Piim, muna, mesi

.

Reserveeritud nimetusega piimatooted on tooted, mis on saadud ainult piimast ning mille müüginimetused on Euroopa Liidu õigusaktidega kaitstud. Toodete valmistamisel on lubatud kasutada lisaaineid, kuid tingimusel, et neid ei kasutata ühegi piima koostisosa osaliseks ega täielikuks asendamiseks.

Piimatoodetele reeglite kehtestamise eesmärgiks on tootjatele võrdsete konkurentsitingimuste loomine ja tarbija kaitsmine.

Piimatoodete kaitsmiseks on koostatud nimekiri tootenimetustest, mis on reserveeritud ainult piimatoodetele. Meie igapäevatoodetest kuuluvad sellesse nimistusse koor, või, pett, juust, jogurt, keefir.

Toodete märgistamisel, mis ei ole piimatooted, kuid sisaldavad piimatooteid, võib piimatoodetele reserveeritud nimetusi kasutada üksnes põhiliste toorainete kirjeldamiseks (piimavorst, võiküpsis,  piimašokolaad) ja koostisainete loetlemiseks.

Õigusaktid:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1308/2013, 17. detsember 2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (VII lisa III osa)

Komisjoni otsus, 20. detsember 2010, milles loetletakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1234/2007 XII lisa III punkti alapunkti 1 teises lõigus osutatud tooted

Eestis toodetud toorpiima otseturustamine on lubatud kehtiva toorpiima veterinaartõendi olemasolul  (määrusega nr 71 on kehtestatud erisus). Toorpiima otseturustuseks väljastatakse toorpiima veterinaartõend loomapidajale piimafarmi asukohajärgse PTA struktuurüksuse veterinaarjärelevalveametniku poolt. PTA struktuurüksuse kontaktid on leitavad siit.

Piimafarmis kohapeal võib tarbijale turustada toorpiima ilma toorpiima veterinaartõendita üksnes väikeses koguses. Toorpiima väikeseks koguseks loetakse:

  • lehma toorpiima kuni 100 kg päevas või kuni 700 kg nädalas
  • kitse toorpiima kuni 20 kg päevas
  • ute toorpiima kuni 10 kg päevas.

Tarbija on füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega.

Toorpiima otseturustuse korral võetakse riikliku järelevalve poolt toorpiima nõuetekohasuse kontrolliks kontrollproove loomapidajale teadmata ajahetkel. 

Lisateave Põllumajandus- ja Toiduameti ja PTA kohaliku struktuurüksuse piimahügieeni järelevalveametnikult.

Joogipiimana saab turustada tooteid, mille tooraineks on lehmapiim. Joogipiim on mõeldud tarbijale tarnimiseks ilma edasise töötlemiseta.

Joogipiimana turustatavat piima on lubatud eelnevalt kuumtöödelda, muuta piima loomulikku rasvasisaldust, rikastada piima mineraalsooladega, vitamiinidega, piimavalkudega või vähendada piima laktoosisisaldust.

Piimarasvu ja –valke ei ole lubatud asendada teiste loomsete või taimsete valkude ja rasvadega.

Tooted, mida võib turustada joogipiimana:

  • toorpiim – piim, mida pole kuumutatud üle 40 °C;
  • standardne täispiim – kuumtöödeldud piim, mille rasvasisaldus on vähemalt 3,5 %;
  • mittestandardne täispiim – kuumtöödeldud piim, mille rasvasisaldust pole pärast lüpsmist muudetud, kuid rasvasisaldus ei tohi siiski olla alla 3,5 %;
  • madala rasvasisaldusega piim – kuumtöödeldud piim, mille rasvasisaldus jääb vahemikku 1,5 – 1,8 %;
  • rasvatu piim – kuumtöödeldud piim, mille vähendatud rasvasisaldus on kõige rohkem 0,5 %;
  • joogipiim x %, piim x % - kuumtöödeldud piim, mille rasvasisaldus on erinev eelpoolsete joogipiima nimetuste lubatud rasvaprotsentidest. Rasvaprotsent tuleb pakendil ära märkida  kümnendkoha täpsusega.

Joogipiima nimetust võib täiendada sõnadega, mis kirjeldavad piima

  • töötlemist;
  • kvaliteediklassi;
  • lisatavaid aineid.

Nõuded joogipiimale

  • joogipiimas peab olema vähemalt 2,9 % valku;
  • 1 l piima mass temperatuuril 20 °C peab olema vähemalt 1028 g;
  • joogipiima rasvasisaldus peab vastama toote nimetusele;
  • külmumistäpi väärtus ei tohi olla suurem kui -0,516 °C.

Õigusaktid:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1308/2013, 17. detsember 2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (artikkel 23, VII lisa IV osa)

Võiderasvadeks loetakse kõiki taimse ja/või loomse päritoluga inimtoiduks mõeldud tooteid, mis vastavad järgmistele tingimustele:

  • toote rasvasisaldus jääb vahemikku 10–90 protsenti;
  • toode on 20 °C juures tahke;
  • toode sobib kasutamiseks võidena;
  • rasvad moodustavad vähemalt 2/3 kuivainest.

Võiderasvad liigitatakse kolme rasvagruppi:

  1. Piimarasvad – toode ei sisalda muid rasvu peale piimarasva:
  • või (piimarasvasisaldus 80–90%);
  • kolmveerandrasvane või (piimarasvasisaldus 60–62%);
  • poolrasvane või (piimarasvasisaldus 39–41%);
  • piimarasvavõie x%   (piimarasvasisaldus järgmistes vahemikes: alla 39%; 41–60%; 62–80%).
  1.   Rasvad – taimsed ja/või loomsed rasvad, millest piimarasv võib moodustada kuni 3%:
  • margariin (rasvasisaldus 80 – 90 %);
  • kolmveerandrasvane margariin (rasvasisaldus 60–62%);
  • poolrasvane margariin (rasvasisaldus 39–41%);
  • rasvavõie x% (rasvasisaldus järgmistes vahemikes: alla 39%; 41–60%; 62–80%).
  1. Rasvad, mis on kokku segatud taimsetest ja loomsetest rasvadest – taimsed ja loomsed rasvad, millest piimarasv võib moodustada 10–80%:
  • rasvasegu (rasvasisaldus 80–90%);
  • kolmveerandrasvane rasvasegu (rasvasisaldus 60–62%);
  • poolrasvane rasvasegu (rasvasisaldus 39–41%);
  • rasvasegu võie x % (rasvasisaldus järgmistes vahemikes: alla 39%; 41–60%; 62–80%).

Mõistete „kolmveerandrasvane“ ja „poolrasvane“ asemel võib kasutada ka mõisteid „vähendatud rasvasisaldusega“ ja „light“.

Koos mõistega „või“ võib kasutada mõistet „traditsiooniline“, kui toode on saadud vahetult piimast või koorest.

Rasvade puhul võib kasutada koos müüginimetusega mõistet „taimne“, kui toode sisaldab üksnes taimse päritoluga rasva ning mitte üle 2% loomset rasva.

Õigusaktid:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1308/2013, 17. detsember 2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (VII lisa VII osa, II liide)

Munade turustamise erinevad võimalused

Olenemata lindude arvust ning tegevuse eesmärgist peavad  kõik linnufarmid olema PRIA-s registreeritud.

Väikeses koguses munade turustamine:

Väikeses koguses munade esmatootjaks loetakse kuni 50 linnuga majapidamist või ettevõtet, kes tegeleb munade esmatootmisega ja toodetud mune turustab.

Turustamiseks loetakse munade müügiks pakkumist, müümist või muul viisil tasu eest või tasuta üleandmist.

Munade esmatootmine on munade tootmine, korjamine ja ladustamine tootja valdustes, välja arvatud munade pakkimine.

Kui käitleja pakendab enda toodetud mune (olenemata linnuliigist) ja/või liigitab kanamune kvaliteedi- ning kaaluklassidesse, siis selline tegevus vajab tegevusluba.

Loomse toidu sh munade väikesed kogused  ja turustamise nõuded on määratud põllumajandusministri 15. juuni 2006.a määruses nr 72 „Väikeses koguses esmatoodete turustamise hügieeninõuded”.

 Väikeses koguses mune võib müüa:

  • farmist/kodust/turul/laadal/lävemüügina otse tarbijale;
  • jaekaubandusettevõttele sh toitlustusettevõttele, kes turustab need otse tarbijale.

Väikeses koguses munade tootjatel tuleb munade müümisel arvestada alljärgnevaga:   

  • selliselt turustatavad munad peavad olema pärit tervetelt, ilma kliiniliste haigustunnusteta lindudelt;
  • munad tuleb turustada jaekaubandusettevõtjale sh toitlustusettevõtjale 7 päeva jooksul alates munemisest ja tarbijale 21 päeva jooksul arvates munemisest;
  •  müügikohas peab esitama toidu nimetuse, tootja nime ja aadressi ning minimaalse säilimisaja „parim enne“ kuu­päeva, mille tootja määrab ise. Kanamunade minimaalne säilimisaeg on kuni 28 päeva alates munemise päevast, kuid munad tuleb tarbijale turustada 21 päeva jooksul.  Nt: Kanamunad, Märjamaa talu, Põlvamaa. Parim enne: 12.12.21;
  •  munad võib müümisel asetada nt kilekotti, munakarpi vms.  NB! Teise tootja või pakenduskeskuse infoga munakarpe ei ole lubatud kasutada!
  • väikeses koguses munade esmatootjad ei pea oma müüdavaid kanamune tootjakoodiga märgistama.

Kanamunade turustamine üle 50 linnuga majapidamisest või ettevõttest:

          Sellist päritolu kanamune võib müüa:

  • tegevusluba omavatele munapakenduskeskusele;
  • tegevusluba omavatele munatooteid käitlevale ettevõttele.

NB! Kanamune, mis pärinevad üle 50 munakanaga tootmis­kohast ei tohi müüa otse tarbijale ega jaekaubandusette­võttele.

Muude linnumunade (vutimunade, jaanalinnumunade jne v.a kanamunad), mis pärinevad üle 50 linnuga tootmiskohast turustamise viiside osas piiranguid ei ole. Pakendada võib neid siiski vaid tegevusloaga pakenduskeskuses.

Munade pakendamiseks ning kanamunade kvaliteedi- ja kaalukategooriatesse liigitamiseks peab ettevõte enne tegevuse alustamist omama tegevusluba. Samuti peavad omama tegevusluba munatoodete käitlemisega tegelevad ettevõtted.

Nõuded munapakenduskeskusele ja munatoodete käitlemisega tegelevale ettevõttele on  toodud:

  • Toiduseaduses,
  • Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 852/2004, toiduainete hügieeni kohta II lisas,
  • Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erireeglid, II lisas X jaos,
  • Komisjoni määruses nr 589/2008, milles sätestatakse nõukogu määruse nr 1234/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad munade turustusnormide kohta.

Kanamunade kvaliteediklassid

Turustamiseks sobiv kanamuna on koorega muna, mis kõlbab otse inimtoiduks tarbimiseks või munatoodete valmistamiseks ning mis ei ole pragunenud, hauduma pandud ega keedetud.

Euroopa Liidu turustusnormide alusel liigitatakse kanamunad A- ja B-klassi munadeks. Otse inimtoiduks võib kasutada ainult A-klassi mune, B-klassi munad on ette nähtud kasutamiseks toiduainetetööstuses ja mittetoiduainetööstuses.

A-klassi munad peavad olema järgmiste kvaliteediomadustega:

  • koor ja kutiikul: normaalse kujuga, puhas ja kahjustusteta;
  • õhuvahe: kõrgus mitte üle 6 mm;
  • rebu: läbivalgustamisel nähtav ainult varjuna, ilma selgete piirjoonteta;
  • munavalge: selge, läbipaistev;
  • looteketas: areng ei ole tuvastatav;
  • võõrlisandid: lubamatud;
  • võõrlõhnad: lubamatud.

A-klassi munad märgistatakse tootjakoodiga (vähemalt 2 mm kõrge).

Munapakenditele on kohustuslik märkida:

  • pakkimiskeskuse kood;
  • kvaliteediklass („A-klass“ või täht „A“, millele võib lisada sõna „värske“);
  • kaaluklass:
    • XL – väga suured (kaal ≥ 73 g);
    • L – suured (kaal ≥ 63 g ja < 73 g);
    • M – keskmise suurusega (kaal ≥ 53 g ja < 63 g);
    • S – väikesed (kaal < 53 g);
  • minimaalne säilivusaeg (28 päeva munemise päevast);
  • säilitustingimused;
  • tootmisviis;
  • tootjakoodi tähenduse selgitus (pakendi peal või sees.

B-klassi munad

Eestis turustatavaid B-klassi mune ei ole vaja märgistada.

Munapakenditele on kohustuslik märkida:

  • pakkimiskeskuse kood;
  • kvaliteediklass („B-klass“ või täht „B“);
  • pakendamiskuupäev.

Õigusaktid:

Kõik mesinikud, olenemata mesilasperede arvust ja tegevuse eesmärgist, peavad oma mesilaspered registreerima PRIA põllumajandusloomade registris.

Väikeses koguses mee käitlemine

Väikeses koguses mee esmatootjaks loetakse kuni 15 taru või mesilasperega majapidamist või ettevõtet, kes tegeleb mee esmatootmisega.

Mee esmatootmiseks loetakse mesilaste pidamist (isegi, kui see laieneb väljaspool mesiniku valdusi asuvatele tarudele), mee võtmist tarudest, vurritamist ning pakendamist mesiniku valdustes.
Esmatootmiseks ei saa pidada tegevusi väljaspool mesiniku valdusi (nt mee vurritamine, pakendamine) ega teise mesiniku mee pakendamist või mee hulka lisandite (nt pähklid, õietolm) lisamist.

Loomse toidu sh mee väikesed kogused  ja turustamise nõuded on määratud põllumajandusministri 15. juuni 2006.a määruses nr 72 „Väikeses koguses esmatoodete turustamise hügieeninõuded”.
       Väikeses koguses mett võib müüa:

  • farmist/kodust/turul/laadal otse tarbijale;
  • jaekaubandusettevõttele sh toitlustusettevõttele, kes turustab selle otse tarbijale.

Teatamiskohustusega meekäitlejad, kes ei pea PTAd teavitama

Teatamiskohustusega meekäitlejateks loetakse mee käitlejaid, kes tegelevad mee esmatootmisega ja kellel on üle 15 taru või mesilasperega majapidamine või ettevõte. Sellisest tegevusest ei ole vaja Põllumajandus- ja Toiduametit teavitada. Amet saab vastava info PRIA registrist.

Teatamiskohustusega meekäitlejad, kes peavad PTAd oma tegevusest teavitama

Kui käitleja tahab pakendada või oma mee hulka segada teiselt mesinikult pärit mett või lisada mingeid lisandeid (nt pähklid, õietolm), on tal vaja anda oma tegevusest PTAle teada, täites majandustegevusteate. Samuti on vajalik majandustegevusteate esitamine tegevuste puhul mis väljuvad mee esmatootmise mõiste alt, st väljaspool mesiniku valdusi (nt mee vurritamine, pakendamine, v.a mesilasperede pidamine) toimuvad tegevused.

Nõuded meekäitlejatele


Erinevate meekäitlejate puhul lähenetakse hügieeninõuete hindamisel mõnevõrra erinevalt:

  • Väikeses koguses mee esmatootjad (st kuni 15 (k.a) taru või mesilasperega majapidamised või ettevõtted) peavad vastama Toiduseaduses ja põllumajandusministri 15. juuni 2006. a määruses nr 72 „Väikeses koguses esmatoodete turustamise hügieeninõuded” sätestatud nõuetele. Selliste käitlejate üle kontrolli teostamisel hinnatakse muuhulgas ka seda, kas käitleja ei ületa nimetatud määruses kehtestatud väikeseid koguseid.
  • Teatamiskohustusega mee käitlejad, kes tegelevad mee esmatootmisega ja kellel on üle 15 taru või mesilasperega majapidamine või ettevõte, peavad vastama Toiduseaduses ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 852/2004, toiduainete hügieeni kohta I lisas sätestatud nõuetele.
  • Teatamiskohustusega meekäitlejad, kes peavad PTAle esitama majandustegevusteate,  peavad vastama Toiduseaduses ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 852/2004, toiduainete hügieeni kohta II lisas sätestatud nõuetele.

Kõik meekäitlejad peavad järgima ka Põllumajandusministri 20. novembri 2014. a määruses nr  104 „Mee koostis- ja kvaliteedinõuded ning toidualase teabe esitamise nõuded” kehtestatud erinõudeid. Märgistuse üldnõuded on leitavad lisaks ka: Toiduseaduses ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele.

Kõigile meekäitlejatele kehtib ka toidu jälgitavuse nõue. Lisaks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) 178/2002 artikli 19 kohaselt, peab mesinik viivitamatult teavitama Veterinaar- ja Toiduametit asjaoludest, mis võivad tema poolt toodetud toidu kaudu ohustada inimeste tervist.

Toiduhügieeni ja –ohutust puudutab ka põllumajandusministri 23. mai 2005. a  määrus nr 21 “Ravimite ning ravimsöötade loomahaiguste ennetamiseks ja raviks kasutamise tingimused ja kord“ , mille kohaselt peavad mesinikud pidama arvestust mesilastele manustatud ravimite ja ravimsöötade üle.

Kõik, kes oma toodetud mett turustavad, peavad täitma ka toiduga kokkupuutuvate materjalide kohta kehtivaid nõudeid. Sellekohane info on leitav rubriigist „Toidupakendid ja materjalid“.

Mee jälgitavus

Jälgitavus on toidu käitleja riski juhtimise vahend, mis võimaldab toidu käitlejal või järelevalveasutusel kiirelt turult eemaldada või tagasi kutsuda tooteid, mis võivad omada potentsiaalset ohtu inimese tervisele.

Toiduseaduse §23 ja määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 18 kohaselt peab toit ning iga aine, mis on ette nähtud toidu koostisse lisamiseks, olema jälgitav kõikidel tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel.

Toidu käitlejad peavad suutma kindlaks teha iga isiku, kellelt toit või aine , mis on ette nähtud toidu koostisse lisamiseks, tarnitud on.

Täiendavalt tuleb toidu käitlejatel arvestust pidada ka selle kohta, kuhu/kellele tema poolt toodetud toit on turustatud.

Lähtuvalt eelnevast peab meetootja pidama meetoodangu kohta arvestust. Arvestuse pidamisel tuleb kajastada vähemalt järgmised andmed:

  • mee vurritamise kuupäev;
  • kogus;
  • vajadusel  viide konkreetsele mesilale, kui neid on mitu;
  • turustatava koguse/aja/koha/vajadusel saatelehe numbri;
  • kui pakendatakse teise mesiniku mett, tuleb arvestust pidada ka sisseostetud mee kohta näidates:
    •  mee müüja nime ja aadressi, kellelt mesi saadi
    • kogus;
    • lähetuskuupäev;
    • partii või saadetise nr (partii numbriks võib võtta ka nt tootmiskuupäeva, “parim enne” tähtaja).

Arvestust võib pidada märkides nõutavad andmed vihikusse/kaustikusse või elektroonselt.

Mee turustamisel teisele käitlejale (nt. kauplusele, meepakenduskeskusele vms) tuleb vormistada nõuetekohane saateleht. Saatelehel peab olema kirjas järgmine info:

  • toidu nimetus (nt mesi);
  • kogus (toidu kaal või maht, pakendite arv);
  • toidu lähetaja (mee müüja) nimi ja aadress;
  • toidu vastuvõtja/saaja nimi ja aadress;
  • lähetuskuupäev;
  • partii või saadetise nr (partii numbriks võib võtta ka nt tootmiskuupäeva, “parim enne” tähtaja).

Saatelehti tuleb säilitada seni, kuni on põhjust eeldada, et toit on ära tarbitud.

Toidu käitleja on kohustatud järelevalveametnikule esitama andmed jälgitavuse kohta juhul kui järelevalveametnik seda küsib. Järelevalveasutuse poolse kontrolli eesmärgiks on hinnata kas jälgitavuse süsteem on loodud ja toimib.

Juhend mee märgistusel ja muul viisil antava teabe kohta

Viimati uuendatud 03.08.2021