

Tuberkuloos on loomadel, lindudel ja inimesel esinev nakkushaigus, mida iseloomustab köbrukeste tekkimine elundites ja kudedes. Tuberkuloosile on vastuvõtlikud praktiliselt kõik imetajad ja linnud, kuid koduloomadest haigestuvad sagedamini veised, sead ja lindudest kanad.

Inimene võib nakatuda olles kontaktis haige loomaga, neilt pärinevate produktidega.

Haigus on levinud kõikjal maailmas. Eesti on veiste tuberkuloosi vaba.

Haiguse levikuteed

Loomad nakatuvad kas suu või hingamisteede kaudu (tekitajaid sisaldava tolmu- või rögaosakeste sissehingamisel).

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Tuberkuloosi peiteaeg on mõnest nädalast kuni seitsme nädalani, harvadel juhtudel mitme kuu ja isegi aastani. Haiguse kliinilised tunnused sõltuvad tuberkuloosi köbrukeste tekkimise kohast. Tuberkuloosiprotsess areneb üldjuhul aeglaselt, sageli ei erine haiged loomad tervetest.

  • Täiskasvanud veistel esineb sagedamini kopsutuberkuloos:  mõningane kehatemperatuuri tõus (39,5°C), köha. Loomad köhivad põhiliselt maast õles tõustes, liikumisel või külma õhu sissehingamisel. Haiged loomad hingeldavad ja kõhnuvad.
  • Udaratuberkuloosi korral udara veerandid tutsuvad, on tihked ja valulikud. Tabandunud veeranditest pärinev piim sisaldab verd või kohupiimataolisi kalgendeid.
  • Kõhuõõneorganite tabandumise korral täheldatakse kõhulahtisust.
  • Maksatuberkuloosi korral tekib naha ja limaskestade kollasus.
  • Emakatuberkuloosi korral abordid.
  • Soolte tuberkuloosi korral võib tekkida kõhukinnisus.
  • Generaliseerunud protsessi korral suurenevad erinevate kehapiirkondade lümfisõlmed.

Veiste kontagioosne pleuropneumoonia (edaspidi VKPP) on Mycoplasma mycoides`e poolt põhjustatav veiste haigus, mida iseloomustab kopsupõletik ja rinnakelmepõletik.

VKPP-le on vastuvõtlikud igat tõugu ja igas vanuses veised. Haigestuda võivad veel paljud uluksõralised: seebud, jakid, pühvlid, piisonid, antiloobid ja põhjapõdrad.

Haigus levib Aafrikas, kuid on varasemalt levinud ka Aasias, Austraalias ja Euroopas.

Eestis ei ole haigust diagnoositud.

Haiguse levikuteed

Nakkusallikaks on haiged, haiguse läbipõdenud või  mükoplasmakandjad loomad, kes eritavad haigusetekitajaid köhimisel, aga ka uriini, piima ja lootevedelikega. Nakatise ülekanne toimub õhu kaudu haigete ja tervete loomade koospidamisel. Haigus puhkeb sagedamini laudaperioodil. Mükoplasmad võivad läbida platsenta, tungida lootesse ja seal areneda, mistõttu haigete loomade järglased on nakatunud.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Üliägeda vormi korral:

  • haigusprotsess areneb kiiresti;
  • tekivad klassikalised kopsunähud (kõrge palavik, köha, hingamine kiire ja pinnapealne);
  • haiged loomad võivad surra nädala jooksul.

Ägeda vormi korral:

  • püsiv palavik, loidus, piimatoodangu langus, isutus;
  • köha algul kuiv ja valulik, hiljem tugev ja märg;
  • hingamine valulik, mistõttu loom oigab ja seisab küünarnukid väljapoole pööratud;
  • noorloomadel on mitmel liigesel põletik.

Alaägeda ja kroonilise vormi korral:

  • vahelduv palavik;
  • kerge köha.

Transmissiivsed spongiformsed entsefalopaatiad (edaspidi TSE) on kõik loomadel esinevad nakkusliku valguosakese ehk priooni tekitatud ajukahjustustega kulgevad ning surmaga lõppevad haigused. Haigust iseloomustavad käitumishälbed, närvinähud ja lõpuks surm.

Veistel esinevat TSE-d nimetatakse veiste spongiformseks entsefalopaatiaks (edaspidi BSE) ehk hullu lehma tõveks. Lammastel ja kitsedel esinevat TSE-d nimetatakse skreipiks ning seda tuntakse TSE-dest kõige kauem. Skreipi esineb üldjuhul 2–5-aastastel loomadel.
BSE on täiskasvanud veistel esinev prioonhaigus, mida iseloomustavad käitumishälbed, närvinähud ja surm.

Eestis pole BSE-d diagnoositud. Eesti loetakse haigusest ohustatud riikide hulka.

Haiguse levikuteed

Kõikide sõraliste haigestumise põhjuseks oli neile liha-kondijahu söötmine. Haiguse peiteaeg on väga pikk, kestab aastaid.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Samuti mitte sööta veistele loomse päritoluga lisasöötasid.

Vaata lisaks Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehte.

Haigusele iseloomulikud tunnused

Haiguse tunnused avalduvad täiskasvanud loomadel:

  • haigus algab hiilivalt;
  • loomade käitumine muutub, loomad on kartlikud, hirmunud, vahel agressiivsed;
  • muutuvad ülitundlikuks ja erutuvad mitmesuguste helisignaalide või muude ärritajate peale;
  • loomad kiristavad hambaid, võivad esineda sülje erituse suurenemine, mokkade värisemine, osaline halvatus;
  • liikumisel nad koperdavad ja komistavad ning kukuvad sageli;
  • esineb tagakeha nõrkus, suureneb valutundlikkus;
  • üheks klassikaliseks tunnuseks on loomade paaniline hirm ukseavade ees. Neid on väga raske sundida sealt läbi minema;
  • haigus lõpeb mõne kuu möödudes looma surmaga.

Nodulaarne dermatiit on väga nakkuslik ägedalt kulgev viirushaigus, mis iseloomustub palaviku, sõlmeliste muutuste tekkega nahas ja limaskestadel, harva ka siseorganites, nahaaluse sidekoe tursete ning lümfisõlmede põletikuga. Haigusele on koduloomadest vastuvõtlikud veised. Nodulaarse dermatiidi peiteaeg on 2-5 nädalat.

Haigus on levinud Aafrikas, kuid 2012. aastast alates levis Kaug-Idasse ja sealt edasi Kagu-Euroopasse, Balkani maadesse, Venemaale. Eestis ei ole haigust diagnoositud.

Haiguse levikuteed

Haiguspuhangud tekivad vihmaperioodide ajal, kuna sel ajal toimub haigust levitavate putukate arvukuse järsk tõus. Haiguse levimist seostatakse verd imevate putukatega. Otsene kontakt ei ole valdavaks levikuteeks.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Vaata lisaks Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi kodulehte.

Haigusele iseloomulikud tunnused
  • palavik ( tavaliselt  40º - 41,5º C);
  • loidus, isutus, suurenenud süljeeritus, nõrevool ninast ja silmadest, piimatoodangu järsk langus, kõhnumine;
  • valulikud 1-3 cm (0,5-10 cm)  diameetriga ja 1-2 cm paksused sõlmekesed, mis hiljem haavanduvad.

Haiguse kulg on karjade lõikes väga erinev, ühesugustes söötmise-pidamise tingimustes olevatel loomadel võib haigus kulgeda ka ilma kliiniliste tunnusteta. Haigestumus jääb tavaliselt 5 – 85 % vahele, suremus on tavaliselt madal (1-5 %, harva võib tõusta kuni 75%-ni).

Vesikulaarne stomatiit on põllumajandusloomade äge nakkuslik viirishaigus, mis iseloomustub palaviku, villide moodustumisega suuõõnes, keelel, jäsemete nahal ja nisadel. Vesikulaarsele stomatiidile on koduloomadest vastuvõtlikud veised, hobused ja vähemal määral sead (samuti muud veislased, hobuslased ja sealised). Haiguse peiteperiood on tavaliselt 3-5 ööpäeva (erandjuhtudel kuni 21 ööpäeva).

Inimene võib haigust põdeda nii kliiniliselt kui ilma kliiniliste tunnusteta, haigustunnused on gripile sarnased.

Haigust esineb Ameerikas. Eestis ei ole seda haigust diagnoositud.

Haiguse levikuteed

Viiruse eritamine toimub sülje ja lõhkenud villikeste sisaldisega.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Haigusele iseloomulikud tunnused
  • esimesteks haigustunnusteks on palavik (8-10 h enne villide lõhkemist) ja isu langus, punakate laikude teke suuõõnes ja keelel, mokkadel, ninal, sõõrmete ümber, veistel ka nisadel;
  • järgnevad raskused söödavõtul, suurenenud süljevool ja matsutamine;
  • tabandunud aladel tekivad eri suurusega õlgkollast vedelikku sisaldavad villid, mis võivad ühineda valmimisjärgselt villid lõhkevad, paljastades haavandid;
  • jalalt jalale tammumine ja lonkamine kaasneb villidega sõral.

Sageli kulgeb haigus ilma kliiniliste tunnusteta. Haigestumus on tavaliselt 90 - 100 %, kliiniliselt haigestub ~10-15 % loomadest, suremus on madal.

Hirvede epizootiline hemorraagia on hirvede ja teiste mäletsejaliste nakkav viirushaigus.
Haigusele on vastuvõtlikud mäletsejalised. Looduses elavatest mäletsejalistest on valgesabahirved peamisteks peremeesorganismideks. Haiguse peiteaeg on 2-10 päeva (maksimaalselt kuni 40 päeva).

Haigus kulgeb palavikuga, suu limaskestas tekkivate haavanditega, lonkega ja verise kõhulahtisusega. Esineb kliiniliste tunnusteta viirusekandjaid.

Haigus on levinud Ameerikas, Aasias, Aafrikas, Austraalias.

Eestis ei ole seda haigust diagnoositud.

Haiguse levikuteed

Nakkus levib verd imevate sääskede vahendusel.

Lisainfo

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

    Haigusele iseloomulikud tunnused
    • palavik, kõhnumine ja raskused neelamisel. Turse, verejooksud, haavandid võivad olla suuõõnes, mokkadel, sõrapiirde ümbruses.
    • ägeda vormi korral: palavik, kaalulangus, piimatoodangu langus, ninapeegli ja mokkade punetus, eritised ninast ja silmast, stomatiit, suurenenud süljeeritus, lonkamine, keele paistetus, haavandid suus ja ninal.

    Suu- ja sõrataud on ägedalt kulgev, väga nakkav kodu- ja uluksõraliste viirushaigus, mida iseloomustab haavanduvate villide teke suuõõne ja keele limaskestas, ninal, sõravahes ja udaral, vahel ka, eriti noorloomadel, raske südamelihase ja skeletilihaste degeneratsioon. Suu- ja sõrataudile on vastuvõtlikud peamiselt veised, aga ka sead, lambad, kitsed ja paljud uluksõralised.

    Haigus on levinud Aafrikas, Kaug-Idas, mitmes Aasia riigis. Eesti on hetkel suu- ja sõrataudi vaba.

    Haiguse levikuteed

    Viiruse levitajaks on haiged või varjatult viirusekandjad loomad. Viiruse eritumine organismist sülje, piima, rooja ja uriiniga algab umbes neli päeva enne haiguse tunnuste tekkimist ja võib jätkuda veel mitme kuu jooksul pärast looma terveks saamist. Sead võivad nakatuda haigustekitajaga saastunud jäätmeid süües. Viirus levib ka õhu kaudu.

    Lisainfo

    Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.
    Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

    Haigusele iseloomulikud tunnused

    Veistel
    •    palavik, isutus, värisemine, piimatoodangu langus 2-3 päeva;
    •    suur süljeeritus, matsutamisele iseloomulik heli;
    •    lonkamine, tabandunud jäsemele mitte toetumine;
    •    villid  ninal, mokkadel, sõravahes ja  udaral;
    •    pärast 24 tundi: villide lõhkemisel tekivad haavandid;

    Tüsistustena tekivad: keele haavandid, põletiku teke haavanditel, sõra moondumine, udarapõletik ja püsiv piimatoodangu langus, südamelihase põletik, abort, püsiv kehakaalu langus, kehatemperatuuri reguleerimise kadu (lõõtsutamine). Noorloomadel surm südamelihase põletiku tagajärjel.

    Rift Valley palavik on veiste, kitsede, lammaste, ulukmäletsejaliste, antiloopide ja gnuude ning mitmesuguste näriliste nakkuslik viirushaigus. Haiguse peiteaeg on kuni 30 päeva.

    Haigus kulgeb palavikuga, isutusega, abortidega ja noorloomade kõrge suremusega. Kitsedel, lammastel kulgeb haigus oksendamisega ja nõre eritumisega ninast, veistel esineb tugev süljevoolus ja kõhulahtisus.

    Inimene on Rift Valley palavikule väga vastuvõtlik ning nakatub otsesel kontaktil looma eritisega, verega, koega või lihaga, samuti levib nakkus inimesele sääskede vahendusel. Inimestel on täheldatud gripilaadseid sümptomeid.

    Haigus on levinud Aafrikas ja Lähis-Idas.

    Eestis ei ole seda haigust diagnoositud.

    Haiguse levikuteed

    Rift Valley palavik levib verd imevate sääseliste vahendusel, kelle organismis viirus paljuneb. Metsasääse perekonda (Aedes) kuuluvad sääselised on nakkuskandjad. Aafrika ahvidel ja koduloomadest lihasööjatel võib esineda mööduv vireemia.

    Viirus on väliskeskkonnas kuivanud eritises ja leeliselises keskkonnas väga vastupidav ning raskesti inaktiveeritav desinfektsioonvahendite abil.

    Lisainfo

    Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

    Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

    Haigusele iseloomulikud tunnused
    • vasikatel palavik kuni 40-41 ºC, isutus, nõrkus, roe on verine või vinav
    • täiskasvanud veistel palavik 40-41ºC, suurenenud süljeeritus, isutus, nõrkus, kõhulahtisus, roe vinav, piimatoodangu langus, abordid

    Veiste katk on väga nakkuslik, ägedalt kulgev veiste viirushaigus, mis iseloomustub vere mürgistuse, limaskestade põletiku ja suure suremusega.

    Haigusele on vastuvõtlikud kodusõralised, eelkõige veised ja pühvlid. Väikemäletsejalised haigestuvad harva. Viirus levib saastunud sööda, allapanu, transpordivahendite ja inimese vahendusel.

    2011. aastal kuulutas Maailma Loomatervishoiu Organisatsioon, et veiste katk on maailmast tõrjutud.

    Lisainfo

    Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

    Haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida loomaarsti.

    Haigusele iseloomulikud tunnused

    Üliägeda vormi korral (väga vastuvõtlike loomade ja noorte loomade puhul):

    • palavik (40-41,7º C), limaskestade kahjustumine
    • suremus 2-3 päeval peale palaviku teket

    Ägeda (klassikalise) vormi korral:

    • palavik (40-41,3º C), loidus, piimatoodangu järsk langus, isutus
    • seroossed kuni limas-mädased kahjustuse suuõõnes ja ninal
    • põletik silmas, ülitundlikkus valgusele
    • suurenenud süljevool
    • kõhulahtisus, roe vesivedel, tume, sisaldades lima, verd
    • kiire veetustumine, suremus 6-12 haiguspäeval

    Viimati uuendatud 30.12.2020