Bluetongue’i leviku tõkestamise ja loomade liikumise nõuded

Läti edelaosas Dienvidkurzeme omavalitsuses, Medze vallas asuvas 12 piimalehmaga veisefarmis kinnitati bluetongue’i viiruse serotüüp 3 ehk BTV-3 kahes aktiivse seire käigus võetud proovis.

Bluetongue ehk lammaste katarraalne palavik on mäletsejaliste viirushaigus, mis võib tabada lambaid, veiseid, kitsi, alpakasid, laamasid, hirvi ja metsikuid mäletsejalisi. Haigus võib põhjustada loomade tõsist haigestumist, tootmislangust, sigimishäireid ja surma.

Bluetongue ei nakata inimesi. Tegemist on loomatervise, mitte inimeste tervise ohuga.

Viiruse tuvastamine naaberriigis näitab, et nakkus levib Eesti lähiregioonis. Eesti riskitase on tõusnud ning PTA tugevdab bluetongue’i seiret.

Võimalik mõju puudutab nii loomade tervist kui ka kaubandust. Nakkuse Eestisse jõudmisel võivad loomad haigestuda ning tekkida vajadus täiendavate uuringute ja tõrjemeetmete järele. Naaberriikide haigusolukord võib mõjutada ka loomade ELi-sisese liikumise tingimusi.

Läti juhtum ei tähenda iseenesest, et viirus on Eestis.
 

Viirus levib peamiselt nakatunud Culicoides’e perekonna habesääskede hammustuste kaudu. Nakatunud putukad võivad levida ka tuulega üle riigipiiri.

Teine oluline risk on nakatunud loomade sissetoomine. Nakatunud loom võib olla viiruse allikaks kohalikele habesääskedele ka siis, kui tal nähtavaid haigustunnuseid ei ole.

Loomade tavapärane omavaheline kontakt ei ole peamine levikutee.

Need on kaks eraldi hinnangut.

Eestisse jõudmise riski hindamisel arvestatakse:

• haigusjuhtumite asukohta ja ulatust naaberriikides;
• loomade liikumist mõjutatud piirkondadest;
• habesääskede aktiivsust, temperatuuri ja tuuleolusid;
• rakendatud kaitsemeetmeid.

Eesti-sisese leviku risk sõltub sellest, kas viiruse saabumisel on kohalikud habesääsed aktiivsed ning tingimused võimaldavad nakkuse edasikandumist. Olulised on ka vastuvõtlike loomade paiknemine, vaktsineeritus ja loomade liikumine.

Jahedam ilm võib levikuriski vähendada, kuid ei välista nakatunud looma sissetoomist ega tõenda nakkuse puudumist.

Kaardil on näidatud Läti ja Leedu bluetongue’i haiguse juhtumid ning nende ümber märgitud 150 km raadiusega alad.

Esitatud liikumisjuhise järgi tuleb alates 1. novembrist 2026 ühe ELi-sisese liikumisvõimaluse puhul hinnata, kas päritoluettevõtet ümbritseval vähemalt 150 km raadiusega alal on viimase kahe aasta jooksul asjaomasest haigusest teatatud. See ala ei lõpe riigipiiril.

150 km on liikumisnõuetes kasutatav tingimus, mitte viiruse leviku kindel piir. Kaardil märgitud ala ei ole tervikuna nakatunud ega automaatne liikumiskeeluala.

Medze vallas tuvastatud Läti juhtumi 150 km ala Eestisse ei ulatu. Konkreetse Eesti farmi olukorra hindamisel tuleb siiski arvestada kõiki asjakohaseid juhtumeid ja ajakohaseid andmeid.

Läti juhtum ei tähenda automaatselt kogu riigist loomade toomise keeldu. 

Enne ostu või veo kokkuleppimist kontrolli tingimused PTA-ga üle. Loomade terve välimus ega üks negatiivne PCR-vastus ei ole iseenesest piisav.

See võib olla võimalik, kuid haigusjuhtumiteta piirkonnal põhineva võimaluse asemel tuleb kontrollida teisi liikumisaluseid:

• nõuetekohane vaktsineerimine;
• ametlikult tunnustatud siirutajavaba ala;
• tunnustatud siirutajakaitsega loomapidamiskoht;
• sihtliikmesriigi lubatud erand.

Igal võimalusel on oma nõuded, sealhulgas kaitseperioodid, proovivõtu ajastus ja tõendid. Üks negatiivne PCR-test ei asenda kogu tingimuste komplekti.

Üksnes süsti tegemisest ei piisa. Kohalduvad erinevad võialused sõltuvalt vaktsineerimise ajast. 

Ühe liikumisvõimaluse puhul peab vaktsineerimisest olema möödunud vähemalt 60 päeva ja immuunsus peab kehtima. Inaktiveeritud vaktsiini puhul võib olla alternatiiv koos negatiivse PCR-testiga: proov võetakse vähemalt 14 päeva pärast tooteinfos määratud immuunsuse tekkimist, mitte 14 päeva pärast süsti.

Ajakava tuleb enne tehingu ja veo kinnitamist veterinaararsti ning sertifikaati väljastava ametnikuga üle kontrollida.

Jah. Tõusnud riskitaseme tõttu tugevdab PTA bluetongue’i seiret. Eesmärk on avastada võimalik nakkus võimalikult vara ja saada ajakohast teavet Eesti haigusolukorra kohta.

Seire korraldamisel arvestatakse naaberriikide haigusolukorda, loomade liikumist ja muid riskitegureid. Loomapidajate ja veterinaararstide kiire teavitamine haiguskahtlustest on seire oluline osa. Täpsemad proovivõtu tegevused ja sihtrühmad määratakse seireplaanis.

Haiguskahtluse korral korraldatakse asjaolude kontrollimine, proovivõtt ja laboriuuringud. Selgitatakse loomade päritolu, liikumist ja võimalikke epidemioloogilisi seoseid ning hinnatakse ajutiste meetmete vajadust.

Nakkuse kinnitamisel võivad meetmed hõlmata seotud karjade uuringuid, seire laiendamist, loomade liikumise tingimuste muutmist, putukatega kokkupuute vähendamist ning vaktsineerimise soovitamist või korraldamist.

Bluetongue’i tuvastamine ei tähenda automaatselt kogu karja hukkamist ega üleriigilist loomade liikumiskeeldu. Meetmed sõltuvad konkreetsest olukorrast ja kehtivatest nõuetest.

• Jälgi loomade tervist iga päev.
• Teata haiguskahtlusest kohe veterinaararstile või PTA-le.
• Haiguskahtluse korral ära liiguta kahtlasi loomi edasi enne juhiste saamist.
• Kontrolli enne loomade ostmist nende päritolu ja kehtivaid liikumistingimusi.
• Vähenda võimaluse korral loomade kokkupuudet habesääskedega.
• Aruta veterinaararstiga BTV-3 vastu vaktsineerimist.
• Hoia loomade päritolu-, liikumis- ja vaktsineerimisandmed korras.

Võimalikud tunnused on:

• palavik, loidus ja söögiisu vähenemine;
• suurenenud süljevool ja eritis ninast;
• suu limaskesta punetus, kahjustused või haavandid;
• pea, huulte või keele turse;
• lonkamine ja sõrapiirkonna põletik;
• piimatoodangu järsk langus;
• abordid, nõrkade järglaste sünd või loomade surm.

Keele sinakaks muutumine ei esine kõigil haigetel loomadel. Eriti veistel ja kitsedel võib nakkus kulgeda nähtavate tunnusteta. Diagnoosimiseks on vaja laboriuuringuid.

Need võivad vähendada nakatumisriski, kuid ei taga täielikku kaitset. Putukatõrjevahendeid tuleb kasutada vastavalt kasutusjuhendile ja veterinaararsti soovitusele.

Tavaline sääsevõrk või putukatõrjevahendi kasutamine ei muuda lauta automaatselt ametlikult tunnustatud siirutajakaitsega loomapidamiskohaks. Sellise staatuse kasutamiseks ELi-sisese liikumise alusena peavad olema täidetud erinõuded ning loomapidamiskoht peab olema pädeva asutuse poolt tunnustatud ja kontrollitud.

Tõusnud riski tõttu on soovitatav vaktsineerimise vajadus veterinaararstiga varakult läbi arutada. Vaktsineerimine on oluline võimalus karja kaitsmiseks, eriti suurema kokkupuuteriski korral.

Otsuses tuleb arvestada loomaliiki, karja asukohta, loomade liikumisplaane ning sobiva vaktsiini kättesaadavust ja tooteinfot.

Kaitse ei teki kohe pärast süsti: arvestada tuleb kogu vaktsineerimiskuuri ja immuunsuse kujunemise ajaga. Vaktsineerimine ei ravi juba haigestunud looma.

Uus ELi-sisene liikumiskord ei kehtesta iseenesest kõigi loomade üldist vaktsineerimiskohustust. Vaktsineerimine võib olla üks võimalus liikumisnõuete täitmiseks ning loomade kaitsmiseks.

Seda ei saa eeldada. Näiteks BTV-8 vastu tehtud vaktsiin ei asenda BTV-3 vastu vaktsineerimist.

ELi-sisese liikumise vaktsineerimistingimuse kasutamisel tuleb kontrollida kaitset kõigi asjaomases piirkonnas viimase kahe aasta jooksul teatatud serotüüpide vastu ning immuunsuse kehtivust.