Varroatoosi põhjustab lest Varroa destructor. Enesekaitseks (väljaspool hauet) tungib varroa lest mesilase tagakeha loogete vahele, kus mesilasel on teda raske eemaldada. Lest võib olla viiruste (nt deformeerunud tiibade viirus, äge paralüüsi viirus) kandja.
Haigus on levinud üle kogu maailma välja arvatud Austraalias. Haigus on ka Eestis väga levinud.
Haigusele iseloomulikud tunnused
Täiskasvanud mesilastel:
- deformeerunud ja/või atrofeerunud tiibadega mesilased
- varroa lestad mesilastel
- väikese kõhuga mesilased
Haudmel:
- vastsete või nukkude kannibalism
- “täpiline” haudmemuster / mosaiikne haue / ebaühtlane (auguline) haue
- deformeerunud tiibadega surnud mesilased / surnud nukud / surnud arengujärgus mesilased (ainult pea on arenenud ning keel ripub välja)
- parasiitide olemasolu (pruunid täiskasvanud emased, valged noorvormid)
- haudmekaanetis väikeste aukudega
- helepruunid kuni pruunid surnud vastsed (puudub ameerika haudmemädanikule iseloomulik venivus)
- kuivanud surnud vastsed
Täpsemalt ja pikemalt saab varroatoosist ning varroalesta tõrjest lugeda väljaandest „Varroos. Turvaline strateegia“.
Euroopa haudmemädanik on meemesilaste haudmehaigus.
Seda põhjustab eoseid mittemoodustav bakter Melissococcus plutonius. Teisese haigustekitajana esinevad Paenibacillus alvei ja Enterococcus faecalis.
Haigus levib suve esimesel poolel ja haiguse ilmnemist soodustavad ilmade jahenemine ja sööda vähesus.
Haigus on levinud kõikjal maailmas.
Haigusele iseloomulikud tunnused
- “täpiline” haudmemuster / mosaiikne haue / ebaühtlane (auguline) haue
- kössi vajunud vastsed
- vastsed on kollakast pruuni värvuseni (tavaliselt lahtistes kärjekannudes)
- kannukaantes on augud
- vastsetel on äädika või mädanemise lõhn
Nosematoosi põhjustavad mikrosporiidid, Nosema apis ja Nosema ceranae. Nad moodustavad spoore, mis on keskkonnamõjude suhtes resistentsed. Nosematoos on täiskasvanud mesilaste seedetrakti haigus, mis põhjustab varakevadel kõhulahtisust.
Haigus on levinud Euroopas, kaasa arvatud Eestis.
Haigusele iseloomulikud tunnused
- taru ees on surnud mesilased
- roomavad mesilased, mesilased klammerduvad rohukõrte külge
- mesilastel kõhulahtisus
- taru seest või väljast roojaga määrdunud Nosema apis tabanduse puhul
- mesilaste kadu
Bioohutusmeetmed haiguse ennetamiseks
- taruhügieeni tõstmine ja mesilasperede vastupanuvõime hoidmine;
- vanad kärjed vahetatakse regulaarselt uute vastu ja määrdunud kärjed sulatatakse;
- mesilaspered kasvatatakse tugevateks ja mesila paigutatakse kuiva, sooja ja tuulevaiksesse kohta;
- võimaldatakse varajane puhastuslend;
- kaitstakse mesilasperesid tuule eest;
- välditakse haigustekitajate sissetoomist (emad, sülemid, ostetud pered);
- inventari desinfitseerimine (vahelauad, liistud, söödanõud jne.);
- mesilasperele luuakse head söötmis- ja korjetingimused;
- mesilastõugude ja liinide korrapärane valik, tõuaretus.
Tropilaelaps lestad on teatamiskohustuslikud parasiidid. Euroopas neid veel esinenud ei ole.
Tropilaelaps spp. on mesilastel parasiteerivad lestad. Hetkel on kaks liiki dokumenteeritud - Tropilaelaps clarae ja Tropilaelaps koenigerum. Nad mõjutavad nii arenevaid vastseid kui ka täiskasvanud mesilasi.
Tropilaelaps spp. tunnused:
- lestal on 4 paari jalgu, tundlad puuduvad, keha täpselt piiritletud;
- suurus 1 mm x 0,6 mm;
- palja silmaga nähtav, kuid väiksemad kui Varroa destructor lest;
- Tropilaelaps spp. lestad on pikemad kui on nende laius (erinevus Varroa´st).
Haiguse kahtlusest tuleb teavitada kohe veterinaararsti.
Pikemalt saab liigi Tropilaelaps lesta kohta lugeda ingliskeelselt lehelt NationalBeeUnit.com
Elutsükkel
Paljunevad haudmes. Tsükli pikkus on umbes 1 nädal (kiirem areng kui Varroa’l). Toituvad ainult haudmest. Need lestad ei suuda toituda täiskasvanud mesilastest (ei suuda torgata läbi kutiikuli) ja seega ei suuda nad täiskasvanud mesilaste peal olles üle 2 päeva elada.
Parasiidid levivad täiskasvanud mesilastega.
Iseloomulikud tunnused Tropilaelaps lestade esinemisel
Kliinilised tunnused on üldjuhul sarnased varroatoosi tunnustega:
- deformeerunud tiibadega mesilased;
- deformeerunud kõht;
- kaas väikeste aukudega;
- ebaühtlane (auguline) haue;
- surnud vastsed.
Lisaks (erinevalt varroatoosist) ka ebatüüpiliste lestade leidumine (haudmel, mesilastel), mis on väga oluline tunnus.
Väike tarumardikas on teatamiskohustuslik parasiit. Ta levib üle kogu maailma. Euroopas avastati väike tarumardikas Itaalias Calabria piirkonnas 5. septembril 2014. aastal. Tegemist oli esmakordse leiuga Euroopas viimase 10 aasta jooksul.
Eestis väikest tarumardikat leitud ei ole.
Väike tarumardikas (Aethina tumida) on mesilaste populatsiooni mõjutav vabalt elav kiskja ja raipesööja.
Väikese tarumardika tunnused
- Vastne on mesilasperele kahjur, kui ta ilmub tarusse. Ta on umbes 1 cm pikkune kreemikasvalge nagu suure vahakoi vastne (Galleria melonella). 3 paari pikki esijalgu ja ogasid iga rõnga kõhtmisel küljel aitab teda eristada vahakoi vastsest.
- Pärast sündimist on väike tarumardikas heleda värvusega, kuid pärast muutub pruunist kuni mustani. Pea, rindkere ja kõht on hästi eraldatud.
Haiguse kahtlusest tuleb teavitada kohe veterinaararsti.
Väikese tarumardika levikust, tuvastamisest ja tabandusega võitlemisest saab teavet allolevast Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) 2015. a detsembri teaduslikust arvamusest:
Rohkem infot väikese tarumardika kohta on leitav Euroopa Komisjoni veebilehelt.
Elutsükkel
Viljastunud emane muneb munad (1,5 x 0,25 cm) ebakorrapäraselt kärgedele. Vastse staadium on 10 kuni 16 päeva pikk. Vastsed toituvad haudmest, meest ja mesilasvahast. Vastsed nukkuvad 10 kuni 30 cm sügavusel pinnases, kus nende metamorfoos kestab 15 kuni 60 päeva. Nukkumiseks on vajalik pehme pinnas ja temperatuur üle 10°C. Paaritus toimub väljaspool taru. Täiskasvanud võivad lennata rohkem kui 5 km ja nakatada ka teisi mesilasperesid.
Tagajärjed mesilasperele
Vastsed kaevavad raamidesse käigud ja hävitavad haudme. Vastsed reostavad oma väljaheidetega mee, mille värvus muutub ja mesi läheb käärima.
Haiguse tunnused
- mardika, ebatavaliste vastsete või munade nägemine;
- käigud raamide sees;
- haudme hävimine;
- mee värvuse ja fermentatsiooni muutumine.
Ameerika haudmemädanik on teatamiskohustuslik ja väga ohtlik meemesilaste haudmehaigus.
Ameerika haudmemädanikku põhjustab eoseid moodustav bakter Paenibacillus larvae. Bakteri võime moodustada eoseid teeb ta desinfektsioonivahendite suhtes resistentseks.
Haigus levib suve teisel poolel, levikut soodustavad kuum suvi ja mesilasperede ülekuumenemine. Haigustekitaja püsivorme ehk eoseid esineb mees, suiras ja vahas ning nad säilivad elujõulistena kümneid aastaid.
Haigus on levinud kõigis maailmajagudes ja ka Eestis. Haigus levib kergesti perest peresse ja naabermesilatesse.
Haiguse kahtlusest tuleb teavitada kohe veterinaararsti.
Haiguse tunnused
- “täpiline” haudmemuster / mosaiikne haue / ebaühtlane (auguline) haue
- venivad vastsed (sobivustest, viskoossus)
- surnud vastsetel on spetsiifiline lõhn (lehkab)
- kärjekannud on erineva värvusega / tumedad uppunud kannukaaned / kannukaantes on augud
- kleepuvad koorikud
- vastne on kohvipruuni värvusega
Bioohutusmeetmed haiguse ennetamiseks
- kasuta vaid haigusest vabasid mesilasperesid ja inventari
- uute perede ostmisel veendu, et mesilaspere on ameerika haudmemädaniku suhtes laboratoorselt uuritud
- hoia mesilas kasutatav inventar puhas ja desinfitseeritud
- hoia oma mesilast eemal teised mesilashaigused (varroatoos, nosematoos jne.)
- jälgi naabermesilate haiguste alast olukorda
Viimati uuendatud 10.08.2021
