Hobusekasvatus

Infot hobuste haiguste, heaolu, söötmise, veo ja muude teemade kohta, mis on seotud hobuste pidamisega, leiad teemade kaupa allpool.

Hobumaailma hoiab ärevil uudis järjekordsest hobuste herpesviiruse puhangust

Hispaanias toimuval Valencia Tour’il diagnoositi herpesviirus EHV-1, on 05.03 seisuga teatatud kuuest hukkunud hobustest, võistlused on katkestatud ja veel sealviibivad hobused karantiini jäetud. Mitmed hobused on jõudnud siiski sõita Valenciast koju Belgiasse, Prantsusmaale, Saksamaale. Nendes maades on loomaarstide poolt diagnoositud herpesejuhud, mis on alguse saanud sealtsamast Valencia Tour’ilt.

FEI on keelanud ratsavõistluste toimumise 10 riigis vähemalt kuni 28.03.21. Lisaks saab lugeda: www.inside.fei.org

Täpsem info on leitav Eesti Loomaarstide Ühingu kodulehelt või allpool olevast menüüpunktist.

Allikas: Eesti Loomaarstide Ühing

Hispaanias toimuval Valencia Tour’il diagnoositi herpesviirus EHV-1, on teatatud kuuest hukkunud hobustest, võistlused on katkestatud ja veel sealviibivad hobused karantiini jäetud. Mitmed hobused on jõudnud siiski sõita Valenciast koju Belgiasse, Prantsusmaale, Saksamaale. Nendes maades on loomaarstide poolt diagnoositud herpesejuhud, mis on alguse saanud sealtsamast Valencia Tour’ilt.

FEI on keelanud ratsavõistluste toimumise 10 riigis vähemalt kuni 28.03.21. Lisaks saab lugeda: www.inside.fei.org

Hetkel ei ole viirus teadaolevalt veel Eestisse jõudnud ning lootuses, et see väidetavalt viimaste kümnendite üks agressiivsemaid herpesviiruse vorme, siia ei jõuagi, võiksime siiski meelde tuletada, mida see haigus endast kujutab ning milliseid võtteid saaks rakendada herpesviiruse leviku takistamiseks.

Herpesviroosid on maailmas laialt levinud. Hobuste herpesviirus e. equine herpes virus (EHV) on tavaline DNA viirus, mida leidub hobuste populatsioonis kõikjal maailmas. EHV üheksast tüvest kolm (EHV1, EHV3, EHV4) kujutavad endast hobustele terviseriske.

EHV1 põhjustab:

  • Neuroloogilist haigusvormi e. Equine Herpesvirus Myeloencephalopathy (EHM)
  • Aborte
  • Hingamisteede haigust (rinopneumoonia)
  • Vastsündinute suremust
  • EHV4 põhjustab:
  • Ülemiste hingamisteede haigust varssadel
  • Arvatakse, et ka see tüvi võib olla abortide ja närvivormi põhjuseks

Hobusete herpesviiruse tüüp 1 (EHV-1) ja tüüp 4 (EHV-4) võivad mõlemad nakatada hobuste hingamisteid, põhjustades kerget kuni tõsist haigestumist. Haigust iseloomustab palavik, letargia, anoreksia, eritis ninast ja köha. EHV-1 ja EHV-4 viirusesse nakatuvad tavaliselt varsad esimestel elunädalatel või kuudel ja noorhobused. Samuti põhjustab EHV – 1 märadel aborte, elujõuetute järglaste sündi või harvaesinevat halvatusega kulgevat neuroloogilist haigestumist (EHM).

Umbes teiseks eluaastaks on kõik hobused kokku puutunud EHV1 nakkusega. Tavaliselt on esmaseks nakkusallikaks varsa enda ema. Nakatumise järgselt võib viirus looma organismis muutuda latentseks ehk mitteaktiivseks ja hobune muutub kogu eluks viirusekandjaks. Selline loom on ise täiesti terve ja rõõmus ilma igasuguste herpesviiruse tunnusteta.

Herpesviirustele on iseloomulik , et mitteaktiivne viirus võib organismis olles aktiveeruda näiteks stressi mõjul (erakordselt raske treening, pikk transport, võõrutus etc.) ja liikuda kudedesse ning põhjustada haigestumist. Sarnaselt tegutseb ka inimese huuleohatis (herpes simplex), mis ilmub aeg-ajalt huultele väsimuse, depressiooni, külmetuse või muude stressi põhjustavate faktorite toimel.

Valenciast alguse saanud herpeseepideemia on ohtlik, sest praegune EHV1 viirusetüüp põhjustab neuroloogilist haigestumist, mida iseloomustavad kerged koordinatsioonihäired kuni tagajalgade halvatus ja surm. Neuroloogiline haigus avaldub kiiresti varieerudes kergest tagajäsemete koordinatsioonihäiretest isegi kuni raske halvatuse ja surmani.

Närvinähtudega haigus tekib juhul kui EHV nakkus kahjustab aju ja seljaaju veresooni, mille tagajärjel tekib kudede kahjustus. Hobustel võivad neuroloogilised nähud avalduda põhihaigusena või järgneda rinopneumooniale või abordile. Haigestuda võivad igas vanuses loomad.

Kuidas viirus levib?

Kõige tavalisem EHV 1 ja EHV 4 levikutee on otsene kontakt kahe hobuse vahel, piisknakkusena haigete ja tervete loomade kokkupuutel. Hobune võib olla väliselt täiesti terve, kuid siiski eritada viirust ninanõre kaudu. Viirus võib levida ka kaudse nakkusena näiteks viirusega saastunud pindadelt või esemetelt. Nakkust võib levitada ka inimene oma käte ja riietega, viirusega saastunud allapanu, varustus, vesi, aborteerunud looted ja lootekestad jms. Arvatakse, et õhu kaudu võib EHV viirus levida kuni 9 meetri kaugusele.

Tavatingimustes on viirus võimeline elama väliskeskkonnas ca 7-10 päeva.

Haigustunnused

Peale nakatumist kestab peiteperiood 24 tundi kuni 4-6 päeva. Nakatumisjärgsed esmased haigustunnused võivad olla mittespetsiifilised. Palavik üle 39° C võib olla ainukeseks märgiks, et hobune on haigestunud EHV nakkusesse. Palavikuga koos võib tekkida köha ja eritis ninast.

Neuroloogisse EHV vormi haigestunud hobusetel võivad kiiresti tekkida koordinatsioonihäired ja nõrkus ning neil on raskusi püstiseismisega. Urineerimine ja roojamine võivad olla raskendatud. Sageli on tagajalad raskemini tabandunud kui esijalad. Ajuhäirete korral tekib raskekujuline uimasus ja isegi kuni koomalaadne seisund. Närvisüsteemis tekkivate häirete raskusaste on hobuseti väga erinev ja sõltub üldisest tervislikust seisundist ja immuunstaatusest ning viiruse virulentsusest ehk tõvestamisvõimest.

Diagnoos

Haigust diagnoositakse laboris PCR meetodil, mis on kiire ja suure täpsusega test, mille abil saab määrata proovis sisalduvaid haigustekitaja DNA ahelaid. FEI soovitab PCR testi herpese diagnoosimiseks kasutada 0, 7 ja 21 päeval peale haige hobusega kokkupuudet.

Enamikul hobustel on veres olemas EHV 1 ja 4 antikehad ja nende antikehade olemasolu vereseerumis ei näita veel haigestumist. (Seetõttu sobib diagnoosimiseks ainult PCR test, mitte ELISA-test , sest ühekordne seroloogine testimine EHV suhtes ei anna tõeselt võetavat infot , vaid näitab, kas hobusel on olnud kunagi kokkupuude EHV nakkusega.)

Loomaarstile proovi võtmise juhend:

https://www.vetlab.ee/et/loomatervis/proovivotujuhendid/hobused/hobuste%20rinopneumoonia

Ravi ja vaktsineerimine

EHV positiivsete hobuste haiguse prognoos tuleneb sümptomite raskusastmest. Rakendatakse toetavat ravi – intravenoosseid vedelikke, põletikuvastaseid ravimeid, viirusevastastast ravi ja muud sarnast, sest spetsiifiline ravim EHV raviks puudub.

Olemasolevad herpesevaktsiinid annavad suhtelise kaitse respiratoorse ja abordivormi vastu, vaktsineerimine ei pruugi ära hoida haigestumist. Regulaarne vaktsineerimine näib uuringute andmetel vähendavat haigussümptomeid ja haiguse raskusastet ja annab tulemust abortide ennetamisel. Vaktsiin, ennetamaks EHV neuroloogilisse vormi haigestumist, seni puudub.

Hetkel väidavad osad eksperdid, et mõistlik oleks hobused vaktsineerida, sest viirus on praegu juba laialdaselt levinud ning vaktsineerimine võiks aidata viiruse levikut vähendada. Vaktsiin on inaktiveeritud ja iseenesest haigust ei saa põhjustada.

Vaktsineerida tohib ainult ilma palavikuta ja ilma süptomiteta hobuseid tallis, kus EHV1 ei ole diagnoositud. Vaktsiinitootjad ei luba kaitset EHV neuroloogilise vormi vastu.

Mida saab igaüks jälgida EHV-1 viiruse leviku takistamisel?

Kõige tulemuslikum ennetusmeetod on siiski heade hobusepidamise tavade rakendamine!

Haiguse läbipõdemisel tekib lühiajaline immuunsus (3-6 kuud), kuid uue nakatumise korral võib hobune siiski uuesti haigestuda.

Praegu on oluline silmas pidada seda, et välisriigist Eestisse tulnud hobused peavad põhikarjast eemal olema ca 2-3 nädalat. Nendel hobustel peavad olema individuaalsed sööda ja jooginõud, mida igapäevaselt pestakse vee ja seebiga. Samuti on soovituslik neid vähemalt kord päevas rektaalselt kraadida.

Kuna hobused liiguvad riikide vahel palju, siis on hea meeles pidada lihtsaid reegleid:

  • Piira hobune - hobune kontakti
  • Piira hobune – inimene – hobune kokkupuudet
  • Väldi ühiseid joomisekohti
  • Väldi varustuse jagamist hobuste vahel , välja arvatud juhul kui varustus on põhjalikult puhastatud ja desinfitseerud
  • Jälgi oma hobust – Temperatuuri korral üle 39°C informeeri koheselt oma loomaarsti

Herpesviirused on tundlikud paljudele desovahenditele. Kloorlubja 1:10 vesilahus on EHV desoks piisav. Sobivad ka muud virutsiidse toimega desovahendid. Oluline on meeles pidada, et desinfitseeritavad pinnad tuleb eelnevalt pesta, mustus takistab desoainete toimimist.

Allikas: Eesti Loomaarstide Ühing

Hobuse pidamiseks peab loomapidaja olema registreeritud põllumajandusloomade registris (PRIAs). Loomapidajaks on kas hobuse omanik või isik, kes tegutseb loomaomanikuga kokkulepitud korras looma pidamisega.

Samuti peab olema PRIAs registreeritud hobuste pidamiseks kasutatav hoone või rajatis või selleks piiritletud ala (ehitis). Taotluse vormid leiab PRIA kodulehelt. Täidetud taotlus koos koopiaga isikut tõendavast dokumendist tuleb edastada PRIA maakondlikule teenindusbüroole. Registrisse kantud ehitisele antakse registreerimise number.

Võimalik on registreerimised teha ka kliendiportaali e-PRIA kaudu. 

Kui hobusepidaja või ehitise registreerimisel esitatud andmed muutuvad, tuleb neist muudatustest teavitada PRIAt 7 päeva jooksul.

Kui hobuste pidamiseks kasutatakse mitut lähestikku asuvat hoonet või ala, mida saab käsitleda ühtse kompleksina ning kus peetavad loomad moodustavad ühtse karja, on võimalik need registreerida ühe ehitisena. Selleks peab olema Põllumajandus- ja Toiduameti nõusolek. Nõusoleku saamiseks tuleb loomapidajal esitada taotlus ja vastavad andmed (kaart ehitise moodustavate hoonete või alade kohta ning sel karja pidamise kirjelduse kohta) tegevuskohajärgse maakonna PTA esindusele.

Hobuslased on individuaalselt identifitseerimisele kuuluvad põllumajandusloomad.

Hobuslase identifitseerib ja hobuslase passi väljastab tunnustatud aretusühing (näiteks Eesti Hobusekasvatajate Selts, Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts, Eesti Traaviliit vm). Selleks tuleb hobusepidajal esitada aretusühingule vastav taotlus (varsa sünnitunnistus).

Identifitseerida tuleb hobuslane peale võõrutamist, kuid mitte hiljem kui kuue kuu jooksul looma sünnist.

Identifitseerimine hõlmab:

  • aretusühingu volitatud esindaja poolt identifitseerimislehe täitmist, kuhu märgitakse andmed hobuslase tunnusmärkide ja nende asukoha kohta, ning
  • alates 1. juulist 2009. a lisaks veterinaararsti poolt loomale kiibi paigaldamist.

Alates 1. juulist 2009. a sündinud või selleks ajaks identifitseerimata hobuslased tuleb identifitseerida kiibiga. Kui hobuslase kiip muutub loetamatuks, tuleb loomapidajal teavitada sellest kahe päeva jooksul veterinaararsti. Seejärel paigaldab veterinaararst loomale uue sama numbrikombinatsiooniga kiibi 20 päeva jooksul.

Enne 1. juulit 2009. a sündinud ja identifitseeritud hobuslasele ei pea olema paigaldatud kiipi, vaid identifitseerituks loetakse loom hobuslase passis oleva kirjelduse ja joonise alusel, mis sisaldab andmeid tunnusmärkide (märgised, armid, põletusmärgid, pöörised) ja nende asukoha kohta (koostab aretusühingu volitatud esindaja looma identifitseerimisel).

Olenemata sünniajast peab igal identifitseeritud hobuslasel olema unikaalne identifitseerimise number (nimetatakse UELN koodiks) ning andmed hobuslase kohta peavad olema kantud hobuslaste registrisse. UELN koodi omistab hobuslasele ja andmed registrisse kannab aretusühing.

Hobuslase pass väljastatakse hiljemalt kuue kuu jooksul alates hobuslase sünnist või enne sünniaasta 31. detsembrit (olenevalt sellest, kumb kuupäev saabub hiljem). Oluline on meeles pidada, et tapamajja tapmisele saatmiseks peab hobuslasel olema pass, mis läheb loomaga tapamajja kaasa.

Hobusepidaja peab pidama arvestust loomade kohta. Arvetust võib pidada nii elektrooniliselt kui ka paberkandjal.

Arvetuses tuleb kajastada järgmiseid andmeid:

  • hobuslase nimi,  UELN-kood ja transpondri number;
  • tõug; 
  • sünniaeg;
  • hobuslase karja toomisel või teise karja viimisel vastavalt eelmise või uue loomapidaja ja ehitise andmed (nimi, aadress, isiku- või registrikood, ehitise number); 
  • hobuslase karja toomise või karjast välja liikumise kuupäev ja põhjus.

Andmed tuleb arvestusse kanda kolme päeva jooksul alates sündmusest – sünd, märgistamine, karja toomine, teise karja viimine, hukkumine, kadumine, tapmine.

Arvestust looma kohta tuleb säilitada kolm aastat pärast looma teise karja viimist, hukkumist, kadumist või tapmist.

Arvestus tuleb järelevalvet teostavale isikule alati kättesaadavaks teha.

Bioohutusmeetmete eesmärk on karjas nakkushaiguste levimise vältimine.

Loomapidaja kohustused:

  • korralda isiku ja veovahendite liikumine nii, et vältida nakkuse sissetoomist;
  • ära luba kõrvalisi isikuid loomapidamishoonesse;
  • ära luba välisriigist saabunud isikut loomapidamishoonesse enne, kui vähemalt 48 tundi on möödunud tema Eestisse saabumisest;
  • hoia vajadusel karja juurde toodav loom karjasolevatest loomadest eraldi;
  • hoia haige loom eraldi tervetest;
  • korralda sööda, allapanu ja muu materjali ohutu käitlemine nakkuse leviku vältimiseks;
  • korralda näriliste ja putukate tõrjet;
  • takista metsloomade ja hulkuvate loomade pääsemine loomapidamishoonesse;
  • taga, et kõiki neid nõudeid loomakasvatushoones täidetakse ning selgita ja nõua nende täitmist kõigilt, kes loomadega tegelevad.

Sööt peab olema ohutu, et oleks välistatud nii loomade kui inimeste haigestumine ning riskid keskkonnale. Sööda ohutusel ja kvaliteedil on otsene mõju ka loomsetele saadustele (liha, piim, munad jm).

Sööt peab vastama tema kasutusotstarbele.

Sööt võib sisaldada ainult lubatud söödalisandeid (näiteks vitamiine, mineraalained), mille ohutus on EFSA (Euroopa Toiduohutusameti) poolt hinnatud ja mis on kantud Euroopa Liidu söödalisandite registrisse.

Soovimatuid aineid (näiteks arseen, kaadmium, plii, dioksiin, aflatoksiinid jm) ei tohi olla söödas üle lubatud piirmäära. Soovimatute ainete loetelu on välja toodud soovimatute ainete määruses.

Keelatud ained, mida söödas ei tohi olla:
  • fekaale, uriini, seedetrakti sisu;
  • parkainega töödeldud nahku ega selle jäätmeid;
  • taimekaitsevahendeid sisaldada võivaid seemneid ega muid taimseid paljundusmaterjale;
  • puidukonservantidega töödeldud puitu sh saepuru;
  • igasuguseid reovee jäätmeid;
  • tahkeid olmejäätmeid (näiteks majapidamisjäätmeid);
  • pakendeid ja nende osi;
  • n-alkaanidel kasvatatud Candida pärmidest saadud valgutooted.

Söötmise keelud

Põllumajandusloomadele on keelatud sööta toitlustuse sektorist ja majapidamisest tekkivaid toidujäätmeid.  Samuti on keelatud sööta loomale söödamaterjali, mis on saadud samalt loomaliigilt (kannibalism). Erand kehtib vaid karusloomade suhtes.

Mäletsejalistele (kitsed, lambad, veised) on keelatud sööta sellist sööta, mis sisaldab töödeldud loomseid proteiine (näiteks kalajahu, verejahu jm), loomset päritolu di- ja trikaltsiumfosfaati ja veretooteid. Erandina on lubatud vasikatele sööta kalajahu sisaldavat täispiimaasendajat.

Mittemäletsejalistele (sead, linnud) on keelatud sööta sellist sööta, mis sisaldab mittemäletsejalistelt pärit verejahu (töödeldud loomne proteiin).

Vesiviljelusloomadele (kaladele, vähkidele) on keelatud anda sellist sööta, mis sisaldab mäletsejalistelt pärit töödeldud loomseid proteiine.

Lubatud loomset proteiini sisaldava sööda tootmise/söötmise luba  vajab käitleja, kes:

  • soovib toota turustamisotstarbelist lubatud loomseid proteiine (näiteks kalajahu) sisaldavat sööta;
  • peab mäletsejalisi ja mittemäletsejalisi loomi ning soovib enda ettevõttes peetavatele mittemäletsejalistele loomadele sööta lubatud loomseid proteiine sisaldavat sööta;
  • peab mäletsejalisi loomi ning soovib enda ettevõttes peetavatele võõrutamata mäletsejalistele loomadele sööta kalajahu sisaldavat piimaasendajat;
  • peab mäletsejalisi  ja mittemäletsejalisi loomi ning soovib toota lubatud loomseid proteiine sisaldavat sööta ja sööta seda enda ettevõttes peetavatele mittemäletsejaliste loomadele.

Sööda jälgitavus

Sööda ja söödasse lisatavate koostisosade jälgitavus peab olema alati tagatud. See tähendab, et peab olema võimalik tõendada, kellelt sööt/sööda koostisosad saadud on, ja kellele seda edasi tarnitud on. Jälgitavuse tõendamiseks kasutatakse saatelehti ja arveid ning sellekohaseid andmeid (kellelt/kellele, mida, millal, kui palju) sisaldavat registrit.

Sööda käitlemisest teatamine

Loomapidaja, kes turustab loomadelt saadud loomseid saadusi (näiteks liha, muna, piima), ja/või toodab sööta oma loomadele (näiteks teeb heina, kasvatab teravilja jm)  ja/või müüb teravilja, heina, silo, peab esitama majandustegevusteate.

Majandustegevusest teatamiseks tuleb esitada sellekohane vorm (vt allpool). Põllumajandus- ja Toiduametile.

Majandustegevusteate esitanud loomapidajate/söödakäitlejate andmed on leitavad "Riigi toidu ja sööda käitlejate registrist".

Erandina ei pea söödaregistris olema registreeritud loomapidaja, juhul kui
  • loomadelt saadav toodang kasutatakse ära oma pere poolt;
  • peetakse vaid selliseid loomi, keda ei tarvitata toiduks;
  • loomadelt saadav toodangu kogus on väike ning see turustatakse ainult otse lõpptarbijatele.
Väike kogus on määratletud järgmiselt:
  • lehma toorpiim kuni 100 kg päevas või kuni 700 kg nädalas;
  • kitse toorpiim kuni 20 kg päevas;
  • ute toorpiim kuni 10 kg päevas;
  • munad kuni 50 linnuga farmist;
  • liha kuni 10 000 kodulinnult või kuni 3000 jäneseliselt või mõlema puhul kokku kuni 10 000 linnult/jäneseliselt aastas;
  • kala kuni 100 kg päevas.

Lisaks kui eelnimetatud juhtudel jääb oma loomadele toodetud sööta üle, siis võib seda kuni 5 tonni aastas turustada kohalikele põllumajandustootjatele ilma söödaregistris registreerimise kohustuseta.

Sööda käitlemise ja hügieeni nõuded on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 183/2005.

Loomapidaja peab pidama arvestust hobusele manustatud ravimite ja ravimsöötade kohta.

Arvestuses peavad kajastuma:

  • looma identifitseerimise andmed (kiibi number);
  • kasutatud ravimi või ravimsööda nimetus ja manustatud kogus;
  • andmed ravimi väljastaja (veterinaararsti või apteegi) kohta;
  • ravimi manustamise kuupäev ja andmed manustaja kohta;
  • veterinaararsti etteantud manustamisviis ja raviskeem;
  • määratud keeluaeg.

Arvetuste pidamiseks kantakse nimetatud andmed hobuslase passi vastavasse osasse - veterinaarravimite manustamine.

Kui hobune viiakse karjast välja siis, kui ravimite manustamise tõttu kehtib keeluaeg, peab loomapidaja edastama sellekohased andmed uuele loomapidajale.

Hobuse haigused on leitavad siit.

Informatsioon hobuse (häda)tapmise ja hukkamise kohta kohapeal on leitav siit.

Inimtoiduks tapmiseks ei ole lubatud tapamajja viia sellist hobust, kelle puhul ei ole peetud ravimite arvestust (hobuslase passi veterinaarravimite manustamise osasse on loomapidaja ja veterinaararst teinud kinnituse selle kohta, et hobuslane ei ole mõeldud toiduahelasse sattuma).

Tapamajja viimisel peab hobune olema identifitseeritud aretusühingu poolt ning temaga peab kaasas olema hobuse pass (milles on ka teave ravimite manustamise kohta).

Saadetava loomapartii kohta peab olema kaasas loomapidaja koostatud toiduahela alane teatis.

Teatise vormid

Loomade veol tapamajja tuleb järgida nõudeid loomade vedamisele.

Hobuse viimisel karjast välja tapamajja tuleb seda kajastada loomapidaja loomade arvetuses. 

Teise liikmesriiki tohib viia või sealt tuua vaid sellist hobust, kes on identifitseeritud ja kellega on kaasas hobuse pass.

Teise liikmesriiki viimisel peab hobune olema üle vaadatud veterinaararsti poolt, et  kindlaks teha tema tervislik seisund. Hobusel ei tohi olla ühtegi hobuslastele nakkava haiguse tunnust ning hobune ei tohi olla ka sellele eelnevalt 15 päeva jooksul kokku puutunud loomataudi põdeva teise hobusega.

Aretuse, tootmise ja tapale saatmise eesmärgil peab hobusega olema kaasas sellekohane sertifikaat, mis väljastatakse PTA esinduse poolt, kui peale kohustuslikke uuringuid on loom kliiniliselt läbi vaadatud. Loomatervisesertifikaat kehtib 10 päeva alates selle väljastamisest ning see peab olema loomaga kaasas kuni sihtkohani. 

Hobuste viimisel teise liikmeriiki või teisest liikmesriigist Eestisse tuues on lisaks ka teatud erisused kauplemise nõuetes (näiteks kui eesmärk on spordivõistlus, kultuurisündmus, puhkus vm). Seetõttu tasub täpsema lisainformatsiooni saamiseks alati pöörduda tegevuskohajärgse maakonna PTA esinduse poole.

Veterinaarnõuded hobuslastega kauplemisele leiab põllumajandusministri määrust nr 103 „Veterinaarnõuded hobuslastega kauplemisel“.

Elusloomade viimisel riiki, mis ei ole Euroopa Liidu liikmesriik (ekspordil), on esimeseks eeltingimuseks see, et kohale (ehitis, piirkond jne), kust loom välja viia kavatsetakse, ei oleks kehtestatud elusloomade väljaviimise keeldu ega piiravat kitsendust. Hobune peab olema identifitseeritud ning loomapidajal peab olema looma kohta pass.

Nõuded looma eksportimisele kehtestab sihtriik. Olenevalt sihtriigi nõuetest viiakse läbi vajalikud veterinaarsed uuringud sh looma eraldihoidmine teistest loomades selleks ettenähtud ajaks (karantiin). Kui peale kohustuslikke uuringuid ja ettenähtud karantiini on loom kliiniliselt läbi vaadatud, väljastatakse PTA esinduse poolt sellekohane sertifikaat, mis peab olema loomaga kaasas kuni sihtkohani.

Hobuslast tohib importida (tuua Eestisse riigist, mis ei ole Euroopa Liidu liikmesriik) vaid sellisest riigist või piirkonnast, mis on nimetatud komisjoni otsuses 2004/211/EÜ. Lisaks peab riik või piirkond, kust hobune tuuakse, olema olnud eelneva kahe aasta jooksul vaba hobuste aafrika katkust ja hobuste venetsueela entsefalomüeliidist ning viimase kuue kuu jooksul ka kargtaudist ja malleusest. Importimisel peab hobusega kaasas olema samuti sertifikaat. Impordi veterinaarnõuded on kehtestatud põllumajandusministri määruses nr 24 „Imporditavate loomade ja loomsete saaduste veterinaarnõuded“.

Täpsemat lisainformatsiooni saab tegevuskohajärgse maakonna PTA esindusest.

Vaata ka rahvusvahelise kaubanduse alt.

Hukkunud, surnud või (häda)tapetud loomade korjused ja muud loomsed kõrvalsaadused tuleb farmis hoida kaetult ning lekkekindlates tingimustes. Loomseid kõrvalsaadusi tuleb ladustada väljaviimiseni eraldi loomadest ja söödast ning nii, et sellele puudub juurdepääs nii kodu- kui metsloomadel, lindudel ja närilistel.

Loomsed kõrvalsaadused tuleb saata farmist edasisele käitlemisele ilma asjatu viivituseta. Hukkunud looma korjus tuleb saata kõrvaldamisele tegevusloa alusel tegutsevasse töötlemisettevõttesse.

Farmist väljaviimisel tuleb loomsete kõrvalsaadustega kaasa anda kaubadokument, mille originaal peab saadetisega minema sihtkohta.

Kaubadokumendil peab olema kirjas:

  • surnud/tapetud looma identifitseerimise andmed;
  • loomsete kõrvalsaaduste kategooria tähis (nt hukkunud hobuse korjus on II kategooria);
  • materjali kogus;
  • farmi nimi, aadress ja ehitise number;
  • andmed loomsete kõrvalsaaduste äravedaja kohta (nimi, aadress, tunnustamise või teavitamise number) või märge, et loomsed kõrvalsaadused veetakse ära sihtkohta oma transpordivahendiga;
  • andmed sihtettevõtte kohta (nimi, aadress, tunnustamise või teavitamise number).

Loomapidaja peab pidama arvestust farmis tekkinud loomsete kõrvalsaaduste kohta. Arvetuses tuleb kajastada:

  • loomsete kõrvalsaaduste farmist väljaviimise kuupäev ja kogus;
  • andmed loomsete kõrvalsaaduste äravedaja kohta;
  • andmed ettevõtte kohta, kuhu loomsed kõrvalsaadused saadeti.

Arvestus võib pidada nii paberkandjal kui ka elektroonselt.

Eraldi arvestust ei pea pidama juhul, kui loomapidaja on säilitanud ja saab alati esitada järelevalvetoimingute teostajale kõik farmist väljaviidud loomsete kõrvalsaadustega kaasaantud kaubadokumentide koopiad.

Arvestust või kaubadokumentide koopiaid tuleb säilitada vähemalt kaks aastat.

Erand

Erandina võib on hobust matta kohapeal, kui see on põhjendatud ja PTA esindus on andnud selleks loa.

Hobust tohib matta vaid kohas, kus oht inimese ja loomade tervisele on minimaalne, ning matmispaik ei tohi asuda tiheasustusalal ega kaitsmata põhjaveega alal.  Matta tuleb selliselt, et välistatud oleks liha- ja kõigetoiduliste loomade juurdepääs.

Loa saamiseks tuleb esitada PTA esindusele taotlus, kus on kirjas andmed hobuse kohta, matmise vajadus/põhjendus ning matmispaiga kirjeldus koos asukoha sobivuse kinnitusega keskkonnaalastele nõuetele (ei asu tiheasustusalal ega kaitsmata põhjaveega alal).

Matmiseks ei anta luba, kui hobuse päritolupõllumajandusettevõttes on loomataudi kahtlus või kinnitus. Sellisel juhul on tuleb looma korjus viia hävitamisele vaid vastava tegevusloaga töötlemisettevõttesse.

Lisainformatsioon loomsete kõrvalsaaduste kohta.

Viimati uuendatud 09.03.2021