Kui Eestis elav koera- või kassiomanik kuuleb sõna „marutaud“, võib see tunduda pigem millegi kauge ja minevikulisena. Eestis ei ole marutaudi diagnoositud juba aastaid ning paljudel inimestel pole isiklikku kokkupuudet selle haigusega kunagi olnud.
Just see edu võib aga olla üks meie suurimaid ohte.
Kui haigust enam igapäevaelus ei näe, väheneb ka ohutaju. Vaktsineerimine võib ununeda, välismaalt toodud looma taustale ei pöörata piisavalt tähelepanu ja võib tekkida tunne, et „Eestis ju marutaudi ei ole“.
Tegelikult on Eesti marutaudivaba püsimine saavutatud suure töö tulemusena ning selle staatuse hoidmine eeldab jätkuvat pingutust.
Kuidas sai Eesti marutaudist vabaks?
Marutaud oli Eestis veel mõnikümmend aastat tagasi sage loomataud – aastas registreeriti meil keskmiselt paarsada juhtumit, kuigi mõnel aastal oli neid märksa rohkem. Näiteks 2003. aastal registreeriti lausa 813 marutaudi tõttu hukkunud looma. Tänu järjepidevale lemmikloomade ja metsloomade vaktsineerimisele, tõhusale seirele ning loomade liikumise kontrollile vähenes juhtumite arv kiiresti. Viimane marutaudijuhtum Eestis registreeriti 2011. aastal ning 2013. aastal kuulutati Eesti ametlikult marutaudivabaks. Aga Eesti asukoht kaardil pole muutunud.
Idapiiri taga levib marutaud endiselt
Eesti marutaudivabadus tähendab, et meie loomapopulatsioonis ei ringle teadaolevalt marutaudiviirus. See ei tähenda, et marutaud oleks kadunud Eestit ümbritsevast piirkonnast.
Venemaal esineb marutaudi jätkuvalt ning haigust registreeritakse ka mitmes Euroopa riigis. 2026. aasta andmetel on marutaudijuhtumeid registreeritud muu hulgas Saksamaal, Ungaris, Poolas, Rumeenias, Moldovas ja Türgis.
Seetõttu teeb Põllumajandus- ja Toiduamet ka Eestis jätkuvalt metsloomade vaktsineerimist, mis on just hetkel ka meie idapiiri lähedal käimas.
Kui varem oli suurimaks ohuks eelkõige marutaudi võimalik levik üle piiri metsloomadega, siis tänapäeval tuleb järjest rohkem tähelepanu pöörata ka lemmikloomade liikumisele.
Inimesed reisivad rohkem ja loomi tuuakse ka teistest riikidest, adopteeritakse välismaa varjupaikadest ning tuuakse Eestisse ja teistesse Euroopa riikidesse ka loomade päästmise eesmärgil. Enamasti toimub see täiesti seaduslikult ja nõuetekohaselt.
Probleemiks on aga juhtumid, kus välismaalt toodud loomade dokumendid või vaktsineerimisandmed ei vasta tegelikkusele. Euroopa riikides on avastatud võltsitud lemmikloomapasse, tervisesertifikaate ja marutaudivastase vaktsineerimisega seotud dokumente. Selliste rikkumiste avastamine ei ole lihtne, kuid nende võimalikud tagajärjed võivad olla väga tõsised. Eelkõige juhul, kui nõuetele mittevastavalt riiki toodud loom kannab marutaudiviirust.
See näitab, et tegemist pole teoreetilise probleemiga.
Saksamaal jõudis marutaud 2026. aastal Venemaalt toodud koeraga Euroopasse
Heaks näiteks on tänavune Saksamaa juhtum, kus Venemaalt toodud koeral tuvastati marutaud. Paberite järgi oli kõik korras ja koer oli justkui vaktsineeritud ja vajalikud dokumendid olemas. Hiljem selgus aga, et vaktsineerimisandmed olid võltsitud. Koer haigestus ja suri.
Kuna loom oli enne haigestumist inimestega kokku puutunud, tuli kaheksale inimesele teha ennetavat ravi. Ühest sisse toodud koerast sai seega väga kiiresti tõsine oht nii inimestele kui ka teistele loomadele.
Ja see ei ole ainus värske näide
Käesolevaaasta mais tuvastati marutaud ka Itaalias koeral, kes oli pärit Marokost ja toodud 2025. aasta detsembris Hispaania kaudu Itaaliasse ebaseaduslikult. Haigus kinnitati laboratoorselt ning koer hukati.
Euroopas on olnud ka olukordi, kus marutaudiga loom on toonud kaasa suure hulga inimeste kokkupuutejärgse ravi.
Näiteks 2021. aastal Saksamaale ebaseaduslikult toodud marutaudis kutsikaga kokku puutunud veterinaarkliiniku 39 töötajale tuli korraldada ennetavalt ravi. Need lood näitavad, miks marutaudivaba riigi jaoks ei ole üks nakatunud loom lihtsalt „üks haige koer või kass“. See võib tähendada ulatuslikku rahvatervise juhtumit.
Marutaud ei ole lihtsalt üks loomataud
Marutaud on zoonoos – haigus, mis võib kanduda loomalt inimesele.
Viirus levib nakatunud looma süljega, kõige sagedamini hammustuse kaudu. Nakatumine on võimalik ka siis, kui nakatunud looma sülg satub kriimustusele, haavale või limaskestale.
Haiguse teeb eriti ohtlikuks see, et kui inimesel või loomal on kliinilised haigustunnused juba välja kujunenud, ei ole marutaudile tõhusat ravi ning haigus lõpeb praktiliselt alati surmaga.
Samas on väga oluline teadmine, et marutaud on üks väheseid surmaga lõppevaid nakkushaigusi, mida on võimalik väga tõhusalt ennetada.
Kui inimene saab potentsiaalselt nakatunud loomalt hammustada või muul viisil kokku puutub, võib kiirelt alustatud kokkupuutejärgne ravi takistada haiguse väljakujunemist. Seetõttu ei tohi marutaudikahtlusega loomaga kokkupuutel kunagi lihtsalt „ära oodata“, kas ja mis juhtuma hakkab.
Maailmas sureb marutaudi igal aastal kümneid tuhandeid inimesi
Kuigi Eestis võib marutaud tunduda kauge probleemina, on see maailmas endiselt väga tõsine haigus.
Maailma Terviseorganisatsiooni(WHO) hinnangul sureb marutaudi igal aastal umbes 59 000 inimest enam kui 150 riigis. Umbes 99 protsenti inimese marutaudijuhtudest on seotud nakatunud koera hammustusega ning ligikaudu 40 protsenti ohvritest on alla 15-aastased lapsed. Tegelik koormus võib olla veelgi suurem, sest marutaudijuhtumeid ei registreerita kõikjal täielikult.
Loomade kohta ei ole olemas sama usaldusväärset ülemaailmset iga-aastast surmade arvu, sest paljudes marutaudi levikupiirkondades on loomade seire puudulik. Küll aga on teada, et haigus on loomadele sama surmav ning nakatub suur hulk kodu- ja metsloomi.
Mida saab teha iga loomaomanik?
Kõige lihtsam vastus on, et vaktsineerida oma lemmikloom ja hoida tema vaktsineerimine kehtivana. Eestis on koerte, kasside ja valgetuhkrute marutaudivastane vaktsineerimine kohustuslik.
Esmane marutaudivastane vaktsineerimine tehakse vähemalt 12 nädala vanusele loomale. Eestis tuleb esmane vaktsineerimine teha hiljemalt 21. elunädalaks, seejärel vaktsineerida aasta pärast ning edaspidi vaktsiini tootja juhiste kohaselt, kuid mitte harvem kui iga kahe aasta järel. See on väike ja lihtne tegevus, mille mõju võib olla väga suur.
Vaktsineeritud koer või kass on paremini kaitstud juhul, kui ta puutub kokku nakatunud metslooma või muu haigestunud loomaga. Samuti vähendab lemmikloomade kõrge vaktsineeritus tõenäosust, et võimalik üksik Eestisse jõudnud nakkus hakkaks siin loomade ja lõpuks ka inimeste seas levima.
Lemmiklooma vaktsineerides ei kaitse me ainult oma looma. Me kaitseme ka oma peret ja teisi inimesi.
Eriti tähelepanelik tuleb olla välismaalt looma tuues
Kui võtta loom välismaalt või tuua ta Eestisse näiteks mõnest välismaa varjupaigast, ei piisa ainult sellest, et loomal on kaasas pass ja seal on vaktsineerimise märge.
Loom peab vastama kõigile päritoluriigist ja loomade liikumisest tulenevatele nõuetele. Kõrge marutaudiriskiga riikidest, sealhulgas Venemaalt ja Valgevenest saabuvatele koertele, kassidele ja valgetuhkrutele kehtivad täiendavad nõuded, sealhulgas marutaudivastaste antikehade tiitri määramine.
Kui looma päritolu, vanus, vaktsineerimine või dokumendid tekitavad küsimusi, ei tasu võtta riski. Seda ei tasu teha isegi siis, kui loom tundub täiesti terve. Marutaud võib olla organismis enne haigustunnuste ilmnemist ning väliselt terve loom ei ole seetõttu alati ohutu loom.
Marutaudivaba Eesti ei ole iseenesestmõistetav
Eesti on teinud marutaudi kontrollimisel ära väga suure töö. Oleme suutnud haiguse oma loomapopulatsioonist kõrvaldada ning seda staatust hoida juba üle kümne aasta. Aga marutaud ei tunne riigipiire. See võib liikuda metsloomaga üle piiri või jõuda siia nõuetele mittevastavalt sisse toodud lemmikloomaga. Ja lõpuks võib jõuda meie koju, kui võtame heas usus välismaalt koera või kassi, kelle päritolu ja terviseandmed ei ole tegelikult sellised, nagu dokumendid näitavad.
Marutaudivaba riigi kõige olulisem kaitse peaks olema see, et me ei unusta, kuidas me marutaudivabaks saime. Üks vaktsiinisüst võib tunduda väike asi aga marutaudi puhul võib see aga tähendada vahet elu ja surma vahel. Tasub üle kontrollida üks väga lihtne asi – kas minu lemmiklooma marutaudivaktsiin on kehtiv?
