Hobuse tervise ABC
Hobused on olnud inimese kõrval palju aastatuhandeid — aidanud teha raskeid töid, jõuda punktist A punkti B. Tänaseks peetakse hobuseid eelkõige meelelahutuslikel eesmärkidel. Hobuse puhul sõltuvad tema vajadused konkreetsetest elutingimustest, keskkonnast, samuti east, füüsilisest koormusest, terviseseisundist jne.
Põllumajandus- ja Toiduamet koostas hobusepidajatele informatiivse voldiku „Hobuste tervise ABC“. Sellest voldikust saab teada hobuse heaolu, tema tervise, bioturvalisuse meetmete ja haiguste kohta ning samuti on seal ka soovitused, mida teha haiguspuhangu korral.
Voldik on leitav siit:
Põllumajandus- ja Toiduamet korraldas 27.10.2022 hobusepidajatele teabepäeva.
Teabepäeva slaidid on leitavad:
Samuti on võimalik teabepäeva järele vaadata siit.
Loomapidaja, kes peab hobuslasi (hobune, eesel ja sebra ning nende ristandid) peab olema registreeritud põllumajandusloomade registris (PRIAs). Loomapidajaks on kas hobuslase omanik või isik, kes tegutseb loomaomanikuga kokkulepitud korras looma pidamisega.
Täpsemad juhised leiab: https://www.pria.ee/registrid/alustavale-loomapidajale
Hobuslase asukohast tuleb teavitada põllumajandusloomade registrit
Alates 21. aprillist 2021. aastal hakkas kehtima nõue, et loomapidajal, kelle põllumajandusloomade registrisse kantud tegevuskohas peetakse konkreetset hobuslast rohkem kui 30 päeva, tuleb sellest teavitada põllumajandusloomade registrit. Loe lähemalt siin.
Hobuslased on individuaalselt identifitseerimisele kuuluvad põllumajandusloomad.
Hobuslase identifitseerib ja hobuslase passi väljastab Eestis tegevusloa saanud aretusühing (näiteks Eesti Hobusekasvatajate Selts, Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts, Eesti Traaviliit vm). Selleks tuleb hobusepidajal esitada aretusühingule vastav taotlus (varsa sünnitunnistus).
Identifitseerida tuleb hobuslane kuue kuu jooksul looma sünnist.
Identifitseerimine hõlmab:
- aretusühingu volitatud esindaja poolt identifitseerimislehe täitmist, kuhu märgitakse andmed hobuslase tunnusmärkide ja nende asukoha kohta
- veterinaararsti poolt loomale transpondri ehk kiibi paigaldamist
- koos kordumatu koodi või UELN- koodiga passi väljastamist ja passis olevate andmete registreerimist hobuslaste registris aretusühingu poolt
Alates 1. juulist 2009. a sündinud või selleks ajaks identifitseerimata hobuslased tuleb identifitseerida kiibiga. Loomapidajad tagavad, et hobuslased varustatakse süstitava kiibiga samal ajal või veidi aega enne seda kuupäeva, kui täidetakse identifitseerimisvorm, mis on vajalik passi väljastamiseks. Kui hobuslase kiip muutub loetamatuks, tuleb loomapidajal teavitada sellest kahe päeva jooksul veterinaararsti. Seejärel paigaldab veterinaararst loomale uue numbrikombinatsiooniga kiibi 20 päeva jooksul ja kannab uue koodi alates 15.10.2025 väljastatud passi I jao C osa 2. punkti (Lisad) nii nagu alloleval pildil:
Alates 07.07.2021 tuleb hobuse märgistamiseks kasutada mikrokiipi, mis sisaldab Eesti riigikoodi 233 ja 12-numbrilist looma individuaalset koodi.
Alates 01.10.2022 tohib Eestis hobusele paigaldada ainult selliseid mikrokiipe, mis on väljastatud Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS (EPJ) poolt. Mikrokiibi võib hobusele paigaldada ainult veterinaararst, kellele nimetatud mikrokiip ka väljastatakse.
Enne 1. juulit 2009. a sündinud ja identifitseeritud hobuslasele ei pea olema paigaldatud kiipi, vaid identifitseerituks loetakse loom hobuslase passis oleva kirjelduse ja joonise alusel, mis sisaldab andmeid tunnusmärkide (märgised, armid, põletusmärgid, pöörised) ja nende asukoha kohta (koostab aretusühingu volitatud esindaja looma identifitseerimisel).
Olenemata sünniajast peab igal identifitseeritud hobuslasel olema kordumatu kood või UELN- kood ning andmed hobuslase kohta peavad olema kantud hobuslaste registrisse. UELN koodi omistab hobuslasele ja andmed registrisse kannab aretusühing.
Hobuslase pass väljastatakse hiljemalt kuue kuu jooksul alates hobuslase sünnist. Oluline on meeles pidada, et tapamajja tapmisele saatmiseks peab hobuslasel olema pass, mis läheb loomaga tapamajja kaasa.
Passi duplikaat väljastatakse hobuslasele juhul, kui:
- passi originaaleksemplar on kadunud, kuid hobuse saab identifitseerida, eelkõige kiibi koodi abil
- hobuslane ei ole tähtaegselt identifitseeritud.
Asendusdokument väljastatakse juhul, kui:
- passi originaaleksemplar on kadunud ja hobuse identsust ei ole võimalik kinnitada ja puuduvad viited või tõendid selle kohta, et hobusele on varem väljastatud pass
- füüsiline märgistus on eemaldatud, identifitseerimisvahendeid on muudetud või asendatud ilma loata.
Passi duplikaat ja asendusdokument viivad hobuslase toidulooma staatusest välja.
Hobuslasi pidavad loomapidajad peavad pidama ja säilitama arvestust, mis sisaldab järgmist teavet:
- Ettevõttes peetavate hobuslaste identifitseerimiskood (UELN);
- Hobuslaste liikumise andmed:
- Ettevõttesse liikunud hobuslaste päritolukoha aadress ja päritoluettevõtte kordumatu registreerimis- või heakskiidunumber, kui hobuslased on pärit teisest ettevõttest (Eestis PRIA registreerimisnumber);
- Ettevõttest välja liikunud hobuslaste sihtkoha aadress ja sihtettevõtte kordumatu registreerimis- või heakskiidunumber, kui hobuslased kavatsetakse viia teise ettevõttesse (Eestis PRIA registreerimisnumber);
- Liikumise kuupäev;
- Hobuslase sünnikuupäev;
- Ettevõttes aset leidnud hobuslase surma või kadumise kuupäev;
- Bioturvameetmed, hobuslaste tervise jälgimine, ravi, testide tulemused.
- Loomatervise ülevaatuse tulemused.
Arvestust tuleb pidada ja säilitada paberil või elektrooniliselt. Arvestus tuleb säilitada vähemalt kolm aastat. Arvestus peab olema alati kättesaadav ja esitatav järelevalvet teostavale isikule.
Bioturvameetmete eesmärgiks on kaitsta hobuslasi loomataudide (nt hobuste gripp, hobuste rinopneumoonia (EHV-1 ja EHV-4), hobuste nakkav kehvveresus, nõlg) leviku eest. Bioturvameetmete rakendamise kohta loe lähemalt vasakpoolsest menüüst.
Loomapidajad peavad jälgima nende vastutusel olevate hobuslaste tervist ja käitumist, pöörama erilist tähelepanu ebatavalisele suremusele ja muudele haigustunnustele. Loomapidajad peavad hoolitsema selle eest, et hobuslaste tervis on regulaarselt kontrollitud loomaarsti poolt.
Soovitav on planeerida ja kirja panna võimalikud ettevõtte bioturvameetmed võttes aluseks füüsilise kaitse meetmeid ja haldusmeetmeid.
Füüsilise kaitse meetmed
Füüsilise kaitse meetmed on:
- asjakohasel juhul ala sulgemist, piirdetarade ehitamist, varjualuste ehitamist või võrguga piiramist;
- puhastamist, desinfektsiooni ning putuka- ja näriliste tõrjet.
Füüsilise kaitse meetmed on näiteks:
- käte pesemine ning riiete ja jalanõude vahetamine enne hobuste juurde minemist;
- metsloomade ja hulkuvate loomade talli pääsemise takistamine;
- putuka- ja näriliste tõrje;
- vähemalt kaks korda aastas kõikides ruumides suurpuhastuse korraldamine;
- hobuste vedamisel veovahendi (treiler) puhastamine ja desinfitseerimine pärast vedu;
- kõigi hobuste nakkushaiguste vastu vaktsineerimine;
- parasiidivastaste ravimite regulaarne andmine, kui võimalik kõikidele loomadele üheaegselt. Sobiva ajakava ja juhised saab konsulteerides oma veterinaararstiga;
- siseparasiitide leviku vähendamiseks sõnniku koristamine koplitest ja karjamaadelt.
Haldusmeetmed
Haldusmeetmed on:
- loomade, toodete, sõidukite ja inimeste ettevõttesse sisenemise ja sealt väljumise korda;
- seadmete kasutamise korda;
- asjaomaseid riske arvestavaid liikumistingimusi;
- loomade või toodete ettevõttesse toomise tingimusi;
- äsja sisse toodud või haigete loomade karantiini, isoleerimist või eraldamist;
- surnud loomade ja muude loomsete kõrvalsaaduste ohutu kõrvaldamise süsteemi.
Haldusmeetmed on näiteks:
- kõrvaliste isikute mitte lubamine talli territooriumile;
- haigete või haiguskahtlaste loomade talli mitte lubamine ning vajadusel tervisetõendi küsimine;
- haiguse kahtluse korral kohe veterinaararsti teavitamine, haige hobuse tervetest eraldamine;
- sööda, allapanu ja muu materjali ohutu käitlemise korraldamine nakkuse leviku vältimiseks;
- nimekirja pidamine kõigi tallis olevate hobuste ja nende omanike kohta koos kontaktandmete ja hobuste passidega;
- talli hobuste liikumiste (võistlused, treeningud jne) jälgimine ja arve pidamine;
- uue hobuse talli saabudes leppida kirjalikult loomaomanikuga kokku, mida teha juhul, kui hobune vajab ootamatut arstiabi ja omanik pole kättesaadav;
- võimalusel võistlushobuste teistest hobustest eraldi pidamine;
- tiinete märade tallis ja karjamaal teistest hobustest eraldi hoidmine;
- ühes tallis võistlushobuste ja tiinete märade mitte pidamine;
- tagamine, et kõiki neid nõudeid tallis täidetakse ning nende täitmise selgitamine ja nõudmine kõigilt, kes loomadega tegelevad.
Sööt peab olema ohutu, et oleks välistatud nii loomade kui inimeste haigestumine ning riskid keskkonnale. Sööda ohutusel ja kvaliteedil on otsene mõju ka loomsetele saadustele (liha, piim, munad jm).
Sööt peab vastama tema kasutusotstarbele.
Sööt võib sisaldada ainult lubatud söödalisandeid (näiteks vitamiine, mineraalained), mille ohutus on EFSA (Euroopa Toiduohutusameti) poolt hinnatud ja mis on kantud Euroopa Liidu söödalisandite registrisse.
Soovimatuid aineid (näiteks arseen, kaadmium, plii, dioksiin, aflatoksiinid jm) ei tohi olla söödas üle lubatud piirmäära. Soovimatute ainete loetelu on välja toodud soovimatute ainete määruses.
Keelatud ained, mida söödas ei tohi olla:
- fekaale, uriini, seedetrakti sisu;
- parkainega töödeldud nahku ega selle jäätmeid;
- taimekaitsevahendeid sisaldada võivaid seemneid ega muid taimseid paljundusmaterjale;
- puidukonservantidega töödeldud puitu sh saepuru;
- igasuguseid reovee jäätmeid;
- tahkeid olmejäätmeid (näiteks majapidamisjäätmeid);
- pakendeid ja nende osi;
- n-alkaanidel kasvatatud Candida pärmidest saadud valgutooted.
Söötmise keelud
Põllumajandusloomadele on keelatud sööta toitlustuse sektorist ja majapidamisest tekkivaid toidujäätmeid. Samuti on keelatud sööta loomale söödamaterjali, mis on saadud samalt loomaliigilt (kannibalism). Erand kehtib vaid karusloomade suhtes.
Mäletsejalistele (kitsed, lambad, veised) on keelatud sööta sellist sööta, mis sisaldab töödeldud loomseid proteiine (näiteks kalajahu, verejahu jm), loomset päritolu di- ja trikaltsiumfosfaati ja veretooteid. Erandina on lubatud vasikatele sööta kalajahu sisaldavat täispiimaasendajat.
Mittemäletsejalistele (sead, linnud) on keelatud sööta sellist sööta, mis sisaldab mittemäletsejalistelt pärit verejahu (töödeldud loomne proteiin).
Vesiviljelusloomadele (kaladele, vähkidele) on keelatud anda sellist sööta, mis sisaldab mäletsejalistelt pärit töödeldud loomseid proteiine.
Lubatud loomset proteiini sisaldava sööda tootmise/söötmise luba vajab käitleja, kes:
- soovib toota turustamisotstarbelist lubatud loomseid proteiine (näiteks kalajahu) sisaldavat sööta;
- peab mäletsejalisi ja mittemäletsejalisi loomi ning soovib enda ettevõttes peetavatele mittemäletsejalistele loomadele sööta lubatud loomseid proteiine sisaldavat sööta;
- peab mäletsejalisi loomi ning soovib enda ettevõttes peetavatele võõrutamata mäletsejalistele loomadele sööta kalajahu sisaldavat piimaasendajat;
- peab mäletsejalisi ja mittemäletsejalisi loomi ning soovib toota lubatud loomseid proteiine sisaldavat sööta ja sööta seda enda ettevõttes peetavatele mittemäletsejaliste loomadele.
Sööda jälgitavus
Sööda ja söödasse lisatavate koostisosade jälgitavus peab olema alati tagatud. See tähendab, et peab olema võimalik tõendada, kellelt sööt/sööda koostisosad saadud on, ja kellele seda edasi tarnitud on. Jälgitavuse tõendamiseks kasutatakse saatelehti ja arveid ning sellekohaseid andmeid (kellelt/kellele, mida, millal, kui palju) sisaldavat registrit.
Sööda käitlemisest teatamine
Loomapidaja, kes turustab loomadelt saadud loomseid saadusi (näiteks liha, muna, piima), ja/või toodab sööta oma loomadele (näiteks teeb heina, kasvatab teravilja jm) ja/või müüb teravilja, heina, silo, peab esitama majandustegevusteate.
Majandustegevusest teatamiseks tuleb esitada sellekohane vorm (vt allpool). Põllumajandus- ja Toiduametile.
Majandustegevusteate esitanud loomapidajate/söödakäitlejate andmed on leitavad "Riigi toidu ja sööda käitlejate registrist".
Erandina ei pea söödaregistris olema registreeritud loomapidaja, juhul kui
- loomadelt saadav toodang kasutatakse ära oma pere poolt;
- peetakse vaid selliseid loomi, keda ei tarvitata toiduks;
- loomadelt saadav toodangu kogus on väike ning see turustatakse ainult otse lõpptarbijatele.
Väike kogus on määratletud järgmiselt:
- lehma toorpiim kuni 100 kg päevas või kuni 700 kg nädalas;
- kitse toorpiim kuni 20 kg päevas;
- ute toorpiim kuni 10 kg päevas;
- munad kuni 50 linnuga farmist;
- liha kuni 10 000 kodulinnult või kuni 3000 jäneseliselt või mõlema puhul kokku kuni 10 000 linnult/jäneseliselt aastas;
- kala kuni 100 kg päevas.
Lisaks kui eelnimetatud juhtudel jääb oma loomadele toodetud sööta üle, siis võib seda kuni 5 tonni aastas turustada kohalikele põllumajandustootjatele ilma söödaregistris registreerimise kohustuseta.
Sööda käitlemise ja hügieeni nõuded on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 183/2005.
Loomapidaja peab pidama arvestust hobusele manustatud ravimite ja ravimsöötade kohta.
Arvestuses peavad kajastuma:
- looma identifitseerimise andmed (kiibi number);
- kasutatud ravimi või ravimsööda nimetus ja manustatud kogus;
- andmed ravimi väljastaja (veterinaararsti või apteegi) kohta;
- ravimi manustamise kuupäev ja andmed manustaja kohta;
- veterinaararsti etteantud manustamisviis ja raviskeem;
- määratud keeluaeg.
Arvetuste pidamiseks kantakse nimetatud andmed hobuslase passi vastavasse osasse - veterinaarravimite manustamine.
Kui hobune viiakse karjast välja siis, kui ravimite manustamise tõttu kehtib keeluaeg, peab loomapidaja edastama sellekohased andmed uuele loomapidajale.
Hobuse haigused on leitavad siit.
Informatsioon hobuse (häda)tapmise ja hukkamise kohta kohapeal on leitav siit.
Inimtoiduks tapmiseks ei ole lubatud tapamajja viia sellist hobust, kelle puhul ei ole peetud ravimite arvestust (hobuslase passi veterinaarravimite manustamise osasse on loomapidaja ja veterinaararst teinud kinnituse selle kohta, et hobuslane ei ole mõeldud toiduahelasse sattuma).
Tapamajja viimisel peab hobune olema identifitseeritud aretusühingu poolt ning temaga peab kaasas olema hobuse pass (milles on ka teave ravimite manustamise kohta).
Saadetava loomapartii kohta peab olema kaasas loomapidaja koostatud toiduahela alane teatis.
Loomade veol tapamajja tuleb järgida nõudeid loomade vedamisele.
Hobuse viimisel karjast välja tapamajja tuleb seda kajastada loomapidaja loomade arvetuses.
Teise liikmesriiki tohib viia või sealt tuua vaid sellist hobust, kes on identifitseeritud ja kellega on kaasas hobuse pass ja veterinaarsertifikaat.
Teise liikmesriiki viimisel peab hobune olema üle vaadatud veterinaararsti poolt, et kindlaks teha tema tervislik seisund. Hobusel ei tohi olla ühtegi hobuslastele nakkava haiguse tunnust ning hobune ei tohi olla ka sellele eelnevalt 15 päeva jooksul kokku puutunud loomataudi põdeva teise hobusega.
Hobuse teise liikmesriiki viimisel peab loomaga olema kaasas veterinaarsertifikaat, mis väljastatakse PTA esinduse poolt, kui peale kohustuslikke uuringuid on loom kliiniliselt läbi vaadatud. Loomatervisesertifikaat kehtib üldjuhul 10 päeva alates selle väljastamisest ning see peab olema loomaga kaasas kuni sihtkohani.
Hobuste viimisel teise liikmeriiki või teisest liikmesriigist Eestisse tuues on lisaks ka teatud erisused kauplemise nõuetes (näiteks kui eesmärk on spordivõistlus, kultuurisündmus, puhkus vm). Seetõttu tasub täpsema lisainformatsiooni saamiseks alati pöörduda tegevuskohajärgse maakonna PTA esinduse poole.
Euroopa Liidus on hobustega kauplemise veterinaarnõuded kehtestatud komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2020/688.
Täpsemalt vaata siit.
Alates 01.05.2025 on võimalik Eestis alaliselt peetava hobusega minna hobuüritustele Soome ja Norrasse ilma loomatervise sertifikaadita.
Alates 01.01.2026 on võimalik Eestis alaliselt peetava hobusega minna hobuüritustele Taani ilma loomatervise sertifikaadita.
Alates 31.03.2026 on võimalik Eestis alaliselt peetava hobusega minna hobuüritustele Rootsi ilma loomatervise sertifikaadita.
Selleks peavad täidetud olema järgmised tingimused:
- hobuse lähtekoht on hobusepidamise koht, kuhu hobune on registreeritud, ning 10 päeva jooksul peab ta naasma sellesse ettevõttesse;
- hobusega on kaasas kogu eluea jooksul kehtiv identifitseerimisdokument ehk hobuse pass;
- hobune viiakse korraga ühele hobuüritusele nagu näiteks võistlused, näitused, kultuurisündmused ja muu;
- hobune vastab õigusaktides sätestatud üldistele tervishoiunõuetele (samad nõuded, mis on veterinaarsertifikaadil);
- enne hobusega üritusele minekut on loomapidaja täitnud ja allkirjastanud TRACES NT süsteemis äridokumendi ehk DOCOM dokumendi.
Sellisest liikumisest parema ülevaate saamiseks korraldas Põllumajandus- ja Toiduamet hobusepidajatele infotunni.
Infotunni ettekanne:
Samuti on võimalik infotundi järele vaadata siit.
Äridokumendi (DOCOM) koostamise juhend:
Äridokumendi (DOCOM) koostamisel tuleb silmas pidada, et:
- koostajal on olemas TRACES NTs konto;
- ühes äridokumendis (DOCOM) võib olla ka mitu hobust, kui nad lahkuvad samast ettevõttest ja lähevad samale üritusele ja tulevad samasse kohta tagasi;
- äridokumendile (DOCOM) kirjutatakse sama teave, mis veterinaarsertifikaadi taotlusele;
- äridokument (DOCOM) kehtib 10 päeva alates selle allkirjastamise kuupäevast;
- allkirjastatud äridokument (DOCOM) peab olema loomaga kaasas kogu teekonna vältel päritoluettevõttest hobuürituseni ja tagasi päritoluettevõttesse.
Põllumajandus- ja Toiduamet kehtestas 21. märts 2025 käskkirjaga nr 1.1-2/33 „ Hobuslaste liikumise tingimuste kehtestamine vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2020/688 artiklile 69“ hobuslaste liikumise tingimused vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2020/6881 artiklile 69 ning riikidele erandite kohaldamise korra.
Kuna erand hobustega liikumisele laienes veel kahte riiki (Taani ja Rootsi), siis muutis Põllumajandus- ja Toiduamet 21. märtsil 2025 kehtestatud käskkirja nr 1.1-2/33. Muudatus on kehtestatud Põllumajandus- ja Toiduameti 23. detsembri 2025 käskkirjaga nr 1.1-2/188.
Elusloomade viimisel riiki, mis ei ole Euroopa Liidu liikmesriik (ekspordil), on esimeseks eeltingimuseks see, et kohale (ehitis, piirkond jne), kust loom välja viia kavatsetakse, ei oleks kehtestatud elusloomade väljaviimise keeldu ega piiravat kitsendust. Hobune peab olema identifitseeritud ning loomapidajal peab olema looma kohta pass.
Nõuded looma eksportimisele kehtestab sihtriik. Olenevalt sihtriigi nõuetest viiakse läbi vajalikud veterinaarsed uuringud sh looma eraldihoidmine teistest loomades selleks ettenähtud ajaks (karantiin). Kui peale kohustuslikke uuringuid ja ettenähtud karantiini on loom kliiniliselt läbi vaadatud, väljastatakse PTA esinduse poolt sellekohane sertifikaat, mis peab olema loomaga kaasas kuni sihtkohani.
Hobuslast tohib importida (tuua Eestisse riigist, mis ei ole Euroopa Liidu liikmesriik) vaid sellisest riigist või piirkonnast, mis on nimetatud komisjoni rakendmääruses (EL) 2021/404. Importimisel peab hobusega kaasas olema samuti sertifikaat. Hobuste impordi veterinaarnõuded on kehtestatud komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2020/692.
Täpsemat lisainformatsiooni saab tegevuskohajärgse maakonna PTA esindusest.
Vaata ka rahvusvahelise kaubanduse alt.
Hukkunud, surnud või (häda)tapetud loomade korjused ja muud loomsed kõrvalsaadused tuleb farmis hoida kaetult ning lekkekindlates tingimustes. Loomseid kõrvalsaadusi tuleb ladustada väljaviimiseni eraldi loomadest ja söödast ning nii, et sellele puudub juurdepääs nii kodu- kui metsloomadel, lindudel ja närilistel.
Loomsed kõrvalsaadused tuleb saata farmist edasisele käitlemisele ilma asjatu viivituseta. Hukkunud looma korjus tuleb saata kõrvaldamisele tegevusloa alusel tegutsevasse töötlemisettevõttesse.
Farmist väljaviimisel tuleb loomsete kõrvalsaadustega kaasa anda kaubadokument, mille originaal peab saadetisega minema sihtkohta.
Kaubadokumendil peab olema kirjas:
- surnud/tapetud looma identifitseerimise andmed;
- loomsete kõrvalsaaduste kategooria tähis (nt hukkunud hobuse korjus on II kategooria);
- materjali kogus;
- farmi nimi, aadress ja ehitise number;
- andmed loomsete kõrvalsaaduste äravedaja kohta (nimi, aadress, tunnustamise või teavitamise number) või märge, et loomsed kõrvalsaadused veetakse ära sihtkohta oma transpordivahendiga;
- andmed sihtettevõtte kohta (nimi, aadress, tunnustamise või teavitamise number).
Loomapidaja peab pidama arvestust farmis tekkinud loomsete kõrvalsaaduste kohta. Arvetuses tuleb kajastada:
- loomsete kõrvalsaaduste farmist väljaviimise kuupäev ja kogus;
- andmed loomsete kõrvalsaaduste äravedaja kohta;
- andmed ettevõtte kohta, kuhu loomsed kõrvalsaadused saadeti.
Arvestus võib pidada nii paberkandjal kui ka elektroonselt.
Eraldi arvestust ei pea pidama juhul, kui loomapidaja on säilitanud ja saab alati esitada järelevalvetoimingute teostajale kõik farmist väljaviidud loomsete kõrvalsaadustega kaasaantud kaubadokumentide koopiad.
Arvestust või kaubadokumentide koopiaid tuleb säilitada vähemalt kaks aastat.
Erand
Erandina võib on hobust matta kohapeal, kui see on põhjendatud ja PTA esindus on andnud selleks loa.
Hobust tohib matta vaid kohas, kus oht inimese ja loomade tervisele on minimaalne, ning matmispaik ei tohi asuda tiheasustusalal ega kaitsmata põhjaveega alal. Matta tuleb selliselt, et välistatud oleks liha- ja kõigetoiduliste loomade juurdepääs.
Loa saamiseks tuleb esitada PTA esindusele taotlus, kus on kirjas andmed hobuse kohta, matmise vajadus/põhjendus ning matmispaiga kirjeldus koos asukoha sobivuse kinnitusega keskkonnaalastele nõuetele (ei asu tiheasustusalal ega kaitsmata põhjaveega alal).
Matmiseks ei anta luba, kui hobuse päritolupõllumajandusettevõttes on loomataudi kahtlus või kinnitus. Sellisel juhul on tuleb looma korjus viia hävitamisele vaid vastava tegevusloaga töötlemisettevõttesse.
Viimati uuendatud 31.12.2025
