Põllumajandus- ja Toiduameti toiduohutuse valdkonnajuht Triinu Allika sõnul peab toidu nimetus aitama tarbijal aru saada, millise tootega on tegemist. „Sama põhimõte kehtib mitme teise tuttava nimetuse puhul,“ ning toob näiteks sõnad „juust“, „koor“, „jogurt“, „keefir“ ja „või“, mille all mõeldakse samuti just piimatooteid. „Täielikult taimset toodet nende sõnadega tähistada ei tohi.“ Seetõttu ongi korrektne „kaerajook“, mitte „kaerapiim“, ning „mandlijook“, mitte „mandlipiim“.
Taimse joogi kutsumine piimaks ei puuduta ainult pakendit, vaid ka reklaame, hinnasilte ja muid müügimaterjale. Samuti ei tohi koondada selliseid tooteid näiteks nimetuse „taimsed piimad“ või „taimsed juustud“ alla.
Allika sõnul on nende reeglite taga lihtne eesmärk: tarbijale antav info peab olema selge ega tohi jätta eksitavat muljet.
Poeriiulil haarab pilku tavaliselt kõigepealt kaubamärk, värviline kujundus või mõni suur lubadus pakendi esiküljel. Tarbijal tasub aga otsida üles ka toidu tegelik nimetus, sest see ütleb, millise tootega on tegelikult tegemist. Kui soov on saada veel täpsem pilt, tasub vaadata ka koostisosade loetelu.
Koostisosad on pakendil esitatud koguse järgi kahanevas järjekorras. See tähendab, et esimesena nimetatud koostisosa on tootes kõige rohkem. Lisaks saab toitumisalasest teabest võrrelda näiteks rasva-, suhkru-, valgu- ja soolasisaldust.
Kaerajook võib olla piimaga sama värvi ja seda võib kasutada kohvis või pudrus täpselt samamoodi. Sellest hoolimata ei ole need märgistuse mõttes sama liiki tooted.
„Sarnane välimus või kasutusviis ei tähenda veel, et tegemist on sama tootega,“ ütleb Allikas.
Seetõttu ei ole „kaerajook“ lihtsalt ametnike keeruline viis öelda „kaerapiim“. Nimetus annab tarbijale olulise vihje selle kohta, mis pakendis tegelikult on.
Ära piirdu pakendi esiküljega. Vaata, mis on toidu tegelik nimetus, loe koostisosade loetelu ning vajadusel võrdle toitumisalast teavet. Nii on märksa lihtsam aru saada, mida sa poest tegelikult ostad.
